Vaata ja õpi vova

Eileõhtune suurim uudis oli USA edukas presidendirööv Venetsueelas. Ühest küljest pole kahtlust, et tegu oli tüübiga, kes väärib kohtu alla andmist teisest küljest jõhker rahvusvahelise õiguse rikkumine ÜRO julgeolekunõukokku kuuluva riigi poolt. Eelmine sama radikaalne kuid võrreldamatult käpardlikum ja seetõttu ka läbikukkunud operatsioon oli 24 veebruari öösel aastal 2022 kui vene Ukrainat ründas. Moskvas kahtlemata ollakse marus, sest sujuvalt, kiirelt, minimaalsete ohvritega ja tulemuslikult läbi viidud erioperatsioon on otsene kremli pealiku mõnitamine: just nagu Crocodile Dundee filmis New Yorgis: "Thats not a knife ... that is a knife".  Vova, vaata kuidas seda tehakse ja õpi😜 Vene kindraleil on põhjust sügavaks mureks, vene päritolu õhutõrjesüsteemid osutusid nii ebaefektiivseteks, et ühtki sadadest lennukitest ega kopteritest ei õnnestunud alla tulistada enne kui õhutõrje maatasa tehti.

Trumpi väitel andis USA tervele maailmale mõista, et maailmapoliitikas maksab nüüdsest vaid jõud mitte õigus. Äratati ellu Monroe doktriin: Eurooplased (ja kõik teised) hoidku oma käed Ameerikast eemal, sekkumist läänepoolkeral nähakse vaenuliku aktina USA suhtes. USA jääb Euroopa sisetülide puhul neutraalseks, ei sega vahele. Ameerika ja Euroopa sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised süsteemid on isesugused ja peaks jääma erinevaiks. Isegi kui me ei hooli Ameerika asjust on see esinemine nii Euroopale kui Eestile järjekordseks jõuliseks ohusignaaliks, USA ei kavatse enam sekkuda Euroopa asjadese. Selline avaldus seab otseselt kahtluse alla NATO paragrahv 5 kehtivuse. Kas see nüüd nii on mõeldud aga igatahes tegu Trumpi poolt välja kuulutatud ametliku poliitikaga.

Teatava üllatusena tuli teade, et USA kavatseb Venetsueela üle võtta (take over) ja korraldada riigi valitsemist (run the country) kuna ei taheta korrata Iraagi või Afganistaani vigasid kus peale USA lahkumist said võimule ebasõbralikud jõud. Eriliselt rõhutati Venezuela naftat ja loodusvarasid, mida USA "võtab üle" ja "aitab" ekspluateerida. Täpselt sama soovis teha vene Ukrainas, paraku kukkus haledalt läbi. Ameerika ja eriti Trumpi jaoks on tegu paraja riskiga, momendil ebaselge kas ja kui palju kodanikke ja jõustruktuure toetab Madurot, palju vastu ja paljudele viimaste hulgast ei meeldi USA sekkumine. Personaalselt sotsrezhiimi endise alluvana arvan, et vana rezhiimi toetus sulab aga mine sa tea. Äkki kordub sama viga, mis vene tegi Ukrainas ülehinnates enda toetust ja raskelt alahinnates kodanike vastuseisu vallutajale. Taust sama viljakas, sest koha säilitamiseks tuleb bossile anda talle meeldivat infot. Kui hästi oskasid luureorganisatsioonid tunnetada teise riigi tegelikku seisu ja objektiivseks jääda ning kui tõepäraselt julgesid raporteerida???

Trumpi jaoks oli esimene vaatus seljavõit, aga kas USA'l on plaan mida teha kui maaslamaja hakkab end üles upitama. USA maavägede okupatsioon Venezuela taolises riigis kui rahvas vastu hakkab oleks hullem kui Vietnam ja kukutaks nii USA presidendi kui tema meeskonna võimult. Kui mitte milleski muus siis kaotuste taluvuse poolest on vene USA'st mäekõrguselt üle.

Tänane Trumpi pressikonverents läheb ajalukku kas tema languse esimese märgina või uue jõul põhineva maailmapoliitika ajastu ametliku algusena.

Karsklase Aastavahetus

Surmkindlalt võin väita, et esimest korda sel aastatuhandel (ja palju pikemaltki) kui alkot sisaldava joogiga Uue Aasta saabumist ei tähistanud. Emaga 31'e õhtul kella kuue ajal kahe peale 200ml prosecco lahendamine või momendil ehk 1'se hilisõhtul 1 (ühe) pooleliitrise õlle joomine kuidagi ei kompenseeri. Samas nii imelik kui see ka pole siis puudust ei tundnud. Käraka võtmise juures on esmatähtis seltskond, ehk kaasjoomalised ja seekordne ei tarbinud tilkagi. Mängisime hoopis lauamänge ja kaarte, paraku olen ma kas liiga noor või liiga vana, et sellist ühistegevust aastavahetusel kaifida, mitte et kunagi oleks nende tegevuste suur fänn olnud. Uni kippus juba enne vana aasta lõppu kallale ja mitte ainult mulle. Rakettide laskmise ajaks kobisin õue ehkki valitses õige krõbe pakane. Paugutamist oli kõvasti ümberringi, naabrimeeski ei hoidnud ilutulestiku pealt kokku, sain portsu pilte ja paar videot. Eelmise aasta kokkuvõtet ei viitsi veel kirjutada, kui üldse, ainult jooksuaasta statistika saate millalgi jaanuaris kindlasti.

