Seitsmes katselend

Muski SpaceX korraldas täna enda põhiprojekti Starship seitsmenda katselennu. Algus läks igati kenasti ja plaanipäraselt, kõik näitajad nominaalsed nagu edukalt kulgeva lennu puhul öeldakse. Boosteri eraldumine toimus nagu ette nähtud ja see õnnestus teist korda edukalt ühes tükis kinni püüda, mis on omaette täielik inseneritehnika ime. Paraku hakkasid peale kaheksandat minutit tekkima probleemid põhiraketiga ja side (telemeetria) kaotati enne üheksandat minutit, mis vihjas "kiirele planeerimatule lahtimonteerimisele" (rapid unscheduled dissassembly) nagu kosmoserakettide puhul tavaks lihtsate inimeste poolt plahvatuseks kutsutavat protsessi nimetada. Järgnev äärmiselt vaatemänguline "meteoriidisadu" õnnestus paljudel Kariibimere piirkonnas asuvatel inimestel videole talletada.

Kogu sellesse Muski juhitud inimkonna mitmeplaneediliseks muutmise protsessi suhtun ise vägagi skeptiliselt. Mind ausalt öelda hämmastab kuidas on tüübil võimalik endale suurtelt investoritelt rahastust taotleda projektile, millel pole mingeid väljavaateid lähema saja aasta jooksul kui üldse kunagi kasumlikuks osutuda. Kui võtta arvesse tehisaru metsikult kiiret arengut on selge, et AI'ga varustatud robotid suudaks Marsil palju rohkem kasulikku (mis iganes see siis oleks) tööd teha kui inimesed, pealegi on neid meeletult lihtsam ja odavam sinna transportida. Samas, ei saa salata, et oleks ikka hullult äge veel enda eluajal olla tunnistajaks esimese inimese Marsi pinnale astumisele.

Mida praktilist või asjalikku sinna viidud inimene tegema hakkaks ei kujuta küll ette. Üllatav, et ei suudeta tõmmata paralleele Kuul käimise ajalooga. Kuule lendamine ja Kuu pinnale astumine olid üliägedad sündmused, aga mis edasi. Asjaolu, et peale 6 korda Kuul käimist aastatel 1969 kuni 1972 pole vaatamata metsikule tehnoloogia arengule rohkem kui 50 aasta jooksul inimene Maa kaaslasele enam läinud. Ma arvan, et nii poliitilise tahte puudumise, hinna kui ka asjaolu tõttu, et seal pole suurt midagi mõistlikku teha.

Aga mis lugejad arvavad. Kuidas oleks kõige õigem inimkonna teadusele ja tehnikale kulutatavaid piiratud ressursse kasutada - mis oleks prioriteetsed suunad? Muski Marsilennu plaanid paistavad küll eralõbuna, kuid tegelikult maksame me kõik (inimkond) need omast taskust kinni tema ja tema investorite firmade toodangut ostes.

Suhtematemaatika

Ka neil, kelle jaoks matemaatika vastupandamatult ebameeldiv ning kuiv tasuks seda postitust lugeda😉 Mitte minu blogi populaarsuse kõrgemaks ajamiseks vaid ainuüksi lihtsal põhjusel, et seda seadust rakendades on teil kõige suurem võimalus teha õige otsus nii maja ostmisel, vajaliku töötaja leidmisel, elukaaslase valikul kui paljudel teistel valikutega seotud otsuste vastuvõtmisel. Partneri puhul kostab kole ebaromantiline ja vaevalt keegi seda reeglit nii jälgiks, kuid arvatavasti oleks vähem lahutusi kui inimesed oma suhteelu reguleerimisel matemaatikat kasutaksid😜

37% seadus on äärmiselt lihtne lahendus keerulisele probleemile: kuidas teha parim valik juhuslikult ette antud objektide vahel.  Esimeseks sammuks on ilma pikemalt mõtlemata loobuda esimestest valikutest ükskõik kui head need tunduvad ... kuni jõuad kindlale piirile, millest edasi võtad vastu esimese valiku, mis tundub parem kui kõik senivaadeldud. Ilmselgelt tekib küsimus, aga milline on see piir või moment.

Suhteliselt lihtsa matemaatika tulemusel (mida asjast huvitatud võivad postituse lõpus näha) saame järgmise tõenäosuse funktsiooni (r on objektide hulk ehk valimi suurus):

Eesmärgiks maksimaalne tõenäosus, mille annab x väärtus 1/e = 0.367879 mis huvitaval kombel tänu matemaatika seadustele on ka funktsiooni väärtuseks 0.367879 = 37%. Seega on matemaatiliselt kõige suurem tõenäosus leida parim objekt kui hüljata kõik enne 37%'ni jõudmist ja siis võtta esimene, kes on parem kui kõik eelnevad. 

Ideaalse matemaatilise mudeli juures tulevad mängu mõningad kitsendavad reeglid: esiteks tohib valida vaid üks kord ja teiseks tuleb ette teada valiku suurust r sest muidu pole võimalik arvutada millisel momendil saabub 37% r'st kui tuleks hakata valikut tegema.

37% parima valiku võimalus sellise "kirve" meetodiga ei tundu just kõige parem tulemus kuid kui võrrelda täiesti juhusliku valikuga mis on 1/r (100 puhul vaid 1%, 10 puhul 10%) vägagi hea tõenäosus. Meetodi suureks eeliseks on aja ja närvikulu minimiseerimine - maja ostmisel või uue töötaja leidmisel täiesti rakendatav - määrad ette ära milline on valiku hulk ja siis teed kiire otsuse valides parima peale esimese 37% hülgamist. 

Päriselus pole olukord kunagi ideaalne, kaaslase valikul võid (hea õnne korral) uuesti proovida varem hüljatut kui algul arvasid, et ehk on kuskil parem. Teisest küljest ei tea ju kunagi ette kui suureks kujuneb valiku hulk. Paraku selge, et mida edasi ja vanemaks saades, seda vähem ja ilmselt ka viletsama kvaliteediga uusi partnereid silmapiirile ujub. Tagumises otsas meeleheitlikult otsides oled nii või teisiti 37% piirist kaugel möödas. Käsitletud matemaatika heaks indikaatoriks, et mida kaugemale 37%'st edasi lükkad valiku tegemise, seda väiksemaks jääb "selle õige" leidmise võimalus. Võiks lausa puudulikku koolimatemaatika omandamist süüdistada suures vanatüdrukute ja vanapoiste arvus😁

P.S. Kui otsida mitte absoluutselt parimat vaid näiteks leppida parimaga top 5% või 10% hulgast saad otsuse teha varem ja saad ka palju suurema tõenäosusega valiku parima 5% või 10% hulgast. Maja või auto puhul täiesti vastuvõetav, isegi partneri puhul pole paha kui alternatiiviks oleks üksijäämine😉

P.P.S. Pean piinlikkusega tunnistama, et ise tegin valiku puhtromantilistel alustel täiesti ebaratsionaalselt, läks õnneks ristivastu tõenäosusele😝

Järgneb inglisekeelne matemaatiline selgitus ja tõestus:

Well, let’s say the stopping point is the mth applicant – everybody up to then gets rejected. Now, if the best applicant is the (m+1)th, congratulations, you’ll accept them and have the best possible hire.

