Lumi, mets ja koer

Koeraga metsas

Lumemees ja koer väljal

Kuna maailma uudised on nii masendavad pistan pea liiva alla nagu jaanalind ja postitan hoopis mõned toredad pildid. Uudisi pole vaja isegi kommenteerida, tegu pole enam mitte elegantse diplomaatilise mänguga vaid jõhkra jõul põhineva lehmakauplemisega. Nagu eelmises postituses mainitud tuli meil lund mitu raksu ja palju. Pargis tee pealt maha sumbates ulatas lagedal üle põlve. Minul isegi spets lumesaabastega raske liikuda, koeral põhimõtteliselt võimatu, minu jälgedeski oli loomal raske.

Rahvas kelgumäel nagu ennevanasti

Vaade aknast aeda

Aias kaevasin lumelabidaga rajad sisse, et saaks biojäätmeid komposti viia, kust jänkud paremad palad nahka pistavad. Kutsikul vaja ka natu ringi liikuda kui temaga tänaval jalutada ei saa. Loomale rajasin lisa teeharu aia äärde ja tasandasin pisikese platsi, mida too edukalt eesmärgikohaselt hunnikuga tähistas. Lumi ulatub tooli poole seljatoeni nagu pildilt näha. Maja ees kahel pool sissesõiduteed vallid pea auto katuseni, kõik käsitsi minu ja kaasa poolt labidaga visatud. Õnneks suht kerge ehkki tihe külma ilma lumi, kannatab ilma kerele liiga tegemata suuri labidatäisi tõsta.

Lendamise ilu ja valu

Lennusõit on ajavõit, kahtlemata tõsi kuid nagu igal reeglil on ka sellel erandid, milles võis tütar eile näitlikult veenduda. Ta oli nimelt lennanud eelmine nädal Bostonisse suurele Rainbow 6 arvutimängu turniirile, mitte küll mängijana vaid seoses oma firmaga. Vahepeal oli meil Torontos kaks vägevat lumetormi, mis lennuliikluse pausile panid. Eile kui hakkas tagasilennu check-in tegema teatas lennufirma, et lend on ära jäetud ja suunas ümberbroneerimisele. Paraku olid kõik sidekanalid ummistunud, millest tekkis kahtlus, et miskit erakordset juhtunud. Mina viisin samal ajal koera parki. Kuna soolalödistel tänavatel ei tahtnud temaga jalutada istusin autosse. Raadiost tuli kohe uudis lennuõnnetusest Toronto lennuväljal: Minnesotast saabunud lend Delta 4819, Bombardieri CR-900 lennuk oli maandumisel lennurajal purunenud. Toronto lennuväli suletud.

         Eile 17 Veebruar umbes 14:30 lennuõnnetus Toronto lennuväljal

Video põhjal on näha, et lennuk maandub liiga järsult. Rajale prantsatades murduvad nii põhiteliku rattad kui vähemalt üks tiib küljest. Esmalt plahvatav lennukikütuse tulekera mingi ime tõttu ei süüdanud tagurpidi pööranud lennukikeret ehkki nii lennuk kui inimesed olid aviobensiinist läbi ligunenud. Kõik 80 reisijat ja meeskonnaliiget pääsesid eluga, vaid kaks raskemalt vigastatut haiglas.

Tütar asus palavikuliselt otsima alternatiivset võimalust Torontosse lendamiseks kuid seoses lumetormidest põhjustatud viivituste ja nüüd veel õnnetusest tingitud lennuvälja sulgemisega osutus praktiliselt võimatuks. Isegi Buffalosse (2 tundi autoga Torontosse) lendamise hinnad olid natukese ajaga stratosfäärilistesse kõrgustesse tõusnud. Seadsime üles neti peal pere "kriisikoosoleku" teemal kuidas saada tagasi vanem tütar USA "pantvangistusest". Autoga Bostonisse oleks üle 10 tunni, selle mõtte viskasime kiirelt välja. Aga noorem tütar küsis miks sa ei laenuta autot ning sõida Buffalosse, tulen sinna vastu. Sellega lõpetasime, tütar pidi olukorda uurima ja teada andma mis teeb, paar õhkõrna lennupileti võimalust rippus veel õhus.

Tunni aja pärast saime talt teate: töökaaslane oli pakkunud välja võimaluse lennata Californiasse, et sealses firma peakorteris mõni päev veeta kuni Toronto lennuväli töökorda saab. Vahet suurt polevat, sest töötab ju niikuinii kontorist eemalt, aga sealtpoolt pakutaks ka turvaline arvuti ja ühendus. Praeguse seisuga ongi California lennupiletid olemas ja plika sinnapoole teel. Ehk siis noortel elu igavaks ei lähe aga ilmselgelt viskab lennukitega reisimisel aeg-ajalt ootamatuid vimpkasid sisse. Tähtis, et ise oled asjalik, analüüsid kaine peaga olukorda ja võtad vastu parima võimaliku otsuse. Bostonist mõnepäevase California vahepeatusega Torontosse lendamist saab võtta kui põnevat seiklust mitte kui stressi tekitavat jama!

Kallid lugejad, kui viitsite jagage millised on teie kõige ootamatumad või põnevamad lennukite või lennureisidega seotud kogemused?

Meditatsioon ja mindfulness

Ise pole kunagi ei mediteerimise ega "mindfulnessiga" tegelenud ega isegi suurt mõelnud selle teema peale. Ma lihtsalt ei tunne taolistest asjadest (nagu ka kristallidest, aurast või tshakratest) puudust, ei teagi kas oma vaimupimedusest või lihtsalt ratsionaalse praktilisuse tõttu. Elus on piisavalt põnevust ka ilma nendeta. Asjatundmatu kõrvaltvaatajana olen pidanud tüüpiliseks kahjutuks moevooluks, mille peale lääne heaoluühiskondades elavad inimesed igavusest oma vaba aega kulutavad. Eks kõigil hobidel on oma head ja halvad küljed, halvad kipuvad avalduma kui hobisid liiga tõsiselt võetakse, ainuõigeks peetakse või need sõltuvusteks muutuvad. Kui netis sattus ette Sciencealert'i artikkel "Meditatsioonil ja Mindfulnessil võivad olla varjuküljed millest ei räägita" viskasin pilgu peale. Olles läbi lugenud tekkis mõte seda teistegagi jagada. Kes oleks osanud oodata, et sellistel süütutel ja üles haibitud asjadel nagu meditatsioon ja mindfulness võivad ka varjuküljed olla ja sugugi mitte tühised. 

Kuna mindfulness on midagi, mida saab kodus tasuta harjutada, tundub see tihti ideaalse lahendusena stressi ja vaimse tervise probleemide vastu.