P.S. Füüsilise tervisega on kõik korras, vaimse osas tekiks igal mind tundval malevasemul sügav mure😜

Tormiga Pärispeal

Tehniliselt korrektne oleks küll öelda pärast tormi, sest põhiline möll oli ju öösel. Eelmine päev kole kiire. Seadsin 5 kuud garaazhis seisnud auto sõidukorda: kui panin aku peale, lõin kummid täis ja keerasin võtit - läks vurr käima. Paraku oli lisaks esitulele (mille pirn sai vahetatud) ka armatuurlaua tuli läbi põlenud. Valges ei sega kuid pimedas ei näe muhvigi, sõida umbes teiste järgi. Muidu masin tipp-topp, nii palju kui 23 aastat vana auto saab olla. Seega sõidutas sugulane mind koos emaga enda poole järeljõulule ja tagasi. Tore oli tervet nende peret näha, lapsed juhtusid ka kodus olema. Kummaline, et kui varem suurt ei mõelnud sellele siis mida vanemaks saad seda toredam on sugulastega läbikäimine. Oskasin oma mobla maha jätta, mis juhtub umbes kord aastas. Samal õhtul saabus mu Soomes elav lapsepõlvesõber ja läksime otse samas tänavas elava teise lapsepõlvesõbra, esimese klassi pinginaabri poole sauna.

Päeval olin astunud Kivimäe Maximast läbi, et paar õlut osta. Ostsin kõik Praha Zlatad ära, sest mu lemmikõlle hind 99 senti purk ja purke riiulil vaid 24. Sihuke laadung võttis kaaslasi murelikult kulmu kergitama, ega ma ometi joodikuks ole hakanud. Rahustasin - neist peab ka uueks aastaks jaguma. Leilitasime ja tiksusime poole kaheni. Juttu jagus ohtralt, meenutades aastat 83 kui olime koos EÜE's. Lapsed kõigil suured, elavad oma elu, pole enam endised ajad kui talu, maja, maa, ... jäid lastele. Uuel põlvkonnal sootuks erinev elustiil ja prioriteedid. Kohanema peame meie mitte nemad, aga see mõttemalli muutmine saab olema raske. Koju jalutasime võimsate tuuleiilide saatel, siin-seal olid oksad tänavale murdunud.

Öösel tormas nii hullult, et korralikult magada ei saanud. Mõlemil läks kuue ajal hommikul uni lõplikult ära, minul ikka veel jetlag aga sõbral niisama unetus. Mis ikka, hommikusöök ning panime pimedas ajama. Loksal võtsime kohvi ja paar saiakest enne suvilasse minekut. Torm oli siin suure kuuse maha murdnud, isegi vedas, sest kukkus kolme kase vahele ja jäi pidama enne kui oleks murutraktori lömastanud. Lennutasime veidi drooni, millest eelmises postituses juttu ja suundusime siis mere äärde. Seal tuul veidi raugenud, kuid lained endiselt kõrged. Üle Eru lahe Käsmu poolsaare ranna lähedal oli näha rannavalve laeva, kasutasin mobla zoomi pildi saamiseks. Huvi pärast sõitsime ka Pärispeale, sealne rand avamere lainete meelevallas. Poolsaare tipus vägev lainetemöll.

Kuidagi harjumatu, et päike terve päev nii madalal, juba enne kahte hakkas metsa vahele peitma. Tagasiteel loojang kolme ajal, vahepeal paistis madal päike nii eredalt silma et teed raske näha, oota või loojang ära. Viru raba parklas oli üllatavalt palju autosid, rahvas vabadel päevadel loodust nautimas. Tore ja asjalikult veedetud päev, samas nii väsitav. Pea uimane, uni tikkus silmi, koju jõudes viskasin sirakile ja jäin pooleks tunniks magama - ikka see neetud ajavahe.

Droonidest ja konkuretntsist

Täna on ERR uudiste portaalis väga huvitav ja informatiivne artikkel droonide teemal. Kinnitab fakti, et DJI droonide kvaliteedi ja hinna suhe pikalt maailma parim. Tahame seda tunnistada või mitte aga Hiina on üldse paljudes valdkondades tehnoloogia kvaliteedi osas mitte ainult saavutanud lääne taseme vaid neist mööda läinud. Raske raha eest saab alati parema teha kuid laiatarbe droonide koha pealt pole DJI omadele ligilähedaseltki võrdväärilist kusagilt võtta praegu ega ilmselt ka lähemas tulevikus. USA reaktsioon oli ette aimatav: DJI ja üldse välismaiste droonide keelustamine. Loomulikult on tegu idiootse otsusega, mis ühest küljest võtab kodumaiste tootjate huvi kiirelt paremaks saada, sest konkurent justkui kõrvaldatud. Teisest küljest ei tööta see keeld nagu on olnud näha Canada drooniedasimüüjate läbimüügi tohutust kasvust, mis ilmselgelt tuleb lõunanaabrite arvelt mitte kohaliku huvi järsust kasvust.

Üleeilse tormiga käisin sõbraga Pärispeal lainete möllu vaatamas ja võtsin ka drooni igaks juhuks kaasa ehkki seoses tuule tugevusega erilist lootust lennutada polnud. Sõbra suvila juures kõrgete puude vahel oli mõnevõrra vaiksem, söendasin ettevaatlikult proovida. Ma ei tea kuidas (ilmselt äpp loeb ilmaennustust ja vaatab GPS järgi asukohta) aga niipea kui peale lülitasin hoiatas tarkvara liigse tuule tugevuse eest. Soovitas mitte lennata aga kui ikka teen seda siis nemad ei vastuta ja nende garantii on kehtetu, sõnum logitakse krüpteeritult drooni mälusse, et ma hiljem protestida ei saaks. Kas ma hoolisin, muidugi mitte, lihtsalt otsustasin teha paar demonstratsioonlendu madalal. Tulemuseks avarii, ehkki mitte tuule vaid enda mõtlematu käitumise tõttu. Saatsin drooni end jälgima paremale poole keskmise distantsi peale ja panin jooksu. Drooni kokkuõrke vältimise lidarid jälgivad 180 kraadi ees-suunas, pealegi ei suuda peenikesi oksi ja traate kiire liikumisega hästi tuvastada. Droon põrutas põõsasse ja potsatas murule, õnneks viga ei saanud aga hea õppetund sellegipoolest.

