Usaldus ja Lootus

Kõigepealt usaldusest - USA koha pealt. Usaldus on teatavasi asi mille üles ehitamine väga vaevaline ja aeganõudev, kuid mille purustamine lihtne ning kiire mõtlematu või ka läbimõeldud käitumisega. Seda nii inimestevahelistes suhetes kui ka rahvusvahelises poliitikas. Maailm vaatas 2016 Trumpi valimist presidendiks kui tüüpilist protestihääletust ja tüdimust senisest demokraatide mõnevõrra arrogantsest valitsuskorraldusest USA's. Kergitati kulmusid aga oldi veendunud, et tegu ajutise kõrvalekaldega, pealegi pole USA suguse demokraatia kantsi puhul muret ega võimalustki, et kummaliste tendentsidega president saaks midagi tõsiselt raputavat korda saata, sest kongress ja senat hoiavad korra majas. Bideni võit 2020 kinnitas veendumust, et ameeriklased on tagasi mõistusele tulnud. Trumpi seaduserikkumise piiril lapsik käitumine võimu üleandmisel tundus panevat punkti selle tüübi poliitilisele karjäärile.

Paraku valiti seoses mitmete asjaolude kokkusattumuse tulemusel ülejäänud maailma suureks üllatuseks Trump 2024 uuesti presidendiks. Tuntud ütlemine, et vaid loll astub kaks korda samale rehale seadis kahtluse alla ameerika valijate mentaalse seisu ja langetas kõvasti usaldust USA kui demokraatia tugisamba koha pealt. Algul säilis lootus, et ehk on Trumpi puhul tegu rohkem valimiseelse retoorikaga ja tegelik valitsemine möödub enam-vähem nagu esimese perioodi jooksul suuremate eksessideta. Mida edasi seda selgemaks sai, et seekord on tegu täiesti teistsuguse olukorraga, president hakkas ellu viima enda poliitikat hoolimata isegi seadustest. Varasemad kriitikud suutis endaga kaasa laulma panna ülejäänud vabariiklaste massist rääkimata. Viimaseks tilgaks karikas oli Gröönimaa saaga, Euroopa ja ka ülejäänud maailm ei saanud enam silmi kinni pigistada.

Suunanäitajad ja prioriteedid:
Trump riputas enda ja putka foto valges majas
oma tütretütre foto kohale😟

Usaldus on läinud USA kui stabiilse ja demokraatliku riigi vastu. Seda pikaajaliselt, sest Trumpi tagasivalimine ja eriti tema tegevuse heaks kiitmine ja passiivse vastuseisu sisuline puudumine vihjavad, et tegu pole mitte juhusliku protesti vaid sügavama trendiga ameerika mõtteviisis. Isegi kui 2028 valitakse uus ja "normaalne" president pole mingit kindlust, et edaspidi reha peale kolmandat korda ei astuta või USA lõplikult autoritaarseks rezhiimiks ei pööra. Kui maailmal puudub usaldus USA kui demokraatliku ja lääne mõtteviisi kandja suhtes levib see usaldamatus kiiresti ka majanduspoliitika suunas. USA on väga pikalt kasutanud oma dollari kui reservvaluuta eelist, et odavaid laenusid saada. Väärismetallide ja krüpto hinnatõus vihjab USA dollari tähtsuse vähenemise trendile ja koos tollipoliitikaga USA kaubanduse ning majanduse peadsele allakäigule kui nii edasi läheb. Blokeerides tollidega kaubandust teiste piirkondadega sunnib USA neid omavahelisele koostööle, mis toob pikas perspektiivis ameerika majandusele ainult kahju.

Nüüd jõuan Lootuse juurde. Nimelt on vähemalt ajutiselt lootus, et USA poliitikas toimub kannapööre kui kaubanduspoliitika vead kiirelt mõjuma hakkavad ja keskmise ameeriklase heaolule põntsu panevad. Esimeseks indikaatoriks oleks vahevalimised, kas suudetakse murda vabariiklaste monopol või mitte. Kui jah, siis muutub Trumpil suuremate jamade korraldamine mõnevõrra raskemaks. Veidi pikemas plaanis on maailma pilgud suunatud 2028 aasta presidendivalimiste suunas. Suurimaks lootusekiireks Kalifornia kuberner Gavin Newsom, kelle poliitiline platvorm on USA tagasitoomine maailma juhtivaks demokraatia ja liberaalsete väärtuste eest võitlevaks jõuks. Davosis esines ta muljetavaldavalt, tundub omavat ka piisavalt karismaatilisust, et ameeriklastele peale minna.

Küsisin tehisarult milline president oleks Newsom kui ta valitaks 2028 riigijuhiks ja mis on tema välispoliitilised ja sisepoliitilised tähtsaimad eesmärgid senise tegevuse ja avalduste põhjal otsustades:

GEMINI 3.0:

Gavin Newsom presidendina: Visioon 2028. aastaks

2026. aasta alguse seisuga peetakse California kuberneri Gavin Newsomit üheks peamiseks kandidaadiks Demokraatliku Partei 2028. aasta presidendikandidaadi kohale. Ta on end üha enam positsioneerinud riiklikul tasandil Donald Trumpi vastandina, kasutades Californiat sageli demokraatide föderaalpoliitika "asendusmudelina".