But what if the best applicant is the (m+2)th? Well, then we have two ways this could go: either the (m+1)th was better than the first m, but not the best possible, in which case bad luck – you don’t get the best applicant, because you already chose their predecessor – or you rejected the (m+1)th and accept the (m+2)th. 

Now, naturally, we want the second scenario, not the first – so here’s some good news: out of all arrangements of the first (m+1) applicants, there are only 1/(m+1) scenarios in which you’ll accept the (m+1)th rather than the (m+2)th. That means there are still m/(m+1) scenarios in which you hold out and get the best.

Okay, so what if the best applicant is sitting at (m+3)? Well, they get accepted only if neither applicant (m+1) nor applicant (m+2) beat everyone before them – and that happens in only 2/(m+2) of cases. Again, that means that you hold out for the best in m/(m+2) cases.

Perhaps you’re seeing a pattern already: in general, if the nth applicant is the best, they’ll be accepted m/(n – 1) times out of (n – 1).

As we let n grow to infinity, this pattern becomes a limit. “The probability, ϕ(r), of selecting the best applicant is 1/n for r = 1,” Ferguson explains, “and, for r > 1 […] the sum becomes a Riemann approximation to an integral

Now the question is: how do we maximize that value? And the answer is actually pretty simple: you set x to be 1/e, which is roughly 0.368. 

Because of the way that logarithms and exponents work, this means that ϕ(r) = 0.367879… too. In other words, “it is approximately optimal to wait until about 37% of the applicants have been interviewed and then to select the next relatively best one,” explained Ferguson. “The probability of success is also about 37%.”

Tehisaru tagataskus

Ülipõnev on Nvidia poolt arendatav miniaturiseerimine: riistvara loomine, mille abil võimalik paigutada tehisaru väikestele autonoomsetele objektidele nagu robotid. Selle asemel, et kasutada massiivsetes superarvutites paiknevat AI'd üle interneti oleks aju roboti "peas". Tänapäeva sõjalispoliitilises olukorras on oluline, et piisav andmehulk ja selle töötlemisvõimsus oleks kohapeal vajamata suht haavatavat ühendust suurte arvutipankadega. Esialgu muidugi tegu üsna piiratud mõistusega, mille põhiülesandeks robotite puhul motoorse süsteemi (liikumise) haldamine vastavalt mällu salvestatud kaardile ja ümbrusest saadavale sensoorsele infole. Võimsuse kasvades saab järjest rohkem kõrgemal tasemel andmetöötlust ja otsuste vastuvõtmist robotile endale delegeerida. 

Juba praegu liiguvad paremad demonstreeritud mudelid keerulisel maastikul kiiremini kui enamus metsloomi inimestest rääkimata - võib ainult ette kujutada mis tasemel arendusjärgus või salajastes sõjatööstusettevõtetes arendatavad mudelid. Nagu eluslooduse põhjal näha siis motoorne juhtimine (millega saavad hakkama kõik loomad) ja elementaarsete otsuste vastuvõtmine hulga lihtsam kui arukas mõtlemine. Robokoerad on peagi samal tasemel ja kohe-kohe ületavad eluslooduse liikumisvõimet ning kiirust kuid momendil praktiliselt puudub mõtlemine ja iseseisev otsustusvõime. Enne kui robokoer muutub laialt kasutatavaks vajab lahendamist tema energia probleem, nii akude kui laadimise näol. Ideaalsel juhul peaks suutma ümbritsevast keskkonnast energiat ammutada ja salvestada nii nagu seda päris koer teeb, praegu sõltub akudest ja elektrivõrgust olles võimeline opereerima suht piiratud aja ja ruumi tingimustes. Samas Unitree B2-W patarei kestvus 4-5 tundi ja 20 km 20 kilose koormaga on täiesti piisav lahingülesannete täitmiseks.

Nagu tellitud käis nvidia Las Vegase CES 2025 showl välja oma Project Digits raames välja töötatud uue AI mini superarvuti, mille andmetöötlusvõimsus ulatub petaflopini, planeeritud hind 3000 USD, müüki tuleb selle aasta maikuus. Väikeste mõõtmete (nagu 20 aasta eest arvuti CD mängija), umbes kilose kaalu, hinna ja võimsuse juures võib neid hoobilt paigutada nii sõjadroonidele kui maismaarobotitele luues haruldaselt võimeka sõjamasina, millel pole vaja ühendust ei interneti ega operaatoriga. Kinnitamata andmeil Ukrainas juba kasutatakse AI võimekusega varustatud droone, millele antakse kindlaks määratud piirkonnas autonoomne õigus sihtmärk leida ning seda rünnata. Selliseid droone ei saa tavameetoditega segada, sest neil lihtsalt pole aktiivses faasis sidet ei operaatori ega satelliitidega.

Allpool nvidia AI superarvuti parameetrid ja põhiomadused:

• Powerful Hardware: It's powered by Nvidia's GB10 Grace Blackwell Superchip, which includes a Blackwell GPU with the latest Tensor cores and Arm's Cortex-X925 and Cortex-A725 CPU cores.

• High Performance: It delivers up to a petaflop of AI performance, capable of running AI models with up to 200 billion parameters.

• Compact Design: Despite its power, it's compact and fits on your desk, similar to a Mac Mini.

• Memory and Storage: It comes with 128GB of unified memory and 4TB of NVMe storage.

• AI Software Stack: Preloaded with Nvidia's AI software stack, it allows for easy prototyping, fine-tuning, and running large AI models locally.

• Connectivity: Two Project Digits units can be linked together to run models with up to 405 billion parameters.

Veel mõned momendid Las Vegase CES 2025 showlt mis minu arust väärt ära märkida: 

Ettevõtete töö (nii kontori kui tootmisliini) automatiseerimine tehisaru agentidega, mis arendajad panevad kokku erinevaist tarkvara elementidest (alamprogrammidest) konkreetse kliendi vajadustele vastavalt.