Lennutamas drooni

                           Suvila ja lõkkeplats lumetul detsembrikuul

Kui droon juba kaugelt Kanadast kaasa tassitud tuleb teda ka lennutada. Jõuluõhtu veetsin emaga, järgmise päeva oma asju sorteerides aga reedel lubas Eestimaa detsembri kohta vägagi kena ilma, isegi veidi päikest, mõned plusskraadid ja mitte väga tugevat tuult. Just sobiv drooni katsetada, sest mida külmem seda väiksem patarei mahtuvus ja lühem lennuaeg. Sobivaim koht kusagil lagedal suht inimtühjal kohal ... otse loomulikult tuli esimesena pähe suvila ja Vääna rand. Patareid olid eelmisel päeval igaks juhuks laaditud.

Esialgu oli kavas autoga sõita, sest droon ju kaasas. Samas milleks autot vaja, see tühi ei kaalu ju midagi aga autot pole veel jõudnud katsetada. Kui käima ei lähe või mõni muu jama siis raiskan ilusa päikselise ilma ära mida talvel tihti ei pakuta. Toksisin Vääna ranna google kaardi peale sihtmärgiks ja valisin liiklusvahendiks ühistransa: alla tunni viib kohale vaid ühe ümberistumisega. Pealegi mugav - rooli taga istumise asemel saan istmel lebotada ja moblat rullida. Asi otsustatud.

Lumemarjad maja taga

Suvilasse jõudes tegin mõned pildid enne tuppa astumist ja drooniga tegelema asumist. Meeldetuletuseks vaatasin DJY Fly äpi menüüd üle. Esiteks panin lennuaparaadi lihtsaima follow rezhiimi peale. Jalutasin ringi nii maja taga kui ees ning lõpuks suundusin läbi värava metsaalusele lõkkeplatsile. Droon lendas järgi nagu eriti hästi kuulekuse trenni läbinud koer ning tuli lõpuks kutsumise peale minu juurde ning laskus peopesale.

Järgmisena saatsin ta 10 meetri kõrgusele, et saada ülevaatlik videolõik krundist ja majast. Natuke liiga madal, et kogu maatükki kaadrisse jäädvustada kuid suurt kõrgemale ei riskinud, sest tuul suht tugev, puude ladvad õõtsusid. Proovisin Droniet ja Helixit, kõik funksis nagu reklaamivideotel, ainus erinevus filmitavas subjektis, kes välimuse ja graatsilisuse poolest ei saanud lähedalegi.

Suvilakrunt oli end ammendanud, nüüd tahtsin põhieesmärgile randa proovima minna. Pakkisin drooni seljakotti ja hakkasin astuma. Tuul tundus kahtlaselt tugev, mere kohin kostis poole kildi peale metsa vahele - ei paistnud väga lubav. Randa jõudes polnudki nii hull kui kartsin. Võtsin kohe ranna alguses kõrkjate vahel drooni välja ja panin jälgimisrezhiimi. Õhkutõustes lendas korraks vastu kõrkjaid aga aga suutis alla kukkumata ootamatut mõju korrigeerida. Jalutasin rannale hoides silma peal, et tuul pingsalt sumisevat aparaati minema ei kannaks. Paar korda tugevama iiliga kallutas end tuulde ja sõdis edukalt vastu, üllatavalt hästi sai hakkama.

Randa mööda jalutades lennutasin veel mõned korrad, siis läksin metsa vahele. Ka seal polnud probleemi puutüvedest ja madalatest männiokstest eemale hoidmises, ainult üle luitevalli tagasi rannale suundudes ilmselgelt punnitas kõvasti vastutuult. Mis edasi teha? Tahaks Türisalu panga alla minna, kus põnev maastik aga äkki tuul liiga puhanguline. Kell alles veidi 2 läbi, lähen vaatan, aega veel on. Enne panga alla jõudmist jäi silma meres supilaual aerutav ja suurte lainetega võitlev vend. On alles entusiasm - mul tulid paljast vaatamisest külmavärinad peale. Filmisin teda uue mobla 20X zoomiga.

Teatava üllatusega võis paekivi panga alla jõudes tõdeda, et tuul oli siin tegelt hoopiski vaiksem, ehkki puhus otse merelt. Lasin kitsast kivist randa mööda sörkides droonil end jälitada ja hiljem ka vertikaalselt tõustes/laskudes filmida. Jällegi ei julgenud kõrgemale kui 10 meetrit lennutada, äkki tuul viib üle panga ääre minema. Kokkuvõttes igati ägedad kaadrid. Drooni kaasavõtmine osutus tõepoolest heaks otsuseks.

Seikluslik Jõululend

Lendan siiski

Kaalusin lausa hoiatusmärgi panemist, sest mu viimaste reisupostituste lugemine võib lendamist pelgavad kodanikud hoopis ära hirmutada. Olge hoiatatud, järgnev võib lennukartlikes ärevust tekitada.