Mindfulness on budismist pärit meditatsiooniliik, mille käigus keskendutakse sellele, mida hetkel tajutakse, mõeldakse ja tuntakse.

Esimesed kirjalikud tõendid selle kohta pärinevad Indiast enam kui 1500 aasta tagusest ajast. Dharmatrāta meditatsioonitekst, mille kirjutas budistide kogukond, kirjeldab erinevaid meetodeid ja sisaldab viiteid depressiooni ja ärevuse sümptomitele, mis võivad tekkida pärast meditatsiooni.

Seal on ka kirjeldatud psühhoosiga seotud kognitiivseid häireid, samuti dissotsiatsiooni ja depersonaliseerumist (tunnet, et maailm on "ebareaalne").

Viimase kaheksa aasta jooksul on teadusuuringud selles valdkonnas plahvatuslikult kasvanud. Uuringud näitavad, et negatiivsed kõrvalmõjud ei ole haruldased.

2022. aastal läbi viidud uuring, milles osales 953 regulaarselt mediteerivat inimest USA-s, näitas, et üle 10% osalejatest koges olulisi negatiivseid kõrvalmõjusid, mis avaldasid märkimisväärset mõju nende igapäevaelule ja kestsid vähemalt kuu aega.

2020. aastal avaldatud ülevaade rohkem kui 40 aasta teadusuuringutest tõi välja, et kõige sagedasemad kõrvalmõjud on ärevus ja depressioon, millele järgnevad psühhootilised või luululised sümptomid, dissotsiatsioon või depersonaliseerimine ning hirm või paanika.

Uuringud on samuti näidanud, et negatiivsed mõjud võivad ilmneda ka inimestel, kellel ei ole varasemaid vaimse tervise probleeme ja kes on meditatsiooniga kokku puutunud vaid mõõdukal määral, kuid mõju võib olla pikaajaline.

---

Läänemaailm on juba pikka aega teadnud neist probleemidest

1976 aastal ütles Arnold Lazarus, kognitiiv-käitumusliku teaduse üks võtmefiguure, et meditatsioon võib valimatult kasutatuna esile kutsuda tõsiseid psühhiaatrilisi probleeme, nagu depressioon, rahutus ja isegi skisofreeniline lagunemine.

Samas on tõendeid, et mindfulness võib heaolu parandada. Probleem on aga selles, et mindfulness’i treenerid, videod, äpid ja raamatud ei hoiata peaaegu kunagi võimalike negatiivsete mõjude eest.

Juhtiv mindfulness’i õpetaja ja budistlik vaimulik Ronald Purser kirjutas oma 2023. aasta raamatus McMindfulness, et mindfulness on muutunud kapitalistlikuks vaimsuseks.

Ainuüksi USA-s on meditatsioonitööstuse väärtus 2,2 miljardit dollarit (1,7 miljardit naela). Mindfulness’i valdkonna juhtfiguurid peaksid teadma, et meditatsiooniga kaasnevad ka riskid.

Mindfulness’i liikumise üks võtmetegelasi Jon Kabat-Zinn tunnistas 2017. aastal intervjuus The Guardianile, et „90% teadusuuringutest mindfulness’i positiivsete mõjude kohta on kehval tasemel”.

Samas kirjutas ta 2015. aasta Ühendkuningriigi parlamendi mindfulness’i aruande sissejuhatuses, et mindfulness võib muuta kes me oleme inimestena, kogukondadena, ühiskondadena ja isegi liigina.

Selline peaaegu religioosne vaimustus mindfulness’i võime üle mitte ainult üksikisikuid, vaid kogu inimkonda muuta, on selle toetajate seas tavaline. Paljud ateistid ja agnostikudki usuvad, et mindfulness võib suurendada maailma rahu ja kaastunnet.

---

Meedia on mindfulness’i käsitlenud kallutatult

2015 aastal kirjutas Miguel Farias koos kliinilise psühholoogi Catherine Wikholmiga raamatu "Buddha Pill", kus oli ka peatükk meditatsiooni negatiivsetest mõjudest. Meedia, sealhulgas New Scientist ja BBC Radio 4, levitasid seda laialdaselt.

Aga 2022. aastal toimunud kõige kallima meditatsiooniuuringu (üle 8 miljoni dollari, mida rahastas Wellcome Trust) tulemused jäid meedias peaaegu tähelepanuta.

See uuring hõlmas üle 8000 lapse (11–14-aastased) 84 koolist Ühendkuningriigis, ajavahemikus 2016–2018. Tulemused näitasid, et mindfulness ei parandanud laste vaimset heaolu võrreldes kontrollgrupiga ning võis isegi halvendada nende seisundit, kes olid vaimse tervise riskigrupis.

---

Eetilised küsimused

Kas on eetiline müüa mindfulness’i äppe, õpetada meditatsioonikursusi või kasutada mindfulness’i kliinilises praktikas, hoiatuseta selle võimalikest kõrvalmõjudest?

Arvestades tõendusmaterjali kõrvalmõjude sageduse ja mitmekesisuse kohta, peaks vastus olema „ei”.

Paljud mindfulness’i õpetajad aga usuvad, et see praktika saab ainult head teha ega ole kõrvalmõjudest teadlikud.

Kõige sagedasem lugu, mida kuulen inimestelt, kes on mindfulness’i negatiivseid mõjusid kogenud, on see, et õpetajad ei usu neid. Tavaliselt öeldakse neile lihtsalt „Jätka mediteerimist, küll see möödub”.

Uuringud kuidas ohutult mediteerida, on alles hiljuti alanud, mistõttu puuduvad selged juhised.

Siin on ka laiem probleem – meditatsioon tegeleb ebatavaliste teadvusseisunditega, kuid meil pole veel piisavalt psühholoogilisi teooriaid nende mõistmiseks.

Kuid olemas on ressursid, kust inimesed saavad meditatsiooni negatiivsete mõjude kohta rohkem teada. Nende hulka kuuluvad:

• Veebilehed, mida on loonud mediteerijad, kes on kogenud tõsiseid kõrvalmõjusid
• Akadeemilised käsiraamatud, kus on sellele teemale pühendatud eraldi sektsioonid

USA-s on olemas isegi kliiniline teenus, mis on suunatud neile, kes on kogenud ägedaid ja pikaajalisi meditatsiooniprobleeme. Seda juhib mindfulness’i uurija.

---

Kokkuvõte

Kui meditatsiooni kasutatakse heaolu või teraapia vahendina, peab avalikkus olema teadlik selle potentsiaalsest kahjust.

Mida lugejad asjast arvavad, kas on ise harrastanud, on tundnud positiivseid või negatiivseid mõjusid?