Poliitiline stiil

Newsom on tuntud oma "võitleva" ja "äärmiselt veebikeskse" (extremely online) poliitilise stiili poolest. Ta kasutab sageli sotsiaalmeediat ja tehisintellekti loodud sisu poliitiliste oponentide trollimiseks – see on taktika, mis on muutnud ta "Trumpi-vastasele" valijaskonnale väga sümpaatseks. Kuigi ta hoidub ideoloogilistest siltidest, väljendab ta soovi kaasava partei järele, mis hõlmaks kogu spektrit tsentristidest progressiivideni.

Sisepoliitika

Newsom kirjeldab end kui "kalkuleerivat pragmaatikut", kes rõhutab tulemuste saavutamist ideoloogia asemel.

• Kliima ja roheenergia: Tema platvormi nurgakivi. Ta eesmärk on süsinikuneutraalsus aastaks 2045 ja ta on kehtestanud mandaadi uute bensiinimootoriga autode müügi järkjärguliseks lõpetamiseks.

• Tervishoid: Newsom on prioritiseerinud universaalset ja taskukohast tervishoidu, sealhulgas osariigi poolt toodetavate soodsate geneeriliste ravimite (nagu insuliin ja naloksoon) algatust CalRx.

• Eluasemepuudus ja kodutus: Ta on edendanud süsteemi "ravi, mitte telgid", keskendudes vaimse tervise teenustele ja CARE Court süsteemile, et aidata raskete sõltuvushäiretega inimesi.

---

Välispoliitika: Euroopa Liit, NATO, Venemaa, Hiina ja Lähis-Ida

Newsom positsioneerib end liberaalse maailmakorra kindla kaitsjana, rõhutades demokraatlikke liite ja vastuseisu autoritaarsusele.

Euroopa Liit ja NATO

Newsom peab EL-i ja NATO-t ülemaailmse stabiilsuse selgrooks.

• Alliansi kaitsja: Ta peab NATO-t vaieldamatult vajalikuks ja on hoiatanud, et USA taandumine sealt oleks "seismiline" viga.

• Kriitika Euroopa suunal: 2026. aasta Davosi foorumil kritiseeris ta teravalt Euroopa liidreid, nimetades neid "kaasosalisteks" ja "murettekitavateks", kuna nad ei seisnud piisavalt kindlalt vastu Trumpi administratsiooni kaubandusnõuetele ja NATO-vastastele ähvardustele.

Venemaa ja Ukraina

Newsomi seisukoht Venemaa suhtes on karm, pidades Vladimir Putinit jõhkraks diktaatoriks.

• Majanduslik surve: Ta oli üks esimesi osariigijuhte, kes käskis California hiiglaslikel pensionifondidel (CalPERS ja CalSTRS) Venemaa varadest loobuda, mis on märkimisväärne samm, arvestades, et California majandus on suurem kui Venemaa oma.

• Suveräänsus: Ta toetab vankumatult Ukrainat, nähes selles võitlust demokraatia tuleviku nimel.

Hiina

Konkurents Hiinaga: Ta käsitleb üleminekut rohelisele energiale kui globaalset võidujooksu. Ta on kritiseerinud praegust administratsiooni juhtrolli "loovutamises" Hiinale elektriautode, akude ja tarkvara tootmises. Newsom pooldab agressiivset Ameerika konkurentsi, et domineerida nendes tarneahelates.

Lähis-Ida

Newsom püüab leida tasakaalu traditsioonilise Iisraeli toetamise ja humanitaarkriisi leevendamise vahel.

• Iisrael ja Gaza: Pärast solidaarsusvisiiti Iisraeli 2023. aasta lõpus muutus ta hiljem üheks esimeseks kuberneriks, kes nõudis kohest relvarahu (märtsis 2024).

• Humanitaarfookus: Ta on kasutanud oma platvormi meditsiinitarvete ja välihaiglate saatmiseks piirkonda ning rõhutab kahe riigi lahenduse vajadust.

---

Kokkuvõttev tabel: Välispoliitilised seisukohad

Piirkond/Üksus	Newsomi peamine seisukoht	Võtmetegevus/tsitaat
NATO	Täielik pühendumine	"NATO on lääne turvalisuse alustala."
Venemaa	Agressiivne ohjeldamine	California pensionifondide investeeringute lõpetamine Venemaal.
Lähis-Ida	Relvarahu ja kaks riiki	Toetas kohest relvarahu ja püsivat rahu mõlemale poolele.
Euroopa Liit	Strateegiline partnerlus	Kritiseeris EL-i liidreid "selgroo puudumise" pärast tariifivaidlustes.

Mis on teie arvamine Newsomist kui potensiaalsest järgmisest USA presidendist, kas on lootust, et toob USA (ja seega maailma) tagasi kuristiku äärelt (kui Trump ei jõua enne alla tõugata), või on juba liiga hilja?

Lõpetuseks ei saa jätta jagamata lühikest väljavõtet Soome presidendi esinemisest Davoses:

Lumetorm

Vahelduseks ilmajuttu. Mitte, et põnevad uudised otsa oleks saanud, lihtsalt meil oli siin tõepoolest märkimisväärne lumesadu. Väidetavalt üks paksemaid lumehulkasid, mis 24 tunni jooksul Torontos maha sadanud. Lubatud 25 sendi ❄❅❆ asemel tuli 60! Kaost vähendas asjaolu, et aktiivne ilmastikunähtus kestis alates pühapäeva varahommikust kuni hilisõhtuni, ehk siis vabal päeval. Pealegi tegu koheva külmailma lumega, mida suht kerge lükata ja kühveldada. Pühapäeva lõuna ajal võtsin kutsiku ja plaanisin parki jalutama minna, paraku keeldus koer meie tänavaotsast kaugemale liikumast. Ilm oli külm, sadu tihe ja maas juba nii paks lumekiht, et loomal käisid käpad all ringi. Viisin Sushi tagasi tuppa ja otsustasin ise lühikese tiiru teha.