Ükski täie mõistusega kodanik ei lenda või reisi jõulude või mõnede teiste suurte pühade ajal kui vähegi võimalik. Paraku tahtsin mitmel erineval põhjusel (tähtsaim jõulude ajal emale seltsiks olemine) jõulude ja aastavahetuse paiku Eestisse tulla ja nii ma siis hakkasin novembri lõpus lennupileteid vaatama. Hinnad sel ajal kirved nagu arvata. Mis ikka, võtsin tehisaru appi ja lasin temal suurema töö ära teha. Ega toogi minu ajaliste (välja ja tagasilennu) parameetritega superdiile leidnud, kui välja arvata mingid viie ümberistumisega või kaks päeva kestvad reisid. Selliste seikluste jaoks olen veidi vana. Sadakond taala siia-sinna võrreldes mu oma kiire pilgu pealeviskamisega. Olin juba leppinud kui mõtlesin nalja pärast veidi lennuaegu paindlikumaks muuta. Täiesti ootamatult kukkus jõulueelse päeva, 23 detsembri lisamisega hind üle pooletuhande, sealjuures väga mugava parajalt lühikese ühe ümberistumisega viisakates lennujaamades otse läbi Lufthansa, kes pakub soliidse garantii. Tööl küll suure surmaga vabad päevad välja pinnitud aga sellise raha eest valmis vabandama ja mõned teened sisse kasseerima, et paar juurde küsida.

Lumine aed äralennu päeval

Lennueelsel päeval üritasin tööl check-in teha. Kummalisel kombel suunas Lufthansa mind lennu numbri sissetoksimisel hoopis Air Canada veebilehe broneerimise süsteemi. Kergitasin kulmu, sest ehkki tihtipeale kasutab mitu eri lennufirmat sama lennukit siis tavaliselt toimub pardakaardi väljastamine müüja firma kaudu, sest tema vastutab. Ju oli seoses kiire jõuluajaga erinevalt mu broneeringust miskit muudetud. Kõik kulges sujuvalt kaasa arvatud istekohtade valik mis ääreni täis lennukis viletsavõitu. Tonksasin: trüki pardakaart välja ja jäin kinnitust ootama. Moblaekraanil keris mõtlik nooleke mitu ringi kuni hangus. No juhtub ikka, proovisin uuesti, sama jama. OK, kiiret ju pole, eks õhtul peale tööd teen läpakal suurel ekraanil ära.

Kodus otsustasin emaili peale tulnud lingi asemel otse Lufthansa süsteemi minna. Tundis mu broneeringu, ütles et check-in lahti, mine tee ära aga saatis ikka Air Canada lehele. Jällegi sujus kuni toksisin oma passiandmed sisse. Nüüd ilmus ootamatult uus nõue, süsteem tahtis mu Eesti viisat. Nagu mis mõttes, minu teada ju Kanadast saab viisavabalt. Ignoreerida ei saanud ja veebileht edasi ei lasknud, sest väljadel juures punase tärniga nõue REQUIRED nii aja kui viisa numbriga. Igaks juhuks vaatasin Eesti Välisministeeriumi lehelt järgi ega ometi mingeid muutusi ole. Ei olnud, kuni 90 päeva viisavaba Kanada kodanikele. Proovisin eri trikke mööda hiilimiseks aga ei aidanud, süsteem teatas ERROR, ei saa pardakaarti väljastada, pöördu lennujaamas ametniku poole. Ajas tusaseks, sest neist vähestestki istekohtadest jäävad vaid kõige nirumad selleks ajaks järgi.

Kuna seekord kavas lennata vaid seljakotiga siis eriti ei muretsenud, küllap saab lennujaamas kiirelt lahendatud, pean ehk veits varem näole andma. Pakkimise jätsin üldse hommikuks. Riietega natu kaalusin, sest Eestis küll enamus olemas aga esialgu pean vaid nendega hakkama saama, mis kaasas või seljas. Suusajope viskasin viimasel momendil turjale, ilmateate järgi üle nulli. Läpakakotti kasutasin hoopiski drooni jaoks, seljakotti veidi kingikraami ja paar sokke ning alukad. Sellise napi varustusega üleookeani lennule. Kaasa viskas kakspool tundi enne väljumist lennujaama. Läksin automaadi juurde, skännisin passi, süsteem mõtles veidi ja teatas jälle "error". No minge pekki, kutsusin ühe töötaja, see proovis ise nii passi skännimise, nime kui broneeringu numbriga. Ei midagi, ikka keeldus masin pardakaarti trükkimast. Ametnik ütles, et ei saa msikit teha, süsteem ei luba, pean järjekorda minema ja viitas nii 50 inimeselisele sabale, kus enamus kodanikke äratuntavalt piirkondadest, kus eeldatavalt dokumentide probleeme.

Vandusin omaette aga mis teha. Saba kuram liikus aeglasemalt kui tigu, selle tempo juures oli karta, et lennule küll ei jõua. Mõtlesin minna häbematult järjekorra väliselt ja mõnel äriklassi ametnikul nööbist kinni haarata, seal ju saba polnud. Vaatasin ringi kust parem nööride vahelt välja saada kui üks töötaja ise ligi astus konkreetselt minu poole pöördudes: sir, what is your problem (mis sa siin teed). Eks ma paistsin sõna otseses mõttes oma selja ja läpakakotiga välja nagu valge vares selles kompsumägede ja lastekarjaga lärmakas mustlaslaagris. Kurtsin oma häda: süsteem ei tunne ära. Proua võttis mu passi, läks masina juurde ... tulemus ikka sama. Ütles mulle, et oodaku ja suundus registreerimislaua juurde. Toksis seal mõnda aega, ei midagi, konsulteeris paari teisega, miimika ja zhestide põhjal otsustades ei tundunud olukord eriti lootusrikas. Tuli tagasi öeldes, et ehkki mu pass tundub igati legaalne siis süsteem keeldub tunnistamast, nemad ei saa miskit teha. Ega mul mingit teist reisudokumenti pole. näitasin Eesti passi ja ID kaarti. Läks nendega uuesti registreerimislaua juurde ... toksisid, helistasid, vangutasid päid. Kurat, mul hakkas närviliseks minema.