Olukorrast maailmas

Sel ajal kui USA ja vene (ILMA UKRAINATA!) plaanivad kohtuda Saudi-Araabias ja Eurooplased Pariisis on netis jäänud ette mitmed huvipakkuvad poliitilised arutlused, jagan teiega neist kahte. Tõlketänu tehisarule. Esimene MarioPawlowski nimeliselt tüübilt võimalikust äärmiselt optimistlikust (ma nimetaks helesinine unistus) arengu stsenaariumist: ÜLESKUTSE EUROOPALE!

Mario arvamus sellest, mis hakkab Euroopas ja maailmas juhtuma:

Niisiis, harutame olukorra sammhaaval lahti. Kui Euroopa ütleb „kurat sellega” ja võtab sõja enda kontrolli alla (esimese sammu saaks teha täna Pariisis!), samal ajal kui USA Trumpi juhtimisel istub käed rüpes, juhtub järgnev:

---

1. Euroopa paljastab Putini bluffi

• Macron ja Scholz, koos Poola, Balti riikide ja Soome toetusega, langetavad ajaloolise otsuse: „Tõmba Ukrainast välja või me sekkume.”

• Euroopa väed hakkavad koonduma Poolasse, Soome, Balti riikidesse ja Rumeeniasse – täielikult relvastatud ja mobiliseeritud.

• Putin teeb end täis. Aga muidugi ähvardab ta tuumarelvadega, sest see on ainus kaart, mis tal jäänud on.

• Euroopa vastab: „Meie omad on laetud ja valmis, raisk.”

  Prantsusmaal ja Suurbritannial on kokku üle 500 kaasaegse tuumalõhkepea, mille kandeseadmed ületavad Venemaa vananenud Nõukogude-aegset rämpsu.

• Tegelikkus: Venemaa tuumarelvad? Vananenud, ebastabiilsed ja ilmselt isegi mitte täisfunktsionaalsed. Euroopa tuumarelvad? Kaasaegsed, täpsed ja TEGUTSEMISEKS VALMIS.

• Enne kui Venemaa jõuaks täiemahulist rünnakut alustada, oleks Moskva, Peterbur ja kõik suuremad Venemaa sõjalised keskused aurustunud.

---

2. Putin mõistab, et tal pole väljapääsu

• Erinevalt USA-ga suhtlemisest seisab Putin nüüd vastamisi vastasega, kellel on täiesti suva tema „punastest joontest.”

• Ta helistab Hiinale. Hiina vastab: „Pole meie mure, siin on kõik korras.”

• Ta pöördub oma kindralite poole. Mõned neist hakkavad juba põgenemisplaani hauduma.

---

3. Mis toimub USA-s?

A. MAGA arvab endiselt, et see on „liberaalne vandenõu”

• MAGA järgib pimesi Trumpi, kes ütleb: „Euroopa käitub vastutustundetult. Me peame sellest eemale hoidma. Venemaa pole meie probleem.”

• Fox News ja paremäärmuslik meedia süüdistavad Euroopat ja nimetavad seda „süvariigi NATO vandenõuks.”

• Mõned MAGA-idioodid isegi juubeldavad Putini toetuseks.

B. USA sõjavägi ja luureasutused kaotavad mõistuse

• Pentagon, CIA ja USA kindralid LÄHEVAD PAANIKASSE.

• Kui Euroopa sekkub ja võidab, tõestab see, et USA-d polnudki kunagi vaja.

• Kui Euroopa sekkub ja raketid hakkavad lendama? USA tõmmatakse kolmandasse maailmasõtta, sõltumata sellest, mida Trump ütleb.

C. Wall Street ja majandus satuvad kaosesse

• Turud KUKUVAD.

• Naftahinnad TÕUSEVAD TAEVASSE.

• Dollar kukub, sest keegi ei usalda enam USA-d.

• Euroopa hakkab finantsstabiilsust otsima Hiinast.

D. Ameerika rahvas lõpuks ärkab

• Miljonid ameeriklased saavad aru, et nende riik on muutunud rahvusvaheliseks naljanumbriks.

• Trumpivastased protestid lahvatavad.

• Iseseisvad ja mõõdukad valijad hakkavad Trumpist lahti ütlema, mõistes, et neid on „America First” propagandaga lollitatud.

---

4. Tõenäolised lõpplahendused

A. Putin taganeb (kõige tõenäolisem)

• Silmitsi ühtse, tuumarelvadega Euroopaga mõistab Putin, et mäng on läbi.

• Ta kuulutab välja „strateegilise taganemise” ja üritab seda võiduna serveerida.

• Tema enda rahvas ja oligarhid valmistuvad tüüpi kukutama.

• Sõda lõpeb (või vähemalt sunnitakse Venemaad relvarahule).

B. Putin läheb täitsa hulluks (vähem tõenäoline, aga võimalik)

• Kui Putin on tõesti hull, võib ta anda käsu tuumalöögiks.

• Aga Euroopa ründab enne.

• Moskva, Peterburi ja Venemaa sõjaline juhtkond pühitakse maa pealt.

• Venemaa lakkab olemast, ja Hiina neelab vaikselt Siberi alla.

C. USA sekkub viimasel hetkel

• 2028. aastal valitakse uus president ja üritatakse suhteid parandada.

• Euroopa, nüüd juba täielikult iseseisev, ütleb USA-le: „Minge metsa.”

• USA langeb globaalses mõttes täielikku allakäiku, samal ajal kui Euroopa ja Hiina muutuvad maailma domineerivateks jõududeks.

---

Lõpumõtted

• Kui Euroopa sekkub, võib see hetk tähendada Venemaa kui globaalse jõu lõppu.

• USA Trumpi juhtimisel kaotaks igaveseks oma usaldusväärsuse.

• Maailma jõudude tasakaal muutuks pöördumatult.

• Ja MAGA? Nad jääksid lihtsalt telesaadetes karjuma, samal ajal kui ülejäänud maailm liigub edasi ilma nendeta.

---

Sinu käik, Euroopa!

Teine Canada vaatevinklist, autor Andrew Coyne, artikkel ilmus ajalehes Globe & Mail:

Ameerika Ühendriigid ei ole enam liitlane, vaid vastane, keda tuleb ohjeldada.

„Demokraatlik maailm peab hakkama saama ilma Ameerikata. Võimalik, et see peab end isegi Ameerika eest kaitsma.

Oleme alahinnanud olukorra tõsidust, millega demokraatlik maailm silmitsi seisab. Isegi nüüd, kui Ameerika Ühendriigid liiguvad hoogsalt autokraatia suunas – millele viitavad kõige ilmekamalt ehk näiliselt tühised, kuid kõnekalt grotesksed juhtumid, nagu ajakirjaniku keelamine Valgest Majast, kuna ta ei kasutanud nime „Ameerika laht”, või „üksmeelse” hääletusega Donald Trumpi määramine Kennedy Keskuse juhiks. Näiteks räägitakse hr Trumpi „vigadest” tema suhetes Vladimir Putiniga või sellest, kuidas Ameerika on tema juhtimise all „ebausaldusväärne liitlane”.