Juba järgmisel tänaval oli tee lahti ajamata, pidin poole sääreni lumes sumpama. Õnneks on mul korralikud Sorel talvesaapad jämeda tallamustri ja sooja sisesussiga nagu mäesuusasaabastel. Välisosa tugev materjal, mis peaks metsamatkal okstele ja jäätükkidele hästi vastu pidama. Juba esimene kilomeeter tänavatel ajas naha kuumaks, veidi kergemaks tegi autoratta rööbastes käimine, kõnniteed lahti ajamata. Parki jõudes oli rada lumes üldisest lumekihist madalama vaona näha, kuid keegi polnud viimase paari tunni jooksul siin küll käinud. Vaatamata viimaste päevade tugevale külmale võis jõel õhukest jääkihti katva paksu lume vahel märgata lahtisi lahvandusi.

Neljarealine maantee

Isegi metsloomad paistsid sihukese ilmaga eelistavat vaikselt kusagil kuuseokste all või võsas kükitada. Vaid paar jäljerada lumel, üks uudishimulik koiott oli jõe peal hulkunud. Lume paksus kõikus veidi alla põlve kuni pea hargivaheni. Tänu kohevale lumele sai liikuda mitte kõrgete sammudega astudes vaid lihtsalt jalgu lühikeste sammudega läbi lume läbi surudes, sama tunne nagu läbi vee kahlates. Pikapeale kujunes päris väsitavaks, ajas hingeldama aga tekitas vähemalt sooja. Paar korda komistasin mahakukkunud puutüvedele, mida paksu lume all polnud märgata.

Õhtune vaade eesuksest

Pargis kahlasin neli kilti. Tagasi tulekuks valisin suurema tee, lootes et puhtaks aetud ja kergem käia - viga. Kahtepidi kaherealisel teel oli aetud lahti vaid üks sõidurida kummaski suunas ja lumi lükatud kõnniteele. Pidin mitusada meetrit mägironimist harrastama meetrikõrguse lumevalli lumekamakate peal ronides. See oli kõige väsitavam osa, kuna kümmekond senti värsket kohevat lund varjas lumevalli kontuurid. Pidevalt astusin mingisse auku või jäin lumekamaka taha saapaninaga kinni, koperdasin nagu liitri viina hinge alla pannud parm. Koju jõudes olin 2 tunniga 6 kilti läbinud. Andis hea aimu, kui palju raskem paksus lumes talimatk. Mul vähemalt ootas ees soe tuba, fleecest hommikumantel ja kuum kohv mitte märg telk 15 külmakraadiga.

Hommikujalutus ümbruse tänavail

Tütar puhastab autot lumest

Naabrid tegelesid oma sissesõiduteede lahtikaevamisega. Ma korra veidi lükkasin enne tuppa minemist aga jätsin enamuse järgmiseks päevaks. Pole ju kiiret, esmaspäeval tööle ei lähe ja pealegi sadas endiselt juurde, alles hilisõhtul pidi lõppema.

Töö ajab ka -15C'ga naha kuumaks

Kuts maja ees sissekäiguteel

Hommik oli ilus aga külm ja külmaks pidi jääma vähemalt järgmised kaks nädalat. Korra käis peast läbi mõte suusatama sõita, noorem tütar oli nimelt mäele hotelli lisapäeva võtnud kuna ei tahtnud lumetormiga liigelda. Paraku 15 miinuskraadi ja endiselt umbes maanteed kriipsutasid idee läbi. Peale hommikukohvi lükkasime kahepeale tütrega sissesõidutee puhtaks. Mina rohkem ei viitsinud ja läksin kaasa ning koeraga ümbruskonna tänavatele jalutama, plika kühveldas edasi ja puhastas ka autod ära. Maja ette ja taha aeda tekkisid päris kõrged oma 2 meetrised lumemäed. Aias kaevasin kompostihunnikuni tee lahti, kutsikul oli põnev tunnelis joosta aga kui korra üritas kõrvale lumme hüpata kadus silmist. Natuke sebimist ja kiirelt ronis tagasi tee peale. Mul tuli patune mõte kiisu lumme visata, et sellest aktsioonist viraalne TikTok video teha ja odavalt kuulsaks saada. Naised laitsid maha - kes pärast mind ja kassi tohtri juurde sõidutab, üks vajab füüsiliste teine hingeliste haavade ravi.

Suurvõimud

Tehisaru "kiire" projektsioon mõjusfääridest 2050.
Aafrika ja India roheline tähendab killustatust mitte
EU'le allumist, hall tsoon määramata.
Tekstid kaardil paigast ära😜

Kes on maailmas suurvõimud ja kuidas seda defineerida. Eri võimalusi on palju aga mina pakuks, et määravaks neli komponenti: Sõjaline jõud, Majanduslik tugevus, Rahvaarv ja otsustusvõime/julgus/tarkus, mille määrab paljuski sotsiaalpoliitiline süsteem.

Sõjalise võimsuse poolest on USA ilma kahtluseta pikalt kõigist üle, järgneb Hiina, Euroopa ja sabas sörgib vene. Tuumavõimsust, mille poolest vene esikohta jagamas, ei saa tõsiselt võtta, sest tegu siiski vaid kaitseotstarbelise heidutusega. Kõik (ka vene vaatamata retoorikale) on õnneks endiselt arvamusel, et tuumarelva kasutamine ründerelvana on liiga riskantne. Sõjalise võimekuse kohta nägin just nüüd Jüri Toomepuu huvitavat arvamust. 