Lõpuks tuli tagasi: Eesti passiga said nad lõpuks turvatsooni loa trükitud kuna ühel ülemusel võimalik manuaalselt kinnitades süsteemist mööda hiilida. Kuna aga juba nii hilja siis süsteem oli mu istekoha ära andnud, parim mis said teha, anda mulle "STANDBY" pardakaart. Minu küsimuse peale mis see tähendab sain vastuseks: Lennukile lastakse kui mõni istekoht vabaneb, ehk siis keegi õnnetu lennule ei jõua. Küsisin, aga mis siis saab kui kohti ei vabane? Vaatas mulle otsa: "Pray and be early at the gate, there are few more like you ... good luck, I hope not to see you again" (Palveta, ole varakult väravas, sa pole ainus kes istekohata ... õnn kaasa, loodetavasti ei näe ma sind varsti uuesti).

Pole vist vaja kinnitada, et läksin kibekähku turvast läbi, isegi viimase kohvilonksu kallasin allaneelamise asemel tünni. Õnneks mingit muud probleemi polnud kui kahtlustamine narkokaubanduses. Ametnik küsis, kelle kott see on ja näitas mu seljakotile - minu oma kinnitasin. Palun tehke lahti ja astuge eemale. Mida kuradit, seal pole ju küll midagi. Ja siis läks kõhus külmaks - ega ometi keegi miskit kahtlast sisse sokutanud kui ma sabas piletiprobleemi lahendades tähelepanematu olin. Seda nimelt tehtavat vahel keelatud kauba läbiviimisel. Tüüp hiljem jälgib sind ja leiab sobiva momendi, millal kontrabandi kotist tagasi välja võtab. Sinule teadmatult salakauba risk, temale ainult kraami kaotamise risk. Turvamees võttis kulmu kortsutades kotist mingi puru sisaldava purgi ... kaasa ostetud maitseainete potsik, kivi langes südamelt ... või mitte??? Sarvik ainult teab, mis maitseaine selles purgis - geniaalne võimalus mehest mitmeks aastaks lahti saada😁 Ohvitser uuris jupp aega, luges teksti ja hakkas siis naerma - sul vedas, see on vist tõepoolest grilli maitseaine.

Kogu selle kammajjaa peale olin higiseks läinud ehkki ainult särgi väel, suusajope ja fleece kaenlas. Väravasse jõudsin enne kui kedagi seal askeldamas. Paranoiliselt kontrollisin (suvise apsaka hirmus), et ikka mõlemad nii Lufthansa (broneeringul) kui Air Canada (piletil) lennunumbrid ekraanil. Niipea kui esimest vormis inimest nägin laua juurde suundumas läksin oma piletit ette näitama, too vaatas ja ütles, et tuleksin tagasi 5 minutit enne pardale laskmise algust. Siis on süsteem kinnitanud kõik kohad ja kui mõni tühi saab selle mulle anda. Aega üle poole tunni veel, istusin, sõin kaasa kaks kuklit ja kaks pizzalõiku nahka, toidupoolist võib ju rahumeeli turvast läbi viia. Kohe jäi silma mitu teist saatusekaaslast, kes käisid laua juures tülitamas ja piletit näitamas. Valisin endale strateegiliselt parima ja lähima koha invaliidide istmerea otsas, kust avanes hea olukorra ülevaade. 

Lõpuks lennuki pardal kohal 19K

Peagi anti teada, et lend täiesti välja müüdud, ja paluti käsipagas värava juures tasuta ära anda. Ähvardati täpselt kontrollida suurust ja kaalu ja pagasiesemete hulka. Saksa aktsendi, karmuse ja täpsusega: kel sentimeeter või gramm üle see maksab kopsaka lisa. Mitmed kiirustasid oma kohvrikesi ära andma ja minul tuli kaval mõte. Kui seljakott lennukisse viiakse on mu koht garanteeritud, sest pakki ilma reisijata ei tohi lennata aga paki ülesleidmine kõigi teiste hulgast hull tüli ja ajakulu. Läksin pakkuma, võeti kenasti vastu aga kui töötaja mu pileti alusel lipikut tahtis välja trükkida vaatas korra veel, muigas ja andis pileti tagasi sõnadega: "Nice try, you carry-on is ok ... if you get on the plane" (kaval katse, su kott on ok ... kui ikka saad lennule).

Raskeim oli valida õiget momenti, ei taha minna liiga vara, saadetakse tagasi, ja mitte ka viimasena ning ilma jääda. Kümme minti enne pardale laskmist hakkas üks naine end vargsi lähemale liigutama ja selle peale mitu teist oma kodinaid käbedalt kokku korjama. Õige aeg otsustasin, viis minti suudan kulutada lolli mängides ükskõik millise loba peale aga saan esimesena jutule. Astusin pika sammuga registreerimislaua juurde ja näitasin ärevust maha surudes uuesti oma "ootel" pileti ette. Näitsik võttis vastu, vaatas, küsis passi (andsin Eesti oma) ja hakkas arvuti taga klõbistama. Vaatas paarikümne sekundi pärast üles: "Kuidas teile meeldib akna alune pikema jalaruumiga koht?" Nalja teete või, ma võtaks ka seisukoha vastu, aga loomulikult, thank you very much. Veel nats klaviatuurimängu ning ulatas mulle kaks pardakaarti sõnadega: "Trükkisin ka teise lennu välja, läheb Frankfurtis sujuvamalt." Tänasin veelkord, ja läksin kiirelt lennukisse, et neil poleks võimalust ümber mõelda.

Koht 19K oli kohe äriklassi taga ja tõepoolest laheda jalaruumiga, selle eest tavaliselt makstakse eritaksi alusel juurde. Maha istudes kuulsin telefoni piiksuvat: teade Air Canadalt, et 5 tunni!!! pärast algab pardale laskmine. No nende süsteem on ikka täiega segi, tegelikult poole tunni pärast tõuseme õhku. Nats küll kulus kauem, sest lennuk viidi jääeemaldusele, kus kere mingi plögaga üle pritsiti. Nulli lähedane temperatuur ja lörts tekitavad jäätumisohu, mille tõttu nii mõnigi lennuk alla kukkunud. Lõpuks loojangu ajal rattad maandumisrajalt lahti.