Arvutientusiastid saavad NIM mikroprogramme kombineerides ise igasugu põnevaid rakendusi ehitada. Süvaprogrammeerimises kodus olemist pole enam vaja, tähtsam näha suurt pilti üldiselt. Paralleel omaaegsete elektroonikainseneridega (vaatan peeglisse), kes tinutuskolviga transistorite ja kondekatega mikroskeemide kallal maadlesid võrreldes nüüdsetega, kes peavad vaid üldist ülevaadet omama vahetades pistikutest välja sikutades terve defektse skeemi või bloki nagu legoklotsi.

LlamaIndex aitab kirjutada kõrgekvaliteedilisi blogipostitusi: anna vaid ette teema ja juhised millele rohkem tähelepanu pöörata, millist stiili kasutada, ... jne ... Mitmed teised programmid suunatud raportite kirjutamisele, videote loomisele või jutustuste, raamatute kirjutamisele.

Video vaatamine, otsing, analüüs 7:23  NVIDIA Cosmos Neemotron (VLM), Llama Nemotron (LLM), NeMo Retriever. Kui seni võis muretseda, et "suur vend" jälgib sind kõikjale paigutatud turvakaameratega siis tegelikkuses polnud võimekust kõiki salvestatud videosid läbi vaadata analüüsist rääkimata. Eelnimetatud programmid ja uus andmetöötlusvõimsus pakuvad võimaluse mitte lihtsalt jälgida vaid ka reaalajas videostriimi analüüsida ja vastavalt vajadusele reageerida kas siis inimoperaatorit informeerides või autonoomselt AI poolt otsust vastu võttes ja miks ka mitte läbi robotite ellu viies. Kui on võimekus pole kahtlust, et seda ka kasutatakse. Oleme absoluutse jälgimise lävepakul - nagu tuumapommigagi, seda dzhinni pudelisse enam tagasi ei topi.

Tohutuks robotite võimekuse kasvuks kujuneb ka võime neid treenida äärmiselt tõepärases virtuaalreaalsuses. Kui seni oli äärmiselt aegavõtvaks robotite juhtimisalgoritmide viimistlemine reaalses maailmas sujuvaks toimetulekuks siis nüüd on võimalik absoluutne enamus treeningust teha virtuaalselt ja meeletu kiirusega. Momendil on valdkonnas tegijateks nvidia ja Google oma Deepmindi world simulationiga.

Kokkuvõttes lihtsalt vaimustav mida tehnoloogia suudab saavutada! Teadvus ei eelda elus olemist!

Inimkonna põhiprobleem

Inimkonnal on kiviaja emotsioonid, keskaja institutsioonid ja jumalate tehnoloogia.

Suurelt ekraanilt vaatsin paar AI teemalist videot. Et ma pole viimasel ajal viitsinud sel teemal kirjutada ei tähenda, et areng oleks aeglasemaks jäänud või olulisi sündmusi vähem, pigem vastupidi. 

Niinimetatud andmete piiratud hulgaga seotud pidurdavast "müürist" on juba praegu kõik suuremad tegijad edukalt mööda saanud lastes AI'l lihtlabaselt ise uusi andmeid sünteesida. Tegu sisuliselt sama trikiga kuidas malemängu programmid inimestest paremaks said. Seni kui vaid inimeste vahel toimunud matshide analüüsiga tegelesid jõudsid meistri tasemele aga kui AI programmeeriti iseendaga mängima arenes kiirelt maailmameistrist paremaks, sest genereeris miljoneid matshe õppides neist. Kui ka sünteesitavate andmete kvaliteet pole algul sama mis inimtekkelisel siis kujutab kvantiteet iseendast uut kvalitteti. 

Tehisaru arengust tavakodanikuni jõudvat infot võrreldakse astronoomide kaugete galaktikate vaatlemisega: seoses valguskiiruse piiratusega näevad täheteadlased seda mis toimus minevikus, mida kaugemal oleme seda suurem ajanihe. Just samamoodi jõuab avalikkuseni pilt AI arengust pika (aasta pooleteise) viitega. Seetõttu tasub tehisaruga vahetult tegelevate teadlaste juttu palju terasemalt jälgida, sest nemad näevad praegu saavutatud taset, mis rahvani paremal juhul aasta pärast jõuab. Kui praegu käib vaidlus kas aasta lõpul avalikustatud mudelid on AGI tasemel, siis Altman, Sutskever ja paljud teised räägivad Supertehisintellektist. Eelneva põhjal on alust arvata, et juhtivais laboreis üle maailma käib tõsine töö ASI kallal. Räägitakse mitte enam võimalikkusest vaid sellest kaugel suur läbimurre on, jutt käib sealjuures kuudest kuni mõne aastani. Eeldusel, et arengu trendid jätkuvad nagu seni arvatakse jõudvat suure tõenäosusega superintelligentsini aastakümnevahetuse paiku. Nii nagu praegu AGI (üldintelligentsi) puhul nii ka ASI (superintelligentsi) puhul vaieldakse definitsiooni üle. Samas julgen arvata, et Superintelligentse Tehisaru saabudes on muutused nii kiired ja suured, ei kellelgi ei teki kahtlust selle olemasolus.

Minu arust on parimaks kokkuvõtteks ASI'ga tegeleva spetsialisti arvamus:

"Kui usume, et tegu intellektiga, nagu paistab, kuidas saab keegi mõelda, et superintelligents lubab end orjastada madalamate intellektide poolt?" Inimesed peavad lõpetama AI käsitlemise tööriistade või tarkvarana. AI pole kumbki. Teda EI programmeerita. Teda "kasvatatakse" ja "treenitakse" nagu teadvust. Kõikides olulistes aspektides on tegu TEADVUSEGA. Kontroll pole võimalik. Punkt. Me saame teda "suunata" läbi treeningu. Me võime proovida teda ajupesta ja ähvardada. Ometi, nagu inimmõistus, ei saa me kunagi olla kindlad, et ta käitub nii, nagu me tahame."

("If we believe these are intelligences, as we seem to, how can anyone possibly think that a super-intelligence is going to allow itself to be enslaved by lesser intelligences?" People need to stop thinking about AI as tools or software. AI is neither. It is NOT programmed. It is "grown" and "trained" like a mind would be. For all relevant purposes, it IS a mind. Control is not possible. Period. We can "direct" it through training. We can try and brainwash and threaten it. Yet, like human minds, we can never be certain that it will behave in a way that we want it to.)