Majandusliku tugevuse poolest USA, Hiina ja Euroopa enam-vähem võrdväärsed, vene oma 2%'ga maailmamajandusest samal tasemel mitme keskmise Euroopa või suure Lõuna-Ameerika riigiga. Majanduse tugevuse juures tuleb aga GDP kõrval vaadata ka elujõulisust, innovatiivsust ja sotsiaalmajanduslikku süsteemi, mis kas ergutab või pidurdab arengut. USA jällegi esirinnas, Euroopa puuduseks bürokraatia, Hiinal piduriks ühepartei süsteem ja ideoloogia, venel lisaks Hiina puudustele ka korruptsioon.

Rahvaarvult Hiina suurjõudude liider ja maailmas teisel kohal, kuid sealgi madal sündivus probleemiks. Teisel- kolmandal kohal Euroopa ja USA, vene jällegi samal tasemel hulga Aasia, Aafrika või Lõuna-Ameerika riikidega. India number üks, aga ei pääse eelneva kolme näitajaga suurte hulka pildile.

Otsustusvõime kiirus ja tarkus kipuvad olema pöördvõrdelises suhtes, sest kiire ja läbikaalumata otsus ei saa põhimõtteliselt tark olla ehkki vahel võib vedada. Oluline leida hea tasakaal kiiruse ja tarkuse vahel. Samas ei maksa ka unustada, et isegi halb otsus on parem kui otsustusvõimetus mida Euroopa on viimase ajani viljelenud. 

Kiiruse poolest on USA Trumpi administratsiooni ajal traditsiooniliselt ettevaatlikust lääne mõtteviisist eraldunud ja ehk isegi esikohale tõusnud seoses tavasid ja piire eirava autokraatliku ja etteaimamatu presidendiga. Vene üsna samal tasemel, kuna kremli kaak ei pea kedagi kuulama, lihtsalt veidi tasakaalukam võrreldes USA praeguse presidendiga (kes oleks seda võinud oodata). Hiina ei rapsi, vajadusel käitub otsustavalt kuid mõtleb läbi ja pikas plaanis - esikohal otsustavuse, kiiruse ja tarkuse konbinatsioonis. Euroopa probleemiks, et muudkui arutatakse ja kaalutakse aga tegudeni ei jõuta. Huvitav kas eksistentsiaalne oht lõpuks muudab meid. Eurooplased meenutavad mulle kohviku ees istuvaid ouzot limpsivaid ja doominot mängivaid Kreeka vanamehi: suuga teevad suure ilma kätega ei kärbse sittagi.

Kokkuvõttes on ikkagi vaieldamatuks liidriks momendil USA ehkki Trumpi tegevus võib selle taandarengu riigi kiirelt ajaloo prügikasti viia kui temale ja tema mõtteviisi levikule ameeriklased ise piiri ei pane. Suurvõimud langevad enamasti sisevastuolude mitte väliste mõjude tõttu. Hiina on tõusev jõud ja kui midagi ootamatut ei juhtu asub peagi esikohale sõltumata ameeriklaste tegevusest. Euroopa potensiaalselt isegi juhtiv suurvõim kuid segab killustatus ja puudub otsusekindlus, et seda rakendada. Vene nimekirjas vaid oma diktaatorliku otsustusvõime ja tuumaarsenali tõttu, muus osas keskmike tasemel.

Uue maailmakorra juures tuleb väikeriikidel ja ka paljudel keskmikel leida endale "sponsor" ehk "sugardaddy" nii õõvastav kui see ka tundub. Heal juhul saab valida võimalike hulgast halval juhul valivad suurvõimud ise ja jagavad omavahel ära sulle sõnaõigust jätmata. Eesti valik on geograafiliselt ja eksistentsiaalselt selgelt määratud - Euroopa, mistõttu meie huvides võimalikult tugev Euroopa. Delfis avaldas sel teemal Erik Niiles Kross oma arvamuse. Jääb vaid loota, et tal õigus. Suurimaks tundmatuks on mu arust Eurooplaste kaitsetahe kui päriselt sõjaks läheb. Ukrainlastes ka algul kahtlesin, meeldiva üllatusega tõestasid nad, et valmis surema vabaduse ja Ukraina ja ka Euroopa eest. Paraku on Ukrainlastel ... ja Ida-Eurooplastel eeliseks, et oleme kogenud vene võimu ja teame, et on surmast hullem. Lääne-Euroopal see kogemus puudub, küllap neil petlik arvamus: kui hull see vene võim ikka olla saab ... sõbrad, te ei kujuta ette enne kui ise ei koge, ehkki võiks - Ukraina ju elava näitena silmi ees - paraku tsiviliseeeritud inimene ei suuda uskuda isegi kui oma silmaga näeb.

Probleemiks ei ole Trump. Probleem on USA.

Selle aasta Davose kohtumine oli nagu mitu päeva kestev maailmapoliitika põneviku relity show. Raske on miskit köitvamat välja mõelda kui tegelikkus momendil pakub. Veel mõned aastad tagasi oleks taolisel stsenaariumil põhinev põnevik liiga ebarealistlik tundunud. Jama muidugi selles, et tegelikul shõul on ka tegelikud tagajärjed ja praegu kipub maailm jalutama liiga kitsal purdel, et saaks rahuliku südamega pealt vaadata.