Kogu seda segadust selgitas veidi kuid ei õigustanud asjaolu, et Air Canada lennukit juhtis ja teenindas sakslastest Lufthansa meeskond. Toiduks tellisin Teriaki Kana punase veiniga mis osutus üheks parimaks, mida olen lennukis saanud. Lennu jooksul vaatasin filmi 1917 ja pool MEG 2, no sellest haikalast ja lõpuks jaapanlaste filmi üle darkneti aetavast räpasevõitu kuid potensiaalselt ülimalt kasumlikust kaubandusest. Kõrvale rüüpasin paar priilt pakutavat IPA õltsi ja magasin vahepeal veidi. Jope all olnud emale viidav paks fleecevest (mis selajkotti ei mahtunud) osutus ideaalseks ekstra padjaks. Kuna ruumi laialt sain end praktiliselt sirgeks sirutada, seljatugi läks ka tavalisest madalamasse asendisse. 

Piloodi vaade, ees paistab Iirimaa

Frankfurtis maandusime väikese hilinemisega, aga mul savi, kolm tundi aega järgmise lennuni. Buss viis B terminalist A terminali ehkki oleksin võinud ka jalutada. Piirivalve ees oli vaatamata varasele hommikutunnile metsik ja närviline saba. Euroopas seatakse sisse uut automaatset piiriületussüsteemi, kõik peavad oma passe skännima ja kui masin ei tunnista saadetakse inimese juurde nagu ennevanasti. Piirikontrolli inimesi muidugi koondati enne kui vaadati kui hästi uus süsteem töötab. Kuuldavasti põhiline jama just suuremates lennujaamades, inimesed jäävat lendudest seepärast maha, et mitu tundi piirikontrolli sabas. Mina marssisin Eesti passiga EL kodanikele mõeldud väravaist ilma igasuguse ootamiseta läbi nagu "valge inimene" ennemuiste.

Ma polnud ainuke unine

Aega oli mul ohtralt, värava esised pingid puha tühjad. Viskasin pikali, panin jope padjaks pea alla ja Financial Time varjuks silmadele. Mõlemad moblad igaks juhuks pooleteise tunni pärast äratama, no ei taha lendu sisse magada. Tegelt ärkasin veidi enne äratuse piiksumist, lehe silmadelt lükates võisin tõdeda, et rahvast kõvasti juurde tulnud. Keegi polnud mind torkima tulnud, istekohti piisavalt. Ka seekord olid lennunumbrid ja firmad erinevad, broneeritud Air Balticu asemel Lufthansa lennuk ja meeskond.

Istekoht pisikeses lennukis jälle äriklassi taga, suurt vahet ei teinud aga ruumi ikka rohkem. Akna all istus üks aasia päritolu daam, kes oma aega palvetamisega sisustas, seda nii õhkutõusu, lennu kui maandumise ajal. Naljakaks tegi asjaolu, et jumalaga suhtlemisel kasutas moblat, mina kujutasin elavalt vaimusilmas ette taevast telefoni terminali, kus kari paljaid ingleid pilve äärel kampas mobladega palvetajatega tegelevad nagu mõnes Pakistani telekliendi infoteeninduses.

Tallinna maandusime sujuvalt, ajasin jope selga, seljakjoti õlale, läpakakaoti drooniga näppu ja sammusin esimesena läbi turvatsooni väravate. Tellisin Bolti ette, õnneks meenus eelmise korra jama pangakaardiga kui ei saanud tasuda ja pidin ülekande tegema. Võtsin igaks juhuks automaadist sula. Ukrainlasest juht viis kohale aga arvele 10.40 polnud viiekümnesest muud sobivat tagasi anda kui 40. Andsin talle suveniiriks Canada 5 dollarilise. Niisiis jõuluõhtuks kenasti kodus ja ka kõhu sain täis emaga koos head ja paremat jõulutoitu pugides. Hõrk shnitsel, hapukapsad, ahjukartulid, saku Hele, ... teispool ookeani kaasa ja lastega videovestlus ... mis sa hing veel oskad tahta.

Loo moraal: Ärge lennake kõige kiiremal ja populaarsemal ajal kui te just närvikõdi või adrekalaksu ei otsi! Kokkuvõttes läks kõik õnnelikult, kaotasin ainult ühe kinda ja mõned närvirakud😜

🐺Pikamaa droonid ja Madjari linnud

🐺Postitan nüüd veidi sõjateemadel, hajutamaks kahtlusi mu pehmekeseks ja rahulikuks muutumisest. Mulle ei mahu absoluutselt pähe mis mõte on ükskõik milistel USA julgeoleku garantiidel Ukrainale seni kuni Trumpi valitsus Valges Majas. Pole ju absoluutselt vahet millistele paberitele Trump alla kirjutab või mida lubab, niikuinii ei saa seda ei Ukraina, NATO ega ka vene tõsiselt võtta. No ja kui keegi tõsiselt ei võta, mis mõtet aega ja närve läbirääkimiste peale raisata. Olen üsna veendunud, et praegusel momendil ei tuleks USA ka NATO liikmetele appi kui vene ründaks. Päästab veel asjaolu, et vene Ukrainaga nii hõivatud, et lihtsalt pole jõudu ega vahendeid miskit tõsist lähemal ajal ette võtta. Seega on Ukraina püsimine otseselt Euroopa huvides, lükates edasi aega kui venel on võimet Euroopa riike ükshaaval nokkima hakata. Kui Euroopa ei söenda isegi vene varasid Ukrainale anda kuidas siis ette kujutada, et suudaksid ühise sõjalise rindena vene vastu seista. Kui majanduslikult on EL algul päris edukas olnud siis ei poliitiliselt ega sõjaliselt pole ta seda kunagi suutnud. Nüüd kipub ka majandus seoses metsiku bürokraatia, ise tekitatud piirangute ja aeglusega alla käima.