Kuid olukord on midagi enamat. Hr Trumpi ja tema kaitseministri Pete Hegsethi poolt sel nädalal teatavaks tehtud või pigem kinnitatud poliitika Ukraina suhtes – rahuläbirääkimised ilma Ukrainata, Ukraina jääb NATO-st välja määramata ajaks ning Venemaale jäävad kõik ebaseadusliku ja provotseerimata sissetungi käigus vallutatud alad, sest nagu Trump ütles, „nad kaotasid nende vallutamisel palju sõdureid” – ei ole lihtsalt vastutustundetud järeleandmised Venemaale.

Need ei ole järeleandmised üldse. Need on nõudmised, mis ei ole suunatud Venemaale, vaid Ukrainale, ja mis esitatakse sellele ühiselt Ameerika ja Venemaa poolt. Need on osa Trumpi administratsiooni selgest signaalist, et USA ei pea NATO lepingu 5. artiklist kinni – see tähendab, et Ameerika ei tule Euroopa kaitsele juhul, kui Venemaa ründab, vaid laseb, nagu Trump seda väljendas, „neil teha, mida iganes nad tahavad.”

See ei ole lihtsalt lepinguliste kohustuste rikkumine või Ameerika ajaloolise vastutuse hülgamine ega isegi mitte vaid sõnum, et tee on nüüd valla teistele vaenulikele jõududele demokraatlike riikide vastu. Ameerika Ühendriike ei saa Trumpi juhtimisel pidada üksnes pealtvaatajaks demokraatia ja diktatuuride vahelises võitluses, nagu see oli 1930ndatel. USA on nüüd diktaatorite poolel.

Ameerika, mis avalikult ähvardab tungida Panamasse või Taani – või annekteerida Kanada –, ei ole mitte ainult astunud välja rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas Westfaali süsteemi aluspõhimõttest, mis keelab piiride muutmise jõuga. Samuti ei näita riik, mis alustab iga päev uut kaubandussõda riikidega, kellega tal on vaba kaubanduse lepingud, lihtsalt pühendumuse puudumist reeglitepõhisele rahvusvahelisele korrale. See on selle korra vastu alustatud laiaulatuslik rünnak. USA on muutunud paariariigiks.

Ja ka selles osas joondub ta diktatuuridega. Selline käitumine on omane autoritaarsetele režiimidele. Nii nagu nad ei pea kinni seadustest oma riigi sees (Trumpi administratsioonil kulub tõenäoliselt vaid loetud päevad, et trotsida oma esimest kohtuotsust ), ei tunnusta nad ka rahvusvahelist õigust. (Samuti ei pea nad kinni muudest reeglitest – märkasite, et nad petavad ka spordis? Nii nagu Trump.)

Asi pole ainult selles, et demokraatlik maailm ei saa enam Ameerikale loota. Asi on selles, et Ameerika, Trumpi juhtimisel, ei kuulu enam tingimata demokraatliku maailma hulka: ei ole enam täielikult demokraatlik oma siseasjades ega pühendunud teiste demokraatlike riikide heaolule, vaid on neile vaenulik. Kui rahvusvahelist korda soovitakse säilitada, tuleb seda teha osaliselt ka Ameerika vastu. Ning kindlasti tuleb see uuesti üles ehitada ilma Ameerikata.

Tuleb loobuda igasugustest katsetest Trumpi sõjanduse küsimustes lepitada, lootuses „hoida NATO koos” ehk koos Ameerikaga. See ei tugevda NATO't, sest Trump on sellele organisatsioonile sisimas vastu. Meie soov temaga kokkuleppele jõuda muudab NATO üksnes väljapressimise tööriistaks tema käes.

Peame silmitsi seisma ebameeldivate faktidega. NATO kui Atlandi-ülene demokraatlik liit on surnud. Edaspidi lasub Euroopa kaitse Euroopal endal. (Ja Kanada kaitse? Oleme Ameerika ja Venemaa vahel, samal ajal kui Arktika muutub aina ahvatlevamaks sihtmärgiks. Meil tuleb kiiresti liitlasi leida.)

Sama kehtib ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja teiste rahvusvahelise koostöö mehhanismide kohta, mis loodi pärast Teist maailmasõda ning kus Ameerika kunagi olulist rolli mängis – need tuleb nüüd kas ametlikult või tegelikult uuesti üles ehitada ilma Ameerikata. Me vajame uusi kaitseliite, teistsuguseid kaubanduskokkuleppeid ja muudki.

See ei ole meie valik. See on Ameerika, või vähemalt Trumpi administratsiooni valik. Seetõttu peab demokraatlik maailm kohtlema Ameerika Ühendriike samamoodi nagu teisi autokraatlikke riike: mitte kui liitlast, keda tuleb kaasata, vaid kui vastast, keda tuleb ohjeldada.“

Tõbi ja lumi

Ma ei mäletanudki mis tunne on tõbine olla, viimasest korrast üle 5 aasta möödas, koroona epideemia algusest saati terve püsinud kui mõni kerge nohu välja arvata. Ega nüüdki polnud mingi raske haigus, lihtsalt kõva nohu, uimane ja väsinud olek. Mu tavakohaselt õrn kurk õnneks ei valuta, see oleks muidu kõige tülikam. Samas kui oled harjunud terve olema tundub kuidagi ülekohtune haigeks jääda, no mis mõttes jumalad mind karistavad. Mõeldes teistele kodanikele või isegi koroonaeelsele ajale kui ikka kord paar aastas kurk valus, nohu ja köha kimbutamas peaks ju tegelt tänulik olema. Lihtsalt vastik on haiglaselt end tunda, isegi jooksmas pole juba 5 päeva käinud. Esmaspäeval suusamäel olin tipp-topp, teisipäeval väsitas jooksmine ära ja õhtul tuli nohu kallale. Kolmandal päeval võtsin mingi külmetusevastase tableti - sellised, mida ühe hommikul ja ühe õhtul. Ega ei ravi aga enesetunde teevad paremaks. 