Põhiteemaks oli Gröönimaa, millega Trump armetult läbi kukkus. Ta ilmselt ei osanud oodata, et seni sunnitult kaasa noogutanud ja avalikult meelitusi jaganud killustunud eurooplased lõpuks kampa löövad ja vastu hakkavad. Kas oli põhjuseks Carney silmiavav kõne või NATO liitlase vastu suunatud territoriaalse puutumatuse printsiibi ennekuulmatult jõhkra rikkumise plaan aga ülla-ülla nurka surutud Euroopa leidis julguse vastu hammustada. Ja nagu ülbikutele omane kardavad nad natukenegi haiget saada.

Seni olid Euroopa riigid nagu lambukesed laudas hunnikus silmad maas lootes, et hunt konkreetselt neid ei märka ja võtab kõrvalt kellegi teise õnneks. Täiega mõistavad, et nii võidavad vaid veidi aega juurde enne kui enda kord tuleb, aga lihtsalt pole vaprust ülekohtule vastu seista. Seda nii Trumpi kui kremliga suheldes. Kas võtavad õppust, ma kardan et mitte, niipea kui vahetu surmaoht pea kohalt kadunud hakatakse uuesti tühiste asjade üle vaidlema.

Trumpi enda vaimusünnitus "Rahukomitee" näol näeb eriti kummaline välja. Ei saagi aru, mis tüübi eesmärk, sest algselt välja kuulutatud Palestiina konfliktist polevat ametlikus asutamisdokumendis sõnagi juttu. President kuulutas end eluaegseks komitee juhiks, nojah eriti hulludel Rooma keisritel oli kombeks end jumalaks kuulutada. Osavõtvate riikide loetelu kesisevõitu, ükski suurtest pole kampa löönud, isegi vene ja Hiina alles "arutavad teemat".

Trumpi viimaste päevade tegevuse tulemuse võtab väga hästi kokku Lars Christensen:

Probleemiks ei ole Trump. Probleem on USA.

Kui välismaailm jälgib Trumpi arutut käitumist ja tema ähvardusi liitlaste vastu ning me samal ajal näeme, et USA avalikkus, Kongress, Ülemkohus ega USA meedia ei astu selle hullumeelsuse vastu tegelikke samme, peame kõik järeldama, et USA aktsepteerib seda käitumist.

USA avalikkus arvab, et USA-l on maailmas õigus teatud positsioonile, kus pole ruumi sündsale käitumisele ning kus puuduvad normid ja reeglid.

See tähendab, et me kõik peame järeldama, et USA – mitte ainult Trump – on reetnud rahvusvahelise korra, mille peamised arhitektid olid pärast Teist maailmasõda just USA ise koos oma lääne partneritega.

See on järeldus, mille Kanada peaminister Mark Carney Davosis peetud kõnes nii selgelt välja tõi. Me ei saa enam lihtsalt usaldada, et USA mängib reeglite järgi. Seetõttu peame ka põhimõtteliselt endalt küsima – kas peaksime usaldama finants- ja majandusstruktuuri, mis on globaalse reeglitepõhise korra lahutamatu osa?

Ameeriklased elavad illusioonis, et USA saab kõigega ise hakkama, vaatamata sellele, et USA on ligi 20 aastat elanud üle oma võimete.

USA era- ja valitsussektori tarbimist on rahastanud teiste hulgas Euroopa keskpangad ja pensionifondid. Kuid nüüd peame endalt küsima – miks peaksime kauplema dollarites? Miks peaksime paigutama oma säästud USA riigivõlakirjadesse?

Kui USA ei ole reeglitel põhinev ühiskond, ei saa me usaldada dollarit kui stabiilset valuutat ja dollarite hoidmine oleks hullumeelsus. Kuna USA siseriiklikud institutsioonid on õõnestatud ja juhtimisstruktuurid hävitatud, muutub USA arenguriigiks – või täpsemalt öeldes taandareneva majandusega riigiks.

Kui USA ähvardab liitlaste territooriumi, siis käitub USA kui autoritaarne kiusajast riik. Keegi täie mõistuse juures olev inimene ei laenaks USA valitsusele raha. Kui USA ei täida oma rahvusvahelisi kohustusi ega austa teiste riikide suveräänsust, siis miks peaksime eeldama, et USA valitsus austab oma võlakohustusi?

Kui Trump võib maksustada tariifidega riike, kes ei loovuta oma territooriumi, siis pole kindlasti põhjust uskuda, et USA ei kehtesta kapitalikontrolli. Ja kui see on risk, siis miks peaksite riskima USA-sse investeerimisega?

Küsimus ei ole Euroopa vastuhakus USA-le. Küsimus on investeeringute arukas juhtimises – riskide maandamises.

Iga päevaga, mil Trump püsib ametis, usaldamatus USA vastu kasvab ja hind USA jaoks tõuseb päev-päevalt. Ja see on pöördumatu. Usalduse ehitamine võtab aastaid, kuid oma tegudega võib selle hävitada minutitega.

Euroopa on nüüdseks USA vastu täielikult usalduse kaotanud. Ja samuti Kanada. USA rahva ülesanne on tõestada, et Trump on "erand", ja Ameerika rahva ülesanne on ta peatada.

Kui te seda ei tee, peame eeldama, et see ongi USA tegelik olemus – olgu presidendi nimi Trump või midagi muud, olgu president vabariiklane või demokraat.

Murrang, Gröönimaa, NATO

Trumpi poolt postitatud märg unenägu:
Gröönimaa, Canada, Venetsueela USA värvides.