 

                             Kuidas toimub pikamaadroonide rünnak

Madjari lindude puhul enamus vist teavad, millest jutt. Kes ei tea siis Madjari näol tegu Ungari päritolu sõjamehega, kes on moodustanud kõige efektiivsema ja innovatiivsema droonidega sõdiva väeosa. Linnud on muidugi droonid. Droonid, eriti just õhudroonid on muutnud sõjapidamist kardinaalselt. Tänapäeval ei saa enam rünnata suurte lahingugruppidega  kui vastaspool evib mingilgi määral tehnoloogilist võimekust. Droonid on selle taseme väga odavaks muutnud. Enne Ukraina sõda sai sõjaväljalt korraliku reaalajas ülevaate vaid see, kellel satelliidid või muu kaugseire võimekus, nüüd piisab mõnest suht odavast droonist. Suurtükiväe või rakettide olemasolu puhul hävitatakse suuremad väekoondised enne kui rindele jõuavad. Ehk siis inim-massi mõju oluliselt vähendatud kuid mitte elimineeritud. Lihtsamad droonid on muutunud nii odavaks, et tasub jälitada ka üksikuid sõdureid. Eelis sellel, kellel rohkem droone ja väljaõpetatud droonijuhte. Viimased on muutunud kummagi poole ühtedeks olulisemateks sihtmärkideks. Droonide juhtimine toimub mitme meeskonna poolt, kes omavahel sujuvalt juhtimist ja asukohti vahetavad vältimaks vastase suurtükiväe saagiks langemist.

🐺🐺🐺Alloleva video vaatamiseks on vajalik tugev ja terve närvikava, sest tegu otse FPV sõjadroonilt tulevate dokumentaalsete videote salvestistega. Tegu ühe viimase Madjari lindude videoga, kui huvi siis neid postitatakse iga paari kolme päeva tagant. Märklaudadeks on päris elus inimesed ehkki karistuse ära teeninud okupandid. Korraks tekkis mõte, mis tunne võib olla operaatoritel, kes droone juhivad. Ilmselt mitte palju erinev snaipritest, kes läbi sihiku vaenlast vaatavad. Kui travaelus ei suudaks paljud sõdurid loomalegi haiget teha siis sõjaolukorras seis muutub: valikuks kas sina või mina, kõhklemiseks pole aega.

Tänapäeval luuakse kõigi armeede juures kibekähku drooniüksusi, droonijuhtimisoskus muutub sama hädavajalikuks kui püssilaskmisoskus. Noortel on siin paras eelis, tänu arvutimängudele esialgsed oskused juba olemas, ehkki päriselus drooni juhtimine palju keerulisem kui virtuaalselt. Samas tuleb isegi laiatarbe droonide puhul kaasa tarkvara, millega saab enne päriselt drooniga "põllule minekut" selle lennutamist virtuaalselt harjutada. Igati soovitav, hoiab kokku nii aega, närve kui propellereid.

Sõjas on droonijuhtimise juures suureks erinevuseks asjaolu, et sõltumata soost, vanusest või kehalistest võimetest võib pea igaüks paarikuulise kursusega ekspert droonijuhiks saada, just nagu autojuhilubade saamine enamusele võimetekohane. Iseasi kas oleksite psühholoogiliselt valmis sõdureid kaevikus taga ajama. Ilmselt mitte ... seni kui esimesed pommid kodulinna kukuvad. Nagu üks tuntud snaiper ütles:  "Esimene lask oli raske, järgmised lihtsalt statistika". Droonijuhi jaoks muudab erinevalt snaiprist sõjapidamise isiklikumaks ja vahetumaks asjaolu, et tihtipeale näed oma ohvri näoilmet - kas või millist mõju psüühikale avaldab saame näha alles peale sõda.

 

Ihukaitsjad

Meil kodus igati turvaline elu. Tunne nagu mingi suurriigi presidendil, isegi vetsu või vannituppa ei lase turva üksi minna. Tahad ukse kinni panna hakkab paaniliselt kriipima ja häälekalt sisselaskmist nõudma. Algul oli kuidagi imelik dushi all käia või potil istuda kui kiisu tähelepanelikult silma peal hoidis, et sa ootamatu rünnaku ohvriks ei langeks või kogemata hooletusest veega äravoolust alla ei läheks. Kaasa luges, et kassid peavad loomulike hädade toimetamist kõige kaitsetumaks protseduuriks ja näitavad nii oma hoolitsust kui sind selle juures turvamas käivad.

Täna käisin jooksmas pikemal ringil ja koeraga jalutamas. Pärast lasin looma tagaaeda kus too huviga nuuskis ning hakkas siis tõrrepõhjast tuleva häälega urisema. Läksin vaatama milles asi, mingid suured koerlase jäljed ärritasid meie kutsikut. Kuna siinkandis hulkuvaid koeri pole ja omanikud jalutavad oma loomi rihma otsas ning teiste aedadesse ei roni, osutus ainsaks võimaluseks koiott. Need on piisavalt kohastunud linnaeluga tänu asjaolule, et Torontot läbivad mitmed suured metsa ja võsasse kasvanud jõeorud. Toidukraami leiavad nad jäneste ja pisinäriliste näol ning loomulikult ka prügikastidest. Aed-ajalt kaduma läinud kassid või isegi aedadest kaasa haaratud väiksemad koerad võib samuti koiottide kraesse kirjutada. Alles eelmine nädal kaasaga jalutades jooksis meie nina alt üle tee suur koiott, tuli golfiväljakult ja sörkis parki - kahjuks ei jõudnud pilti teha.