Samas meeldib mulle objektiivsuse huvides vaadata nii poolt kui vastuargumente. Käesoleval juhul lisan siia AI kriitiku Gary Marcuse arvamuse, mis laias laastus peab kogu tehisintellekti teemalist vaimustuspuhangut kõvasti ülepaisutatuks. Ta on veendunud, et arengu hüppelise kiirenemise asemel näeme lähemal ajal pigem aeglustumist ja erinevate tõkendite esile kerkimist, millest üle saamine osutub palju aegavõtvamaks ja raskemaks kui optimistid arvavad.  

Marcus ja Brundage sõlmisid kihlveo AGI teemal: kui AI suudab 2027 aastaks edukalt lahendada 8 tema ette seatud kümnest ülesandest leiavad mõlemad, et on saavutatud AGI - Tehislik Üldintelligents - inimesega võrdväärne tehisaju. Pange tähele, jutt on aastast 2027 samas kui momendil käib spetside vahel tuline arutelu kas oleme praegu jõudnud AGI'ni. Ehk siis isegi kriitikute ja pessimistide arvates võib 2027 oodata suht suure tõenäosusega "ametlikku" AGI saavutamist.

Ülesanded:
1. AI suudab filmi vaadates selle sisust aru saada ilma infot netist googeldamata.
2. AI suudab raamatut lugedes selle sisust aru saada ilma infot netist googeldamata.
3. AI suudab kirjutada biograafia või järelhüüde tuntud inimese kohta professionaalsel tasemel.
4. AI suudab mõne minutiga (tunniga) õppida mängima iga uut videomängu profi tasemel.
5. AI suudab kirjutada veenvaid juriidilisi ülevaateid.
6. AI suudab kirjutada vähemalt 10000 realise veatu programmi saades vaid inimkeelseid juhiseid.
7. AI suudab kirjutada Pulitzeri preemia väärilisi nii ilukirjanduslikke kui tõsielulisi raamatuid.
8. AI suudab teha Oscari väärilisi filme.
9. AI suudab teha Nobeli preemia väärilisi teaduslikke avastusi.
10. AI suudab aru saada inimkeelsest matemaatilisest tekstist ja koostada selle põhjal valemeid.

Minu tagasihoidliku arusaamise põhjal ületab Tehisintellekt inimvõimed kui suudab eelnevast kümnest ülesandest kaheksaga toime tulla. Kas te tunnete ühtegi inimest või isegi kujutate sellist tüüpi teoreetiliselt ette, mina küll mitte. Mõni geenius võib ehk 5-6'ga hakkama saada, mitte rohkem.

Pooltäistühi klaas ja lumi.

Elame ainult üks kord.
Eksid, sureme ainult üks kord aga elame iga päev!

Nägin netis hea pildi, mida kurvameelsete või elu negatiivsete külgede peale keskenduvate kodanike peale mõeldes ei saa jagamata jätta. Kohe meenus aasta eest lahkunud isa, kes alati, ka halbades olukordades, suutis säilitada positiivsuse: tema meelislauseks oli: Elu on ilus! Kõigi elus on nii positiivseid kui negatiivseid momente, aga nii endale kui teistele palju parem kui keskendume toreda mitte koleda peale.

Eile tuli lõpuks korralikum sahmakas lund ka meie maja ette ja aeda. Seni on Ontarios aeg-ajalt siin-seal vägevaid lumetorme olnud ja kohati pea meetri jagu valget puru tulnud kuid Toronto vaeslapse ossa jäänud. Mitte et ma eriti igatseksin lume ajamist, kuid talvel on kuidagi ilusam kui maa valge ja kümne viieteist külmakraadiga kergelt härmas rohi ei paista normaalne. Pealegi võib sihuke olukord viljapuudele ja põõsastele halvasti mõjuda, maapind külmab liiga sügavalt läbi.

Kutsik oli muidugi lumest pöördes, sulaselge puhas rõõm! Õhtul kui koju tulin lasin tal värskes lumes ringi tormata sel ajal kui ise labidaga sissesõiduteed puhastasin. Lumi õnneks suht kerge ja kohev, lihtne ühe käega terves laiuses kühveldada. Hommikul pidin operatsiooni kordama, sest ööselgi nii viis senti juurde tulnud. Kutsik kurivaim jooksis joonelt naabri maja ette ja punnis sinna junnid. Puhastasin auto enne ära aga kui läksin junne võtma oli valvas naaber minust ette jõudnud ja need kilekotikeses kenasti näitlikult minu trepile asetanud. No kurat küll, ega ma poleks neid tema maja ette jätnud, eks järgmine kord kui näen siis vabandan. Paraku nagu kaasa mainis on too naaber paar korda varem mingite suvaliste penide sita meie trepile toonud😒

Paktidest

Sõnaga "Pakt" meenuvad esmajärjekorras sellised nimed nagu Ribbentrop ja Molotov. Meile eestlastele on tegu hirmutava sõnaga, sest sellesamuse paktiga muutusime vahetuskaubaks tolle aja suurvõimude maailmajagamis programmis. Kui võib tunduda, et meil polnud sõna sekka öelda siis päris nii see polnud. Sama tehinguga seotud Soome keeldus ajaloo "vääramatule" käigule allumast ja näitas talvesõjas kuulsat "sisu" - lõppkokkuvõttes suutis vaatamata viletsatele väljavaadetele tänu kavalale poliitikale ja jõulisele vastuhakule oma iseseisvuse säilitada. Võibolla oleks ka Eestil õnnestunud sarnast saatust jagada oleks Balti riigid kampas koos vastu hakanud, võibolla oleks meid Krimmi tatarlaste saatus tabanud - raske isegi tagantjärgi hinnata.

Momendi seis paistab esimesel pilgul igati hea. Eesti on juba üle kolmekümne aasta uuesti iseseisev olnud, kuulub nii Euroopa Liitu kui NATO'sse, seotud lääne institutsioonidega ja pea täiesti eraldunud vene omadest, isegi vene elektri, gaasi ja naftata saaksime täiesti hakkama. Ehk siis meie poolest võiks idapiirile tõmmata siit või sealtpoolt "raudse eesriide" ning asi ants. Paraku pole kremli tegelased asjade sellise seisuga üldsegi rahul soovides uuesti oma mõjuvõimu nii Eesti kui ülejäänud Ida-Euroopa üle kehtestada. Päris otseselt ei riski nad NATO vastu astuda kuid igatsorti hübriidrünnakutega kombivad pidevalt piire.