Täna lõpuks hakkab normaalsem tunne tagasi tulema, homme jooksma ei kipu isegi kui tervise poolest suudaks sest meist on mõne päeva jooksul kaks korralikku lumetormi üle käinud. Torontos sadas maha mõlemal juhul pea 40 senti lund. Labidaga käsitsi lumeloopimine paarikümnemeetriselt sissesõiduteelt oleks ka tervele inimesele viisaka füüsilise koormuse taganud. Kaasa õnneks aitas, ehkki ega temagi 100% tervise juures pole. Tööle ja tagasi oli sõna otseses mõttes väga tore sõita - täitsa nagu Rootsi rallil. Kuna paksu lumega kaetud maantee suht tühi sain tuld anda. Masin ujus mõnusalt, esirattaveoga korralike talvekummidega on hoopis teine tunne. Rööpad olid isegi kiirteel nii sügavad, et kohati käis põhi vastu. Aeg-ajalt jalgu jäävatest äpudest lasin paremalt või vasakult mööda, sõltuvalt sellest kus rohkem ruumi, rajajooni polnud paksu lume all niikuinii näha. 

Sõbrapäeva veetsin väga ebaromantiliselt öösel diivanil ja mitte selle pärast, et lilled oleks unustanud vaid polnud tahtmist kaasaga nakkusi kokteiliks segada. Kiisule igatahes meeldis, ronis kohe õhtul mu kõhu peale nurruma, ei raatsinud teist maha lükata. Öösel korra ärgates imestasin, et selg nii soe, kass kurivaim tihkelt diivani seljatoe ja minu vahel, oleks võinud ta kogemata laiaks keerata. Täna näppisin looma karvanutsakut rinnalt lahti, kiisule täitsa meeldis, mõnules nagu spas.

Poeskäik

Pühapäevase poeskäigu tulemus

Paar päeva peale Ritsiku toidukorvi postitust oli iganädalane poeakäik. Et natu paremini mõista selgitan sissejuhatuseks meie poodlemise strateegiat. Keskeltläbi kord nädalas teeme koos kaasaga treti Costco hulgipoodi, kust ostame nii vajaminevat toidu kui majapidamiskraami suuremates kogustes pikemaks ajaks ette. Sealt saab ka kvaliteetseid riideid ja hooajakaupa odavamalt kui mujalt - valik lihtsalt pole nii lai kui firmapoodides. 

Lisaks astun mina nii kolm korda nädalas tavatoidupoest läbi, et värsket puu ja aedvilja haarata, neidki ostan kastikaupa või suures koguses kui juhtub soodukal olema. Jäätist toon kaheliitriste potsikutega. Vahel mõnest Ida-Euroopa poest võtame erilisemaid delikatesse. Pagarikraami ostame üliharva kuna kaasa küpsetab nii saia, leiba kui igatsorti magusaid koogikesi, saiakesi - selle tarbeks jahu toon pagareid varustavalt edasimüüjalt suurte kottidega, kvaliteetset ja odavalt. Liha ja kala ostame Costcost, lihapoest või kui mulle ilusa tüki silma jäädes isu tekib.

413 CAD (19 CAD soodukat)

Nagu pildilt võite veenduda on kogused suured,  mastaabi paremaks mõistmiseks nodi uudistavad koduloomad pildil. Enamusest jagub muidugi pikemaks ajaks kui nädalaks ja iga nädal nii suur laadung pole. Järgmine kord ostame erinevat kraami, ainult piim ja banaanid saavad otsa.

Vasakul ääres kassi krõbinatekott ja pasteetide karp ning elukate maiused. Kirklandi 30 rullisel vetsupaberipakendil grillkana, banaanid, tomatid, beefisnäkid minule. Vasakul all ääres vorstid, vahukoor 1L, piim 4L, kilo Phil cheese, kilone Hollandi juust, 2x500ml hapukoort ja kodujuustu kumbagi. Edasi kilosed datli, pähkli, kreekapähkli, mandli, maapähkli, kuivpeekonikotid. Lisaks paremal prügikotid, 5x170ml hambapasta, ja kilo kummikomme. No ja ongi vist kõik.

Küsimus laiale ringile: palju läks maksma? Üritage ära arvata ilma Costco veebilehte googeldamata või AI käest küsimata😉

Topelt München.

Tumedad pilved on kogunenud Euroopa kohale

Tänased maailmapoliitilised uudised olid tõsiselt sitad ehkki mitte väga ootamatud. Tööl keerasin teleka uudistekanalilt looduse ja reisu programmile. Seni kuni Trump polnud päris otse oma vene poliitikat välja öelnud säilis õhkõrn lootus: äkki ikka ei pööra kõigile lääne väärtustele selga. Paraku alustas tüüp kõnega kremli maniakile, kellega leidis kiirelt ühise keele: pätt tunneb pätti. "Great dealmaker🙄" näitas jällekord absoluutset välispoliitilist võhiklikkust alustades läbirääkimisi järeleandmistega, mis ületasid venelaste kõiki ootusi.

Maailm oleks palju parem kui seda Müncheni nimelist neetud linna Saksamaal poleks. Esimene kord sillutati tee teisele maailmasõjale Tshehhoslovakkia mahamüümisega nüüd võimalik et pandi Ukraina reetmisega nurgakivi kolmandale. Olukorda annaks ehk päästa kui Euroopa end kibekähku kokku võtaks ja looks NATO asemele uue Eurokeskse kaitseliidu. Tunnistame endale või mitte aga tänaste USA esindajate avalduste põhjal võib NATO't lugeda kui mitte surnuks siis kindlasti koomas olevaks. Kuidas muud moodi seda näha kui liidu võimsaim liige ütleb, et ei tule eurooplastele kriisi korral appi.

Lühidalt USA esindajate tänased põhipunktid:

- Ukrainat ei võeta NATO'sse.

- Ukraina 1991 piirid on "ebarealistlikud".

- Ukraina julgeolekugarantiid tulevad Euroopast mitte USA'st.

- USA ei hakka tagama ka ülejäänud Euroopa julgeolekut.

- USA tahab 500 miljardi eest Ukraina haruldasi muldmetalle juba antud abi eest.

- Trump ähvardab anastada nii Gröönimaa kui Canada.

- Trump suhtleb regulaarselt kremli ja Pekingiga ignodes nii eurooplasi kui lähinaabreid.

- Trump ja vene diktaator kutsusid teineteist külla nagu vanad semud.

Ukraina seis on õige hapu, valik on halva ja väga halva vahel, sest USA seisab vene nurgas. Ameeriklaste rahuplaaniga mittenõustumise korral langeb ära igasugune abi ja pole ka imestada kui USA võtab maha vene sanktsioonid. Ainuüksi Euroopale toetumisest ei piisa vene tõrjumiseks rääkimata kaotatud territooriumide tagasisaamisest. Kardetavasti sunnitakse Ukrainale peale Soome tüüpi vaherahu koos suure osa territooriumi kaotusega. Paraku jääb suurimaks probleemiks seeläbi vene agressiooni heakskiit, mis paratamatult kasvatab isu peagi ülejäänu alla neelata ja miks ka mitte Euroopast paar ampsu mekkida.