Tõlkimisest sünkroonis

Tahan maiust ja kohe!

Eile kaasaga mängisime veidi Google Gemini sünkroontõlkega. Peab tunnistama, et ei läinud sugugi nii sujuvalt kui alloleval videol aga vähemalt nalja sai palju. Nimelt peab veidi harjutama ja õppima õigel ajal tõlget ja keeli sisse lülitama ja mitte ise vahepeal "vales" keeles lobisema, sest siis üritab AI mõistatada mis inglisekeelseid sõnu ma eesti keeles räägin või vastupidi. Lisaks vestlusele on võimalik kasutada ka loengu kuulamise või keeleõppe rezhiimi. No näiteks saab telekast filmi vaadata ilma subtiitriteta või hoopis võõras keeles ja AI tõlgib sulle jutu otse kõrvaklappidesse. Meil kippus kiire jutu puhul vahepeal aeglaseks jääma ja hästi tõlkimiseks eeldab suht selget kõnet. Samas esimese laiatarbe sünkroontõlke äpi kohta ikka üllatavalt hea, reisimisel igatahes suureks abiks, eriti kui keelt üldse ei oska.

Mina ka !!!

Tahtsin proovida kas ta suudaks ka meie kassi või kutsiku juttu tõlkida, paraku ei olnud rohkem kui 70 valitava keele hulgas ei kassi ega koera keelt. Kiisu igatahes üritas minuga vestelda ja vaatas otsa ning pööritas silmi kui tema "kurrrrrr...näud" hoobilt ei mõistnud. No kuidas sa aru ei saa, et tahan maiust, ometigi näugun nii aeglaselt ja selgelt, et isegi see tohmakas kutsik mõistab. Nii kiisu kui kutsikuga tekib aeg-ajalt olukordi, kus nad ilmselgelt üritavad midagi omas keeles seletada. Tulevad juurde, vaatavad otsa ja näuguvad või mõmisevad ja haugatavad. Enamasti muidugi seotud maiuse lunimise, õue tahtmise, mängu soovi või lihtsalt tähelepanu norimisega. Vahepeal nende pingsat ja keskendunud näoilmet nähes tekib kummaline tunne nagu sooviks loomad sisukamat vestlust arendada elu mõtte või universumi kõiksuse teemadel😁

Hooaeg alustatud

Jõudsime mäele parklasse

Pühapäeval ei suutnud kiusatusele vastu panna ja põrutasime tütrega suusamäele. Ilm oli küll külmavõitu, 10 miinuskraadi ning vinge põhjatuul, mis tunnetuslikult temperatuuri -20 peale viis aga me oleme palju hullemat suuskadel nautinud. Pealegi eeldatavad lumeolud head, sest viimase kahe nädala jooksul ohtralt seda valget puru taevast alla pudenenud ja sula pole üldse olnud. Hommikul tütar korra unisena kõhkles aga õnneks jäi mind uskuma kui ütlesin, et vaid asjade kokkukorjamise ja autosse istumise momendist vaja üle saada, mina niikuinii sõidan mäele, tema tagasi.

Ilm oli külm nagu lubatud aga hulka lumisem, värsket lund nii palju, et ulatus parklas auto ukse ääreni. Saapad pidime autos jalga sikutama. Hea, et olin enne kodus korra sättinid, nüüd läks sutsu libedamalt. Ei tea kas jalad suuremaks kasvanud või saapad väiksemaks ja jäigemaks läinud aga jala sissesurumine sihuke pingutus, et võttis kuumaks.

Mägi oli tõepoolest ideaalses seisus, tütar sai isegi metsa all sõita. Esimese laskumise ajal küll ehmatasin korraks, kuidagi kole koba tunne oli, ega ma ometigi vanaks ole jäänud. Pole võimalik, Lindsey Vonn ju suutis paari päeva eest võita kiirlaskumise maailma karika etapi 41 aastase vanamemmena. Jalad kippusid harjumatust asendist väsima aga õnneks tuli paari laskumisega tuttav tunne tagasi ja saapad ka ei pigistanud kusagilt. Sõitsime siniseid ehk keskmise raskusastme nõlvasid, esimene kord polnud tuju järskudele trügida. Värsket lund nii palju, et suuski pidi suht hoolikalt seadma, pehmed künkad võivad sirakile tõmmata kui küljega sisse libised. Korra käisime kohvikus näksi võtmas aga palju aega ei raisanud, mägi kutsus tagasi. Rahvast pühapäeva kohta üllatavalt hõredalt, mis muidugi igati tore.

Lõpetasime veerand tundi enne tõstuki sulgemist, jalad olid parasjagu väsinud, ikkagi hooaja esimene kord. Auto mootor soenema, pühkisime klaasidelt suurema lume maha ja varustus seljast. Olime parklas üheksa ajal viimased lahkujad, normaalsed inimesed viidavad pühapäeva õhtut veidi hubasemates oludes. Tütar istus rooli ja vaatas millist teed Google soovitab. Laps on ilmselgelt minu geenid pärit, valis kiireima ja jäiseima. Teed kattis kinnisõidetud lumi, mis tänu külmale just kõige libedam polnud. Esimesel paarikümnel kildil kippus pidevalt veojõu kontroll või ABS peale minema, sest rattad käisid all ringi või blokeerusid piduripedaali puudutamise peale. Järsematest mägedest hooga üles saamiseks tuli eelnevalt mäest alla sõites mõnuga gaasi anda. Ristmikel STOPP märkide ees oli eriti libe, eelnevad pidurdajad paaklume jääle hõõrunud, õnneks liiklust sisuliselt polnud. Kokkuvõttes kulus vaid 15 minti tavapärasest 2 tunnist kauem. Igati õnnestunud suusahooaja algus!