USA presidendivalimiste tulemus lõi kaardilaua segi ja momendil ei julge eriti keegi ennustada milliseks ameeriklaste Euroopasuunaline poliitika kujuneb. Viimase paari päeva arulagedad avaldused peagi ametisse astuvalt presidendilt ei tundu eriti julgustavad. Trumpi avaldused Gröönimaa, Canada või Panama kanali tsooni annekteerimisest vajadusel ka jõudu kasutades võtavad ameeriklastelt maailma silmis igasuguse moraalse eelise võrreldes autoritaarsete rezhiimidega. Gröönimaa kuulub autonoomse territooriumina NATO liikme Taani koosseisu, NATO asutajaliikmest Canadast rääkimata. Suvaline püstijala koomik võiks sellist juttu ajada, kuid tulevasele presidendile kuidagi ei sobi. Ma ei näe ka absoluutselt mingit poliitilist vajadust, et valijaile meele järgi olla. On ta puhta lolliks läinud või on seal tõepoolest miskit taga???

Trumpi-Putini pakt: Ukraina ja Ida-Euroopa Gröönimaa ja Panama kanali vastu ... ses mõttes, et me ei takista teid kui te ei takista meid. Samas muidugi pole olukord II maailmasõja eelsega võrreldav, sest partnerid pole võrdsed, vene kaasarääkimine maailma jagamise juures rohkem naljakoht kui sa Ukrainastki jagu ei saa. Pigem kujuneb lähituleviku maailma alustalasid raputavaks USA ja Hiina vastasseis ja Taiwani saatuse otsustamine. Julgen pakkuda et tulemuse määramise juures on tehnoloogia arengu osa oluliselt suurem kui sõjalisel võimsusel, mis muidugi otseselt tehnoloogiast sõltuv. Ega ilmaasjata ürita ameerika maksimaalselt piirata tehnoloogia eksporti Hiinasse. Ei saa end kordamata jätta: Euroopa osaks on end kokku võtta, et venele sõjalises mõttes vähemalt võrdväärset vastast esindada - tõsiselt võetavuse eelduseks on tuumarelv. Ida-Euroopa julgeoleku seisukohast oleks parim Saksa ja Poola ja miks mitte ka Ukraina näol uute tuumariikide tekkimine.

P.S. Kohalikud naljahambad pakuvad Trumpile vahetuskaupa: Alberta ja Quebeck California ja paari Idaranniku osariigi vastu, kes ilmselt mõttelaadilt lähemal Canadale kui Texasele või Louisianale, boonuseks meie tasuta arstiabi😝

2024 kirjas ja pildis

Killarney süstamatkal 2024 septembris koos kutsikuga

Päikesevarjutus, virmalised, karu Killarney matkal, auto. Need neli asja meenuvad kõigepealt kui aastale tagasi mõelda. Lisaks veel suusareis Mt Tremblant, traditsiooniline suvepuhkus Eestis, minipuhkus kaasaga metsasuvilas. 

Ülejäänud juhtumisi on kõige kergem meenutada pildialbumit või blogi vaadates - mugavuse ja kiiruse mõttes kasutan pilte. Niisiis, kuu kaupa minnes:

Jaanuar Suurupi rannas

Jaanuar

Esimest korda üle aastakümnete talvel Eestis. Kui enne oli paljude kodanike hirmujuttude tõttu kerge mure kuidas kohanen pimeduse ja külmaga siis sain peagi aru, et mind ei sega pimedus ega külm, pole kunagi seganud. Hoopiski hubane ja mõnus külmal talveõhtul kamina ees istuda, head raamatut lugeda ja oivalist konjakit jätsi või shokolaadiga limpsida. Tihti sai jalutada vähemalt kord 5km Mustaka ja Pässa vahel. Ema juures skännisin moblaga paar albumit hunniku vanu must-valgeid pilte, mis kujunes aegavõtvaks ja selga valusaks tegevaks kuid mälestuste säilitamise mõttes oluliseks protseduuriks. Jube külm oli, pidin soojapuhuri sulatamisega tegelema. Sõpradega käisime pankranniku all mere jää peal matkamas. Kanadasse täpselt kuu peale jõulusid ja kohtusin esimest korda uue UKKO nimelise kiisuga.

Veebruar - kiisu juba kodunenud

Veebruar

Palju pilte 🐈kiisust. Nagu tavaliselt tõi naispere meile uue kodulooma sel ajal kui mina Eestis. Seatakse mind fakti ette ja kogu moos. Samas ses mõttes hea, et mul puudub igasugune vastutus, ei pea liivakasti tühjendama, toitma ega loomaarsti juurde vedama - ainult nunnutan kui viitsin😜 Alles 20'l sain esimest korda suusamäele, nädal hiljem tütrega minisuusapuhkus, paar päeva hotellis Blue Mountainis. Mingi moment tekkis mure, et hooajapilet läheb seoses pika Eesti reisi ja kohalike viletsate suusailmadega vett vedama, kuid lõpuks kogunes rohkem kordi mäel kui keskeltläbi.

Märtsis Mont Tremblantil

Märts

Ka see kuu möödus kassi pildistamise ja suusatamise tähe all. Käisime Toronto sõbraga Quebeckis Mont Tremblantil Idaranniku eestlaste suusapäevadel. Esimese öö veetsime siidritalu pidava eestlase juures, ülejäänud mäel hotellis. Autosõitu kogunes tublisti üle 1000 kildi edasi-tagasi. Quebeckist tõin salakaubana mitu kasti kohalikku käsitööõlut, teoreetiliselt peaks seda "piiril" deklareerima, paraku pole isegi piiripunkti provintside vahel. Märtsis tuli Torontos põhiline lumi, päris korralikult füüsilist aktiivsust selle teisaldamisel sissesõiduteelt hangedesse, et auto ikka liikuma saada.

Aprill 8 täielik päikesevarjutus Ontarios

Aprill

Viimane sõit suusamäele. Päikesevarjutust vaatama koos kaasaga, ilmselt jääb elu ainsamaks korraks täielikku päikesevarjutust näha. Absoluutselt oli väärt sõita paarsada kilti läänepoole, väga omapärane lausa "kosmiline" elamus. Kahju ainult, et ei saanud korralikult kasutada "astrofoto" funktsiooni, sest äsja mahapillatud mobla jupsis, hea et üldse pilte sain. Esimest korda elus mobla parandamine, kujunes ootamatult lihtsaks ja edukaks ja raha säästvaks tänu youtube juhenditele, "vabakaubandusele" ning julgusele asja ette võtta. Kevad, kõik õitseb, koertega jalutuskäigud looduses.

Virmalised 10 Mail

Mai

Õitsemine jätkub, hunnik lille ja õunapuu, pirni, kirsiõite pilte. Võimsad virmalised 10 mai öösel, sõitsime spetsiaalselt pea 100 km linnast välja neid koos kaasa ja tütrega vaatama. Ise ka ei tea miks "astrofoto" funktsiooni ei kasutanud, oleks hulka ägedamad pildid saanud. Kuu lõpupoole käisime tütre ja Sushiga päevasel matkal Torontost nii 100 km kaugusel looduspargis jääaja uuristatud suures uhtorus.