Nüüdseks pea ainsaks liberaalse demokraatia kantsiks jäänud vana ja väsinud Euroopa seis pole palju parem. USA teatas, et jätab eurooplased kriisi korral omapäi - kardetavasti pole need vaid sõnad. Tehniliselt on Euroopa sõjaväeliselt venest tugevam kuid täiesti otsustusvõimetu, killustatud ja bürokraatia sohu mattunud. Kõik märgid näitavad, et saabunud ajajärk kus otsustab jõhker jõud mitte kokkulepped või seadused - nii nagu see enamuse maailma ajaloost olnud on. Vene jaoks tegu ajutise võiduga enne lõpikult Hiina vasalliks muutumist. USA tähtsus väheneb, praeguse presidendi poliitika tagajärjel kordi kiiremini kui muidu. Isolatsionism on alati arengut piirav, mille parimaks näiteks keskaja Hiina enesessetõmbumine. Euroopa stagneerub, uueks maailmavalitsejaks tõuseb peagi Hiina. Mustaks luigeks on küsimus: kes suudab esimesena superintelligentsi luua - ning tõusta vaieldamatuks liidriks maailmas.

Reedel pidada Zelenski Münchenis kohtuma USA asepresidendi ja riigisekretäriga. Raske oodata mingeid positiivseid uudiseid, tõenäoliselt täpsustatakse põhipunkte mis seisneb juba selga löödud noa keeramises.

Lõpetaks positiivse noodiga: Ukraina ei anna alla ka ameerika abi kadumisel. Isegi kui vene suudab kogu riigi suurte kaotuste hinnaga okupeerida saab seal vohama võimas partisaniliikumine, mis kahepäise kotka impeeriumi seespoolt õõnestab ja tasapisi verest tühjaks niristab. Euroopa ei lange ei järgmine nädal ega ka järgmine aasta vene röövvallutajate kätte. Kui suudetakse 4 aastat vastu pidada on lootust, et Trump koos oma miljardäridest sõpradega keerab majanduse nii peesse, et ameeriklased valivad uueks presidendiks normaalse kodaniku - muidugi kui neil enam valida lastakse😜 Nii või teisiti kujuneb Euroopa seisukohast ohtlikuimaks momendiks kas uued presidendivalimised USA's või kremli kääbuse lähenev surm, mis mõlemad sunniks venemaad kiirustades tagajärgedest hoolimata avantüristlikke samme astuma. Ehk siis kolm aastat armuaega ... kui miskit ootamatut ei juhtu.

Heinz ja nooruse eliksiir.

Kamina ees jalgu soendamas ja õltsi libistamas

Eksite kui arvate, et juttu tuleb ketshupist Hoopiski krapsakast Heinzi nimelisest saksa härrasmehest, kellega suusmäel kohtusin. Kuna pühapäeval tütrega mäele ei läinud otsustasin kasutada esmaspäeva sel eesmärgil, ilm paistis hea ja võttes arvesse eelmise kolme päeva 25 senti lund kindlasti ka nõlvad mõnusad sõita. Magasin veidi sisse, mäele sain tund peale avamist kümne ajal. Õnneks oli kogu päev vähe rahvast, ilmselt hulk kodanikke ravis eelmise õhtu sportliku tähtsündmuse Superbowli vaatamisest tingitud pohmakat ega jaksanud end kohale vedada. Temperatuur kümne miinuskraadiga ei paistnud nõrgematele ja lõunamaalastest hotelliklientidele sobivat - ukerdasid veidi paksudes vammustes kinnastega moblasid hoides resto ümber ning kobisid kiiresti siseruumidesse sooja tagasi. 

Kümme tundi mäel
166km suuskadel

Seekord suusatasin Atomicu slallikatega, ehkki igaks juhuks ka Fisheri GS suusad kaasas. Lumepind oli tõepoolest super: piisavalt pehme, et nürimad kandid sisse lõikaks ja piisavalt kõva, et pöörde raskuse all läbi ei vaju. Uhasin kümnest üheni kolm tundi ühte jutti enne esimest söögi-joogi pausi. Kohvikus neelasin kaasa valmistatud viineripirukate kõrvale ühe kangema IPA-õltsi.

Veidi enne kahte tagasi mäele ja jällegi kolm tundi sõitu, no lihtsalt ei raatsinud varem sisse minna, nii mõnus oli suusatada. Kui lühikeste madalate slallipööretega vaheldumisi pikemaid teha ei väsi ka jalad ära. Kosutuseks lonksasin tõstukil üles sõites põuetaskupläskust konjakit ja näksisin energiavarude täiendamiseks shokolaadi kõrvale. Teise puhkepausi ajal olid vaid üksikud inimesed kohvikus, sain end segamatult kamina ette sättida ja saabastes jalad tule paistele sooja tõsta. Järgmine õlts koos viimaste pirukate ja suitsuvorsti leivaga hinge alla pandud kobisin tagasi mäele. Igaks juhuks panin teise fleece jope alla, hästi tehtud nagu hiljem  veendusin.

Paar sõitu tehtud sattusin samale toolile kahekesi koos eelpoolmainitud härrasmehega. Peale tavalist ilma ja lumejuttu küsis kust kandist ma pärit, ta märkavat aktsenti. Eestist osutasin kiivrile. Mina olen Sudeedi sakslane tutvustas mees ennast. Üles jõudes soovisin head päeva, andsin hoogu ja tuhisesin kiirelt alla. Tõstuki juurde keerates avastasin imestusega, et tüüp avab sabas saabaste klambreid. On tal kaksikvend mäel või tõepoolest sama mees: "Sa juba siin imestasin". Ma jah võtsin veidi otsema tee mainis too. Vinge suusataja peab olema imestasin omaette. Sõitsime jälle koos toolis, lobisesime niisama maast ja ilmast ning veidi poliitikast. Mees mainis, et näe sündisin kuu aega hiljem kui algas sõda mis pidi kõik sõjad lõpetama aga võta näpust, venkud jälle paha peal väljas.

Olin natuke segaduses, mis sõda ta mõtleb, Korea või Viet-Nam polnud ju piisavalt suured, et selliselt äramärgitud saada. Lisas juurde, et peale sõja lõppu asustati nad ümber Baierimaale, kus asus mägede lähedal ja õppis suusatama. Mõistsin - jutt on teisest maailmasõjast. Seega 1939 sündinud, oot-oot ei uskunud oma mõttes tehtud arvutust: Sa oled siis 85 aasat vana ei suutnud imestust endale hoida. Ja-jah, nii on. Muidu pole vigagi kuid viimasel ajal on jõudu ja jaksu vähemaks jäänud, tervet päeva enam mäel ei veeda. Seekord sõitsime koos mäest alla. Tüübi sõitu vaadates olin ühest küljest kade ta perfektse lõdva stiili peale, teisest küljest rõõmustas - näide, et hea vedamise korral minulgi veel paarkümmend aastat suusatamist ees ootamas. Nii sõiduoskus kui varustus vihjasid endise profi peale.