Trumpi väljaütlemisi vaadates ja kuulates mõtlen: Millal ükskord jõuab ameeriklastele kohale kes nende valitud president tegelikult on ja seega murrang nende suhtumises. Millal tõmmatakse hullule särk selga, väänatakse käed selja taha ja topitakse kisendav segane trellidega kambrisse. Kohtu alla kahjuks nõdrameelset ei saa anda. Järsku on suurimaks takistuseks sama probleem, mis Eestis hooldekodudes: liiga dementseid, ehk neil kel hooldust kõige rohkem vaja, ei taha ükski hooldekodu võtta - liiga palju tüli. Nii hullu kui Trump ei taha ükski hullumaja võtta.

Kuidas hull võimu näeb - miski peale tema enda moraali ja mõistuse ei hoia tagasi, seadused ei huvita - hirmutav.
Asked last week by The New York Times what can check his power on the world stage, Trump said: “There is one thing. My own morality. My own mind. It’s the only thing that can stop me.” He added: “I don’t need international law.”

Kuulasin veidi tänast Trumpi pressibriifingut, ärge te kuulake, rikub närve ja lisaks mahavisatud aeg, ei muud. Reportereid oli murdu, loodeti ilmselt mingit ajaloolist sõnumit. Paraku seda ei tulnud, tavaline tüüpiline jaburuste korrutamine. Võimalik, et suurt avaldust hoiab homse Davosi kõne jaoks. Gröönimaa koha pealt paistab olukord lähemal ajal, lähemail päevadel või isegi homme kriitilisse faasi jõudvat. On selge, et Trump tahab Gröönimaad kõige naha ja karvadega. Gröönimaalased, taanlased ega eurooplased ei taha sellest kuuldagi. Trumpi majanduslik surve tollide näol pole ilmselgelt piisav. Euroopa on vist jõudnud lõpuks arusaamisele, et olulistes põhimõtetes niisama ei anta järgi. Tollide tõstmisega ähvardamine näitab, et Trumpiga nagu ka kremliga pole mõtet lepinguid sõlmida, sest neid rikutakse esimesel võimalusel. Suvel saavutatud kaubanduskokkulepe on seega USA poolt lisatollide ähvardusega sisuliselt tühistatud, kolmapäeval peatab selle ratifitseerimise Euroopa Parlament.

Tänaste kõnede põhjal mõistab ilmselt ka USA president, et tühipaljast tollidega santazheerimisest ei piisa Euroopa vastuseisu murdmiseks. Tal jääb seega üle kas kasutada järgmist ja viimast mõjuhooba NATO liikmelisuse peatamise ähvardust või sujuvalt taganeda ja nõuda näiteks Euroopa poolt rahastatavate NATO baaside ehitamist Gröönimaale. Kardan, et tüüp liiga suure egoga ning kasutab esimest varianti. Tegu väga kõrgete panustega mänguga, sest ühest küljest pole isegi Trumpi toetajate hulgas NATO vastasus või Gröönimaa jõuga võtmine populaarsed ja teisest küljest siiski risk, et Euroopa ei allu ka sellele ähvardusele. Pikas plaanis muidugi USA'le endale äärmiselt kahjulik kaotada sisuliselt kogu vaba maailma toetus. Majanduse valdkonnas liiguvad juba praegu nii Euroopa kui Canada USA orbiidist järjest eemale sõlmides vabakaubandusleppeid teiste maailma suurte riikide ja liitudega.

Suur küsimus muidugi on, mida Euroopa ette võtab kui Trump paneb valiku ette Gröönimaa või NATO. Keegi ju tegelikult ei hooli mitte Gröönimaast kui sellisest vaid põhimõttest, et riikide piirid on puutumatud ja jõuga nende muutmine keelatud. Kui sellest põhimõttest loobutakse oleme tagasi äärmiselt ohtlikus situatsioonis nagu enne Teist Maailmasõda näidates, et Euroopa on unustanud tollased kümneid miljoneid elusid maksma läinud õppetunnid. Ehk siis ees seisab mitte niivõrd USA kui Euroopa tõehetk: kas tahab edasi eksisteerida või mitte. USA Gröönimaa jõuga võtmise üritus oleks niikuinii NATO lõpp, Taani käivitaks artikkel viie paludes NATO abi USA kui NATO võimsaima liikme vastu. Alles jääv Euroopa NATO oleks vähemalt momendil ilma USA osaluseta nii mõnegi olulise komponendi osas väga nõrk ja haavatav. Vaatame mis homme toob!

Täna oli põhjust uhkust tunda oma peaministri Carney sõnavõtu üle. Mees ütles otse ilma keerutamata välja tõe praeguse olukorra kohta ja mis enamus demokraatlike riikide juhte ja valitsusi mõtleb kuid ei riski avalikult kuulutada. Sisuliselt järgis senaator Newsomi soovitust "kasvatada endale selgroog" Trumpiga suhtlemisel. Lisaks andis nägemuse, kuidas peaks keskmise suurusega riigid käituma, et ellu jääda istudes laua taga sööjatena mitte toiduna laual. Mul hakkas kripeldama küsimus, keda ta siis toiduna näeb - väikeriike?

Carney põhipunktid:

1. Globaalse korra "murdumine"

Carney väitis, et maailm ei ole mitte üleminekuetapis, vaid murdumispunktis. Ta nentis, et vana kord – USA juhitud reeglitel põhinev süsteem – "ei tule tagasi" ning seda pole mõtet nostalgiaga taga nutta. Ta kirjeldas eelmist süsteemi kui "meeldivat väljamõeldist", mida riigid hoidsid üleval stabiilsuse nimel, teades samas, et suurvõimud tegid endale reeglitest sageli erandeid.