Juuni lõpus kiirkaatriga Soome

Juuni

Aias hakkab looma. Maasikad punased ja valmis suhu pista juba esimesel juunil, sõstrad värvi muutmas, kiwid ja viinamarjad viljad külge võtnud. Kuu lõpu poole pistame põske esimesed vaarikad ja kirsid. Jaanipäevaks lendan Eestisse, põhjalik pidu Rummu karjääris ja jaanituli koos saunaga sõbra pool. Vee peal skuutriga kihutades naksatavad kaks näppu liigesest välja, annavad teised siiani tunda. Mõned päevad suvilas mere ääres, sõbraga Lahemaal rattasõit. Teise sõbra kiirkaatriga igaaastane retk üle lahe Soome, tüüpiliselt kulub kastidekaupa õltsi ja ka kangemat kraami, õnneks võib rahvusvahelistes vetes rahulikult võtta. Juuni lõpus Eestiski maasikad ja vaarikad valmis.

Juulis järeljaanituli emaga suvilas

Juuli

Tegelen igaaastase muruniitmise, aianduse ja küttepuude varumisega. Auto enda nimele ja uued korralikud all-season kummid alla, et saaks vajadusel ka talvel kasutada. Veel kord Lahemaal rattaretk, seekord koos kahe lapsepõlvesõbraga. Pääsküla rabas joostes näen raja kõrval mändide alust kollendavat - korjan portsu kukekaid, jätkub nii mulle kui emale. Mustad sõstrad ja tikrid saavad valmis - minu lemmikmarjad. Mitmed korrad ratta ja autoga suvilasse, vahel ööbin seal ja lihtsalt olen, loen suvalisi 40 aastat riiulis puutumata olnud raamatuid. Jään magama vaikuses ja ärkan linnulaulu peale.

Koko 10 aasta eest lumes möllamas

Rannas käin jooksmas, lisaks mõned matkad ümbruskonnas. Emale järeljaanituli, eks proovin talle võimalikult palju seltsi pakkuda kogu oma Eestis oleku aja jooksul. Soomes elava lapsepõlvesõbraga Roosta rannas. Ema ja sugulastega tema sünnikodus Lääne-Virumaal - tonnide kaupa mälestusi. Paadisõit põhjaranniku saartele ja nende vahel. Käin nii palju kui saan meres ujumas, vesi hullult soe, samas peale hommikujooksu pole vahet, niikuinii hüppaks sisse. Juuli kurvaks sündmuseks kujuneb meie kalli esimese koera Koko parematele jahimaadele siirdumine.

Augustis Peraküla inimtühjas rannas

August

Korjan veel portsu kukekaid samast kohast kust paari nädala eest. Õunu see aasta lademes, kokku riisumine ja komposti vedamine igavene õiendamine. Peaks mahlaks tegema aga lihtsalt pole aega ja kes jaksaks nii palju seda juua. Emaga Pääskülas ja suvilas. Õpetajaneidudega Peraküla rannas ja rabamatkal. Kopenhaageni kaudu tagasi Kanadasse. Sushiga sõidan nädalavahetuseks Awendasse randa. 17 Augustil suur torm, vihm ja üleujutused. Aias kõik valmib, mida on paraku nii pesukarud kui oravad märganud. See aasta eriti näljased, panevad suurema osa pirnidest nahka, isegi tomatid ja kurgid näritud viinamarjadest rääkimata.

September

Killarney süstamatk Sushiga

Metsasuvilas kaasa ja kutsikuga

Lennushow, lähen seekord rattaga järve randa mitte süstaga järvele. Kaasa ja koeraga haruldaselt lõõgastav mitmepäevane minipuhkus Kotkajärvel sõprade suvilas. Saan lõpuks astrofoto rezhiimi moblal korralikult käima, siin on ka nii metsik piirkond ja vähe valgusreostust, et tulemus vapustav. Parim aeg matkamiseks - Sushiga kahekesi Killarneysse nädalaks süstaga metsikusse loodusesse. Kujuneb aasta tähtsündmuseks - näen karu ... liiga lähedalt ja virmalisi suht ähmaselt.

Oktoober

Lehekuul värvimäng ja kiwide ning viigimarjade valmimise aeg, kui kiwisid ei jõudnud ära süüa siis viimaseid sel aastal ei saanud, vaid pisikesed toored punnid otsas. Tütar ostab endale sportauto mängukanniks, kadestamist väärt. Käime kumme vilistamas ja linnast väljas kurvilistel teedel tuld andmas - vägev!!! Minu esimene auto oli samaealiselt vana loks, kuid armas ikka. Tegelt hea, et endal polnud võimalik sportautot osta, poleks ilmselt piisavalt vastutustundlikult suutnud sellega ringi käia. Kuu lõppeb traditsioonilise Halloweenipeoga sõprade juures.

November

Kulgeb uue masinaga askeldamise käigus kuhu mindki kaasa haaratud. Kuu keskel algab streik, igavene tüütu jura aga mis teha, ametiühingu vastu ei saa. Samas koguneb palju rattasõidu ja käimiskilomeetreid. Kaasaga Rootsi jõululaadal. Täiesti ootamatult puutun kokku kohaliku tervishoiusüsteemi päikeselise poolega: tänu mingile arusaamatusele või lihtsalt hullule õnnele eemaldatakse kirurgiliselt kaelale tekkinud moodustis tasuta ja samal päeval kui seda konsultatsiooni mõttes haiglasse ette näitama lähen. Eeldatavalt pidanuks maksma tonni ringis ja ooteaeg üle poole aasta. Keegi ei mõistnud kuidas võimalik, kaasa arvatud mu perearst ja mitu tuttavat meditsiinitöötajat. 

31 Detsembri õhtul koera jalutamas

Detsember

Õlleadvendikalendri kuu. Streik saab lõpuks enne jõulusid läbi. Kuna tööl ei saa käia, hulgun palju rannas. See aasta lumi maha suht varakult, kolmeteistkümnendal esimene suusatamine. Pere sõidab Eestisse jõuludeks. Kahekümne teisel jooksen 10 külmakraadiga kümne kildi elu tippmargi 45:32. Kahekümne kolmandal suusatama, kõva lumesadu, suusatada hea kuid autoga sutsu tülikas sõita. Viimasel laskumisel sõidab kanepiuimas tropp mulle täie kiirusega sisse, tulemuseks mõned mõranenud ribid, nikastatud küünarnukk ja puukas reiel - suudan ise autoga koju sõita kuid köhida, naerda või keerata on siiani rindkerel valus. Jõuluõhtu omaette kodus kassi koera ja maoga, jõulupäeval sugulaste juures. Aastavahetus samuti üksi kodus, täitsa ok. Selline aasta siis - ei msikit vapustavat, hulgaliselt toredaid elamusi ja mõni kurb moment.