Kokkuvõttes sai seitse-kaheksa korda koos laskutud enne kui ta teatas, et aeg koju minna. Tõstukil jutuajamise käigus selgusid mitmed huvitavad üksikasjad. Elab mäe lähedal väikeses majas, käib iga päev suusatamas kui ilm ja olud lubavad - unistuste penskaripõlv. Olevat tundnud kolme vanameest, kes varaste 90'teni suusatasid ja lausa võistlemas käisid. Poeg olevat minust mõned aastad noorem. Kui sõja teemal vestlesime mainisin, et tema nime Heinz on mul hea kuulsa saksa kindrali Guderiani järgi meelde jätta. Vana muigas, ma parem ei hakka oma perekonnanime tutvustama, sa tunned sõjaajalugu rohkem kui keskmine kanadalane.

Lõpuks ütlesin talle: "You made my day, great to see that I have quite a few more skiing years ahead". Küsisin poolnaljatamisi kuidas on end nii heas vormis hoidnud. Väike schnaps, hea toit, saun, füüsiline aktiivsus ... vaatas minu poole, pilgutas silma ja lisas: ja ära unusta naisi, need panevad ka vanema mehe end noorena tundma😁 Kostab nagu plaan ideaalseks penskaripõlveks - pean vist hakkama vaatama mõnda väikest maja suusamäe lähedal😜

P.S. Minus avaldusid ka ootamatult ennustaja võimed. Tõstukitoolil üles sõites nägin üht tüüpi toolide all suusatamas. Kui oli meie alt läbi vuhisenud ja vaateväljast kadunud hüppas eiteakust mu kujutlusse pilt kuidas tüüp metalse kõmina saatel vastu tõstuki posti põrutab. Kujutage ette üllatust kui kaks sekundit hiljem kuulsin mürtsu ja metallposti kuminat - seljataha vaadates nägin tüüpi posti ees lumel vedelemas. Väga hullu pauku vist ei saanud, sest hiljem alla sõites teda seal enam polnud.

Talvemuinasjutt

Lumepallisäärised

Terve öö sadas lund, hommikul avanes lausa muinasjutuline vaatepilt - kogu maailm valge. Kutsik oli värskest lumest arust ära - hüppas ja kargas kui aeda häda tegema lasin. Kuna teeolude tõttu suusatama sõita ei saanud, panin uued lumesaapad jalga, suskasin looma autosse ja sõitsime lähedalasuvasse parkmetsa, kus tavaliselt oma 10K otsi jooksen. Tänavat pidi ei tahtnud koeraga soolalödis minna.

Ülekeev rõõm lumest

Rihm oli igaks juhuks kaasas aga lasin Sushil lahtiselt lipata. Hoidsin silmi lahti, koiott võib sihukese väikese koera niikui naksti ära krabada. Alles eelmine nädal oli üks maja eest läbi sörkinud ja sissesõiduteele kena sirge metsloomale tüüpilise jäljerea jätnud. Meie kutsik nuusutas, läks turri ja hakkas urisema. Sumasime lumes kokku kolm kilti. Muidu oli igati lahe aga lumi moodustas kutsiku karvadesse järjest suuremaid palle, looma alaosa meenutas peagi lammast.

Väsitav päev oli

Autosse ei saanud teda istmele lasta, panin eluka taha allalastud istmete tagaküljele lebotama. Kodus oli tükk tegu, et lumepalle karvadest kätte saada, selliselt ju tuppa ei saa lasta. Lõpuks tõstsin tegelase vanni ja sudisin traatidest vahukoore käsivispliga tasapisi lund vähemaks. Lumepalle terves tükis ei saanud sikutada, kuts pistis karvustamise peale kisama, kõhu alt eemaldamise peale lausa urisema. Pool tundi võttis looma puhastamine, lõpuks olime mõlemad väsinud kui rondid. Nats aja pärast avastasin koera koos kiisuga magamistoas voodis teki peal miilustamas, nats hiljem mõnusalt koos keras tukkumas. 

Koioti jäljerida maja ees

Jõu või Seaduspõhine maailmakord

Kanadas Florida asemel apelsinid Egiptusest

Trump on olnud kolm nädalat presidendiametis ja väga aktiivselt seda aega kasutanud. Enda väitel õppis eelmisest korrast, et ametlikku bürokraatiat ja seadusi järgides ei saa suurt midagi tehtud, lisaks olla tookord rumalast peast abilised valinud asjatundlikkuse mitte lojaalsuse järgi😜 Kui nii edasi läheb on maailmakord tõepoolest muutumas just nii nagu seda Hiina ja vene tahavad ja on ka avalikult kuulutanud. Maailmas ei hakata käituma enam tsiviliseeritult kokkulepetest ja seadustest juhindatult nagu suurema osa eelmisest sajandist vaid tugevama printsiibil. Kellel jõud sellel õigus: Tugevam otsustab nagu enamuse ajaloost kombeks olnud ja teeb rohkem või vähem mis tahab, nõrgemate huvidega vaid nii palju arvestades kui talle parasjagu sobib. Lepinguid võib ju ajaviiteks sõlmida, kuid keegi ei võta neid tõsiselt.

Selline süsteem sobib vaid üksikutele maailma mastaabis tugevatele. Väiksemad ja nõrgemad paremal juhul saavad valida millise tugeva kaitse alla end anda, halvemal juhul sõidetakse neist lihtsalt üle, hädakisa isegi märkamata. Tuletab oma jõhkrusega meelde vangla gängide süsteemi. Tugev saab olla majanduslikult ja eelkõige sõjaliselt kuid kõige määravamaks on otsusekindlus vajadusel oma jõu kasutamiseks. 

1. USA on endiselt võimsaim nii majanduslikult kui sõjaliselt kuid mitte enam nii ülekaalukalt kui vanasti, samas paistab, et seoses Trumpiga on viimase aja puudulik otsustavus oluliselt tugevnenud.

2. Hiina on kahtlemata number kaks nii majanduslikult kui sõjaliselt, ehkki tuumajõu poolest jääb veel venele alla. Paraku on tuumarelvastusega selline seis, et kui seda ei saa kasutada pole tema omamisel eriti suurt mõju välja arvatud hullumeelsete puhul nagu Põhja Korea ja teataval määral ka vene.