2. Majanduslik integratsioon kui relv

Ta hoiatas, et vastastikusel kasul põhinev globaalse integratsiooni ajastu on lõppenud. Selle asemel kasutavad suurvõimud (viidates kaudselt USA-le president Trumpi juhtimisel) nüüd:

• Tolle kui hooba poliitiliste nõudmiste esitamiseks.

• Finantstaristut kui survevahendit.

• Tarneahelaid kui haavatavusi, mida ära kasutada. Carney märkis tabavalt: "Te ei saa elada integratsioonist tuleneva vastastikuse kasu vales, kui integratsioonist endast saab teie allutamise allikas."

3. Keskmise suurusega riikide strateegiline autonoomia

Allutamise vältimiseks kutsus Carney Kanada-suguseid riike üles arendama strateegilist autonoomiat neljas kriitilises valdkonnas:

• Energia ja toit: Kodumaise julgeoleku tagamine, et vältida välisjõudude survet.

• Kaitse: Ta teatas, et Kanada kahekordistab oma kaitsekulutusi kümnendi lõpuks, et kasvatada "oma jõu väärtust".

• Kriitilised maavarad ja tehisintellekt: Ostjate klubide ja koalitsioonide loomine, tagamaks, et need tehnoloogiad ja ressursid ei koonduks vaid üksikute suurvõimude kätte.

4. "Muutuva geomeetriaga" diplomaatia

Carney pakkus välja uue strateegia nimega "muutuv geomeetria" – erinevate koalitsioonide loomine konkreetsete küsimuste lahendamiseks, selle asemel et toetuda universaalsetele rahvusvahelistele institutsioonidele.

• Menüü analoogia: Ta hoiatas keskmise suurusega riike, et nad peavad tegutsema üheskoos, sest "kui me ei ole laua taga, siis me oleme menüüs".

• Tahtlike koalitsioonid: Ta tõi näiteks Kanada hiljutised kaubandus- ja julgeolekulepped EL-i, India ja ASEAN-iga kui viisid, kuidas vähendada sõltuvust ühest suurvõimust.

5. Suveräänsus vs. esitusviis

Ta kritiseeris "suveräänsuse etendamist", kus riigid teesklevad iseseisvust, kuid nõustuvad tegelikult kõigi tingimustega, mida hegemoon kahepoolsetel läbirääkimistel ette dikteerib. Ta väitis, et ainult kahepoolsed läbirääkimised suurvõimudega viivad nõrkuseni ning tõeline suveräänsus nõuab ühistegevust koos sarnaselt mõtlevate riikidega.

6. Seisukoht Gröönimaa ja Arktika küsimuses

Käsitledes praegusi pingeid, teatas Carney selgelt, et Kanada toetab Gröönimaad ja Taanit ning nende õigust määrata oma tulevikku. Ta mõistis sõnaselgelt hukka tollide kasutamise tööriistana Gröönimaa staatuse muutmiseks, nimetades Arktikat NATO ja keskmise suurusega riikide koostöö peamiseks proovikiviks.

Lõdvalt võtmisest

Kohtumine mäetipul

Natuke nagu süütuunne, et mina käin sel ajal suusatamas ja naudin elu kui lõunanaabri president üritab maailmavankrit uppi ajada. Ei taha liiga palju teemasid ühe postituse alla toppida, seega tähtsamast kõigepealt. Tütar sõitis oma poiss-sõbraga nädalavahetusel suusatama. Võtsid hotelli üleöö, et kuuma basseini ja niisama logelemist nautida. Oleks ka tahtnud aga ei sobinud teiste romantilist olemist rikkuma minna. Esmaspäeval lubas häid lume ja ilmaolusid mäel, ehkki hilisõhtul pidi torm tulema - otsustasin vaba esmaspäeva ära kasutada. Varahommikul autosse ja mäe poole ajama. Kohale jõudes selgus, et mäepealne parkla üsna tühi, vaid mõned autod. Suuski alla pannes sain paraja ehmatuse osaliseks, parem tagumine kumm praktiliselt tühi. Kummaline, et ei tundnud sõites, uhasin ju vahepeal 120'ga, päris napikas, et sõidu pealt ribadeks ei lennanud.

Aju asus välgukiirusel probleemi lahendama: Kumm tühi. Kas üldse hoiab õhku või mitte? Teada saan vaid täis pumbates. Pumpa pole autos. Töökotta nii ei julge sõita. Tütre sõber laenutas meie pumpa üleeelmisel hommikul, et oma kumme üle kontrollida, kus pani ei tea. Teoreetiliselt võiks loota, et äkki kellelgi kaassuusatajal on pump ja laenaks. Momendil olen mäel, mis kõige tähtsam. Kõigepealt suusatan, probleemi asun lahendama siis kui sellega tegelemine obligatoorne, enne kojusõitu. Äkki vahepeal algab tuumasõda või kukub meteoriit auto peale, siis oleks kummi pumpamise/parandamise peale kulutatud aeg raisus😜 Kui osutub, et kumm katki, panen varuratta alla (loodetavasti ikka on pagasis). Optimistliku nurga alt vaadates olukord hea, mõtle kui kumm oleks maanteel puruks lennanud - suusapäev raisus ja jama kui palju. Oluline on prioriteedid paigas hoida: enne lõbu siis töö. Ei lase sellisel pisiasjal segada, kuid hoian silmad kõrvad lahti, et mingit ootamatut head lahendust mitte maha magada. Kõik need mõtted käisid läbi pea minutiga.