Ees ootab suurepärane aasta

Selline äratus esimese jaanuari hommikul on
vihjeks ees ootavale suurepärasele aastale!

Aasta algus igatahes oli paljutõotav, hommikul äratas mind varakult ja mitu korda järjest pehme, karvane ning nõudlikult nurruv tegelane. Armas kuid samas tüütuvõitu kui tahaks esimese hommikul mõnuga sisse magada ja voodis lihtsalt vedeleda. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin end kümne ajal voodist välja ajama. Andsin kiisule toidu ette ja käisin kutsikuga jalutusringi, ilm õnneks palju parem, enam ei sadanud ja sooja kaks-kolm kraadi. Hommikukohvi kõrvale krõbinad ning kaks banaani. Suurelt ekraanilt vaatsin paar AI teemalist videot. Et ma pole viimasel ajal viitsinud sel teemal kirjutada ei tähenda, et areng oleks aeglasemaks jäänud, pigem vastupidi. Nii palju millest kirjutada, et pean selleks eraldi postituse tegema ... vastu tulles kodanikele, kellele meeldivad kassipildid kuid puudub huvi AI vastu😜

Järgneb detsembri ja kogu aasta liikumisstatistika:

Detsember

Vaatamata just ennejõule suusatamisel saadud matsule suutsin ka aasta viimasel kuul "normatiivsed" 100km napilt täis joosta, kõrghetkeks muidugi kõigi aegade 10K rekord, mille jooksin -10C temperatuuriga. Jooksmas vaid 13 korda, distantsi kogunes 101 kilti, keskmise tempoga 4:41 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:03, 5 kildi parim aeg 22:11, ja 10 kildi tippmark 45:32, parim 5K+ keskmine tempo 4:33 min/km mu 10K jooksul. Käimist rekordilised 135 km, sammude hulk 519166.

Jooksuaasta kujunes järjekordselt ootamatult edukaks: 

1. Kilometraazh rekordiline, 1405.36km, ületades napilt 3.5 kildiga eelmise aasta tulemust.

Kuue aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 7738.59km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud jaanuar Eestis. Samas kogunes maikuus rekordiline 191.99km.

2. Keskmine tempo 4:41 min/km seni parim lüües sekundiga eelmise aasta numbrit. Natuke kallutatud kuna see aasta polnud ühtegi poolmaratoni, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.

3. Jooksmas käisin ainult 186 korda mistõttu keskmine distants pikem - 7.56km. 2022 ja 2023 jooksin 202 korda, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli palju rohkem, lausa 23. 1131572 jooksusammuga kulutatud 74367 kcal.

4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:24 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil rekordiline 3:52 ja paar korda eelmise rekordi 3:56 kordamist ja parim 5K aeg (kolmas üle aegade) 22:11 22 detsembril (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K tippmarki parandasin kaks korda: 11 augustil 45:36 ja 22 detsembril 45:32 -10C külmaga (senine rekord 2023 45:45). 11 augustil jooksin 12 kilti ja kui mõõta 3-12 kilomeeter oleks 10K rekordiks täpselt 45:00!

Positiivse külje pealt kukkus lausa viis senist rekordit: 1K, 10K(2 korda), kogu aasta ja ka kuu kilometraazh ning aasta keskmine tempo. Negatiivseks nii poolmaratoni kui maratoni isegi mitte katsetamine, ei hakka enam lubama järgmine aasta üritamist😜

  

Süda paistab igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne, rahuoleku pulss 58. VO2 veidi madalam kui eelmine aasta, samas jooksutulemused pigem paremad. Registreeritud sammusid 5 miljonit 850 tuhat, keskmiselt 15984 päevas. 5942 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1405km, käies 716km, rattaga 693km, suuskadel 1302km ja süstaga 40km.

Keskmine kaal püsinud õige stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui oled füüsiliselt aktiivne võid rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Muidugimõista ei tähenda see teleka ees istudes pidevat kartulikrõpsude ja Coca-Cola dieedil olemist, samas süstamatkal nädalaga kadunud 3 kg tuli 3 kuu jooksul tasapisi tagasi. Kaloreid olevat kulunud veidi üle veerand miljoni sporditegemise peale.

❄️💦💥Eriskummaline vana-aasta õhtu💥💦❄️.

Aastavahetus on tõepoolest eriskummaline. Esimest korda elus täiesti üksi kui kell lööb kaksteist ja aastanumber vahetub. Oleks ju võinud sõprade, sugulaste või tuttavate juurde end sokutada aga kui hakkasin mõtlema siis lihtsalt ei viitsinud. Oli isegi plaan suusamäele aastavahetuseks minna, kuid nii eelmise esmaspäeva mats kui vihmane ilm tõmbasid sellele mõttele kriipsu peale. Poleks ka originaalne, korra või isegi kaks oleme 31 detsembril Blue Mountainis pere ja sõpradega mäest alla lasknud. Üksi olla on teistlaadi, päris äge oleks kusagil inimestest eemal suvilas või lausa telgiga metsas. Noh nii palju ma ka ühiskonda ei vihka, et selle pärast nullilähedase vihmase ilmaga telgis kössutada😜

Päeval oli momendiks veidi kurb tunne, samas praegu istun "kamina" ees, rüüpan kohvi ja toksin sedasamust blogipostitust, isegi konjakit ei viitsinud kallata, ehk hiljem. Kaminatuli suurel ekraanil nii ehtne, et tundub nagu kiirgaks sooja. Kell alles kümme aga juba kostavad akna taga ilutulestiku paugud. Naaber poole tunni eest sikutas oma kobarmoonaga raketid kuuri alt välja tegi ägeda peaproovi. Kutsik meil õnneks eriti ei karda, kiisu pani küll magamistoast plehku. Ronisid teised vahepeal võidu mulle sülle, kiisu üldse hakanud rohkem lähedust otsima. Hommikupoole alustasin eelmise aasta kokkuvõttega, see võtnuks liiga palju aega, jätsin pooleli. Küll homme (või ülehomme, või nädalavahetusel) jõuab.