3. EL nii majanduslikult kui sõjaliselt võimas liit kuid täielikult puudub otsustusvõime, eelkõige tänu otsuste vastuvõtmise bürokraatiale ja detsentraliseeritusele. Majanduslikust ega sõjalisest võimsusest pole mingit kasu kui seda ei rakendata või on rakendusmehhanismid nii aegavõtvad, keerulised ja suutmatud, et neid põhjusega väljastpoolt tõsiselt ei võeta.

4. vene on majanduslikult ja konventsionaalsõjaliselt regionaalsel tasemel, kuid otsustavuselt ilmselt maailmas esikohal. Tänu otsusekindlusele ja hullusele, mida kreml igal võimalusel rõhutab, peab ülejäänud maailm nendega arvestama. Vene on nagu enesetaputerrorist, kes üritab oma tahtmist saada ähvardades muidu kõiki õhku lasta. Selline taktika on töötanud mõnda aega, kuid ei saa igavesti funktsioneerida, eriti tehnoloogilise ja inimressursside mahajäämuse tingimustes. venet näeb maailm üha rohkem kui toorainebaasi - tuumapommiga bensujaamana nagu klassikud öelnud.

5. NATO puhtalt sõjalise liiduna pikalt võimsaim kuid probleemiks otsustusvõimetus nagu EL'gi puhul. Lähemal ajal on ilmselt oodata kriisi, mille käigus NATO ellujäämine otsustatakse. Kui USA peaks lahkuma muutub Põhja-Atlandi liit sisuliselt EL sõjaliseks tiivaks koos kõigi sellest tulenevate nõrkustega - heidutusvõime puudub tänu konsensusliku otsustamise nõudele, Ameerika võimsuse puudumisele ja killustatusele. Teine võimalus NATO hävitamiseks on mingi väikese kuid artikkel 5 käivitamiseks piisavalt suure provokatsiooni korraldamine.

Varasemalt äärmiselt ebatõenäoline NATO torkimise stsenaarium on muutunud aktuaalseks tänu Trumpi presidendiks saamisele ja eriti ahvatlevaks võimaluseks peale USA presidendi viimaste nädalate välispoliitilisi käike. Alustades kaubandussõda lähimate liitlastega, esitades territoriaalseid nõudmisi üle maailma kaasa arvatud NATO liitlase Taani vastu ja üldse täiesti irratsionaalselt käitudes annab ta harukordselt soodsa võimaluse autoritaarsetele rezhiimidele. Kremlis ollakse momendil kahevahel: kas oodata kuni USA ise NATO'st välja astub või korraldada mingi pisike 5'dat artiklit rakendav provokatsioon, mille puhul pea kindel, et USA keeldub reageerimast sellega automaatselt NATO surmaotsusele alla kirjutades. Prügikalasid nagu Ungari ja Slovakkia polegi enam vaja.

Taani eruohvitser Anders Puck Nielsen käsitles oma videos seda teemat. Tema arvates paneks vene NATO proovile juhul kui Ukraina sõda ei edene piisavalt edukalt - tabaks ühe hoobiga kaks kärbest: NATO lammutamine ja Ukraina toetuse oluline vähenemine. Hiina kindlasti vaataks käsi hõõrudes pealt, miks mitte isegi venet takka õhutades - neile tuleb vaid kasu Euroopa või üleatlandilisest kriisist - vabamad käed esialgu Taiwaniga tegelemiseks ja hiljem tasapisi Siberi ülevõtmisel. Kui Nielseni arust võiks vene provokatsiooniks olla mingi väikese NATO riigile kuuluva maa-ala hõivamine (peab eelkõige Soomet silmas) siis mina kipun arvama, et NATO laeva, lennuki või objekti hävitamine on väiksema riskiga ettevõtmine, mis praktiliselt kindlustab NATO mittereageerimise ühise jõuna. Kaablite lõhkumisele läbi sõrmede vaatamine ainult kinnitab seda.

Delfis oli Heleniuse artikkel Trumpist, kus avaldas arvamust: Trump saab mis tahab. Ma julgen vastu vaielda. Esiteks kaubandussõja puhul saavutab ta pigem vastupidiseid tulemusi soovitule, tollirezhiim on alati kahjulikum kui vabakaubandus. USA tänu oma suurusele kannatab ehk vähem kui partnerid kuid kannatab ikkagi, kaubad kallinevad mis tõstab inflatsiooni. Eile imestasin, et apelsinid nii soodsalt poes - ei olnud Floridast, hoopis Egiptimaalt pärit😉 Trumpi enda poolt allakirjutatud NAFTA lepingu rikkumine annab selge signaali lepingute mõttetusest, sest tugevam rikub neid kui pähe tuleb. Siinkohal paralleel meie piirilepinguga venega: mis mõtet selle olemasolul või puudumisel kui teine pool niikuinii kinni ei pea. Gröönimaad, Panama kanalit või Gazat USA ei saa ehkki võib sõlmida mingeid kasutuse või kohaloleku lepinguid, mida Trump oma suure võiduna esitab. Mul (praegu veel) raske ette kujutada, et maailm sõjalisdiplomaatiliselt keskaega tagasi pöörduks.

München 1938: Chamberlain ja Hitler

Suur küsimärk Ukraina sõda, mille tulemus otsustab Euroopa tuleviku aastakümneteks. Takkajärgi võime Bideni kenasti Chamberlainiga ühele pulgale paigutada - Ukrainat abistati parasjagu niipalju, et see kokku ei kukuks ja et jumala pärast venele liiga palju kahju ei suudaks teha. Muigama paneb Trumpi Ukraina voliniku Kellogi asukohavalik Müncheni näol, kus olla esialgu plaanis rahuplaani väljakuulutamine - viimasel minutil otsustati ära jätta, keegi vist ikka märkas paralleeli Müncheni lepingutega. Ühe päevaga sõja lõpetamine on loomulikult unustatud, millist tehingut Trump kremli maniakiga teha soovib pole aimugi.

Kahjuks on sõja lõpetamine (ilma Ukraina kapituleerumiseta) üheks Trumpi lubaduseks, millesse mul suurt usku pole. Kui USA end välja tõmbab on väga äkki käes Euroopa tõehetk - kas võtame end kokku ja võitleme otsustavalt demokraatliku korra eest või jätkame vanamoodi bürokraatlikult oma naba imetledes ja minna lastes. Positiivse poole peal vaid Poola, Saksa tulevane kantsler (loodetavasti pole Ukraina teema vaid valimislubadused) ja meie enda Kaja Euroopa "välisministrina". Tegelt suudab Euroopat tegutsema panna vaid SUUR HIRM, kui mõistetakse, et miskit muud enam üle ei jää, peaasi et liiga hilja sellele tõdemusele ei jõuta.

Jääb vaid üle tõdeda, et järjest põnevamad ajad ootavad ees, otsustavad sündmused toimuvad ilmselt juba lähitulvikus mitte aastate pärast.