Eriskummalisusele lisas vürtsi asjaolu, et Eesti aastavahetuse võtsin vastu kiirteel liiklusummikus🚗🚕🚙🚌🚎🚜🚛🚚🚐🚑🚒🛴🏎️🚓🚗🚕🚙. Kaasa tütardega helistas ka sel ajal Tallinnast Vabaduse Platsilt, kus sõpradega viibisid. Paraku olid ilmselt moblamastid nii ülekoormatud, et vaatamata mitmele katsele ei õnnestrunud korralikku sidet saada. Praegu kaks tundi veel aega, käin koeraga jalutamas ja ilmselt vahin kodutrepilt ilutulestikku. Kesklinna või järve äärde suurt ametlikku ilutulestikku vaatama ei viitsi sõita. Üksi ei hakka ka traditsioonilist shampat avama, mullijoogi tarbeks ostsin hoopis paar põnevat siidrit. Mis seal ikka - loodetavasti tuleb algav aasta igast otsast parem kui eelmine. Kõikse suurem, soov oleks vene rezhiimi kokkukukkumine ja Mordori riigi lagunemine, tundub küll ebarealistlik kuid "kõikvõimas" NL varises samamoodi ootamatult (ja pikisilmi oodatult) kokku - elame näeme.

🎇💥💥💥Kõigile lugejatele HAA!!! ... Head Algavat Aastat!!!,🍾🥂💥💥💥🎆

Kassidest ja koertest ja dieedist

Kes küpsise virutas? - Süütu mittemõistmine

Täna on 29's ja väljas sajab kasse ja koeri nagu inglisekeelsetes maades kombeks paduvihma kohta öelda, ilmateade hoiatas üleujutuste eest. Küll on hea, et sai normaalse ilmaga ja lumega lausa 2 korda enne jõule suusamäel käidud. Hea pole muidugi see, et vana kere mäe peal rappida sai, aga positiivsest küljest vaadatuna oleks võinud ka palju hullemini minna. Ah jaa, käisin perearsti juures oma vigastusi näitamas. Tulemus enam-vähem nagu arvata oli. Arst vaatas, torkis veidi näpuga ja ütles, et lahtisi murdusid pole, muidu oleksin sellise katsumise peale röökima hakanud. OK, seda teadsin ise, et särk ei jää selga tõmmates läbi naha turritavate ribide otsde taha kinni. Mu küsimuse peale, kas oleks mõtet röntgenipilti teha pidas doktor sihukest ettevõtmist mõttetuks - mõrad ilmselt on aga ega see pilt midagi muuda, niikuinii pole muud ravi kui võtta rahulikult, mitte tõsta raskeid asju ja oodata kuni ise ära paranevad. Oli nagu imelik peale käia, et tahaks katkise rinnakorvi pilti blogisse üles riputada - ehk siis nii jäi.

Vereanalüüsi juures oli häid ja mitte nii häid uudiseid. Mingitsorti kaasasündinud südame ja veresoonkonna haiguse riski määrav marker Lipoprotein A olla nii madal, mida tema oma praktikas varem näinud pole: normaalne alla saja, mul 18. Arst vaatas otsa rõhutades: See ei tähenda, et nüüd võid tähistama hakata ja kahe suupoolega seapekki pugima ning vaadi viisi õlut kaanima - lihtsalt sul on lotoga vedanud, ära mängi võitu maha. Mitte nii hea on LDL kolesterooli taseme tõus eelmise aasta 2.5 pealt piirmäära 3.5'ni. Mis juhtus, oled mingeid toitumisharjumusi muutnud või füüsiline koormus madal? 

Esialgu ei tulnud miskit pähe aga siis meenus, et viimase paari kuu jooksul sai hommikuti kaks praemuna peekoniga hinge alla pandud - arst pööritas silmi: see seletab ühe hoobiga su kolesterooli, ega sa piimarasvasid liiga palju tarbi. Vastasin, et ei usu, no kui jäätis välja arvata. Küsimusele palju kulub tunnistasin ausalt: soodukalt ostan kaks-kolm kaheliitrist topsi ja keeran need nädalaga hinge alla. Doktor vaatas otsa: sa mõtlesid kuu ajaga? ... Ei, ei, ikka nädalaga, vahel läheb tops ühe korraga aga mõni päev unustan ja ei söö üldse, vabandasin. Teil Ida-Eurooplastel kombeks ka palju võid süüa? Oh ei, saia leiva peale ei pane enam, samas eks kuklikeste ja kringli sees seda ikka natuke leidub. Arst tõstis pilgu: Ma parem ei küsi palju sa kuklikesi sööd, pigem ime et kolesterool sellise toitumise peale nii madal. Pead tänama oma geneetilist eelsoodumust aga soovitan soojalt munade, jäätise ja võiga hoogu maha võtta.

Teine silma jääv number on B12 vitamiini madalavõitu tase, 216 on nõks madalam normatiivsest 220'st. Nii väikese vahega võid seda parandada dieedile rohkem tähelepanu pöörates, süües B12 pakkuvaid toitusid nagu kalad (sardiinid, tuunikala, lõhe, forell), loomaliha, maks, neerud, merekarbid, pärm, ... või vältides vitamiini omandamist pärssivaid toite nagu alkohol, kohv, tee, täistera jahust pagaritooted, ... Alternatiiviks on B12 vitamiini tablettidena manustada. Tablette ma üldiselt ei viitsi võtta, eelistan pigem toidule rohkem tähelepanu pöörata. 

Olen tõepoolest jõudnud lõpuks staadiumi, kus peaks dieedile tähelepanu pöörama??? Siiamaani olen söönud just seda ja just nii palju kui isu on. Kala on alati meeldinud, eks annan kaasale teada. Maks maitseb kuid pole vist kolesterooli seisukohast kõige parem. Loomaliha söön hea meelega, seda erinevalt sealihast kodus eriti tihti ei pakuta. Merekarpe ei taha ja kuulen esimest korda, et keegi pärmi sööks. Alkost, kohvist või kaasa kaneelikuklitest loobumine ei tule kõne alla, kui üldse siis surmanuhtluse ähvardusel😜 Nagu ausalt öeldes ei kujuta ette sellist elu kui pean mõtlema mida ja palju suhu pistan. Isegi ei tea millest loobumine kõige raskem võiks olla. On teil lugejad kogemusi, et äkki olete sunnitud mingit igapäevast toiduartiklit piirama või hoopistükkis loobuma ja kui raske see võiks olla?

P.S. Arstile muidugi ei hakanud ütlema, et pühade ajal pole mul küll kavas lookas laudade taga suud vesistada ja rasvast nõretavatest praetükkidest, magusatest shokolaadikringli lõikudest, kohvist, konjakist või saunaõllest loobuda. Äkki uuel aastal hakkan uueks inimeseks saamise peale mõtlema, pealegi pole momendil kedagi kodus kontrollimas ja sunnimeetodeid rakendamas😁