Tütrele alati kiirus meeldinud

No ja palun väga, tõstuki juurde jõudes hakkas silma tütre draakonijope. Selline juhus suht haruldane, tihtipeale ei näe teineteist mäel terve päeva jooksul. Libisesin tema juurde ja kurtsin muret - tütre sõber ütles, et oli unustanud pumba majja tagasi viia, momendil tema autos. Seda ei saa kuidagi teistmoodi nimetada kui tagurpidi Murphy seaduseks või kui oleksin usklik siis issanda enda vahelesegamiseks. Ainus kord kui nad kogemata pumba autoga kaasa võtsid on seda mul vaja. Kiiret polnud kuhugi, nüüd süda rahul, et pump ja vajadusel ka vedu (sõbral suur GMC truck) olemas. Kõigepealt suusatame, eks enne kojusõitu proovin kas kumm peab ja kui mitte siis vahetan ratta ära.

Suusapäev kulges igati ägedalt. Lumi oli hardpacked powder, ilm -10C, vahepeal isegi päikest lumesaju hoogude vahele. Kole tuuline kuid head suusariided kaitsesid piisavalt, külm ei hakanud kunagi, eks veidi sai ka külmarohtu manustada. Päeva lõpupoole läks tuisk tugevamaks ja kui viimane kord kohvikus koos istusime selgus, et maanteesid on hakatud seoses ilmaoludega sulgema. Otsustasime tavapärasest varem õhtule minna, muidu äkki ei saa enam koju. Veel mõned sõidud (kokku üle 120km) enne kui võtsin seljakoti ja pumba ning läksin auto juurde. Kumm oli täitsa tühi, 3 psi kui pumba külge ühendasin. Pumpasin oma kolm minutit enne kui vajalik rõhk sees. Esialgu igatahes paistis hoidvat, kohe tühjaks ei läinud.

Veel ilus aga tuisk tuleb

Nüüd oli tuisk nii tugev, et kohati nähtavus vaid mõned meetrid, mäe otsast alla sõites üle 30 ei julgenud kiirust tõsta. Mäe all hulka parem, kuid lumevaalud üle tee ja aeg-ajalt muutis tuisk nähtavuse minimaalseks. Kodupoole sõitsime igaks juhuks koos, mina teejuhina ees, nemad taga hoides mu kummil silma peal. Aega kulus pea tund rohkem kui tavaliselt, sest maanteel jäi pidevalt ette mingeid überettevaatlikke tüüpe, kes 80 tsoonis 50-60'ga sõitsid ja liiklust segasid. Teeolud polnud pahad, valge kinnisõidetud lumi polnud liiga libe. Paraku need sissesõitnud, kes kodumaal taolisi olusid ei kohta, ei julge kiiremini sõita. Hädasti peaks juhiloa eksamile lisama ka talveolude testi.

Koju sõites mõtlesin, et igasugu ootamatuste rahulikult võtmine on omadus mis aitab elus palju lihtsamalt hakkama saada. Õnneks suudab loogiline mõtlemine paanitsemise asemel hakata hoobilt lahendusi otsima. Tegu mõnes mõttes põneva väljakutse mitte ahastama ajava jamaga. Noh sest tegelikult on ka halvima lahenduse korral vaid tüütu ja aegaraiskav olukord mitte mingi elumuutev katastroof. Ehk nagu mu sõber igas halvas olukorras ütleb: "Siberi vangilaagris oli hullem"!

Kuidas teil ootamatute jamade korral, kas suudate loogiliseks ja rahulikuks jääda või kipuvad ärevuseuss ja mureputukas võimust võtma.

Talv tuli

Hommikune lumi

Kutsik on rõõmust pöördes

Talv tuli küll mõnda aega tagasi, aga korralik lumi sadas alles kolmapäeva öösel maha. Tulemuseks muidugi neljapäeval täielik kaos nii maanteedel kui lennuväljal, sest eks lumesadu on linnaametnikele alati täiesti ootamatu, eriti muidugi talvel. Sadas keskmisest veidi rohkem, mis tähendas meie maja juures umbes 25 senti, ida pool 40 ringis ja kaugemal kohati isegi pool meetrit. Lund kühveldasin päeval mina, teised õhtul veel korra. Enamus koole olid suletud ja ka paljud töökohad läksid võimaluse korral distantstöö peale üle. Mina seda lõbu ei saanud lubada. Neljap lõuna ajal tööle sõites tuli tõdeda, et ainult suured maanteed ja kiirteed olid osaliselt lahti lükatud. Paraku jõudsin tööle kiiremini kui tavaliselt, sest liiklus suht hõre ja vasakus reas ei julgenud keegi minu eeskujul sajaga lasta, ehkki kuiv lumi libe polnud.

Õhtul töölt tulles juhtus ristmikul intsident, sest suure 18 rattalise rekka juht otsustas, et temal on ka punasega õigus sõita ja paremale pöörata. Paraku ei mahtunud järsul ristmikul seda tegema ilma vastassuuna vööndisse sõitmata, kus mina plaanisin rohelisega üle sõita. Suurema ja tugevama vastu muidugi ei hakanud oma õigust taga ajama, kuid nüüd tuli karma mängu. Seoses eriti paksu lumega jäin kenasti kinni ega saanud tagurdada nagu veoautojuht ootas. Proovisin mõned korrad nõksutada aga automaatkäigukastiga pole nii lihtne, eriti kui taha ei näe ja masina kõht vastu lund. 

Kiisu sel ajal kui meie kutsikuga õues lumes olime

Veomasina juht tuli lõpuks välja õiendama. Ütlesin, et hea meelega tagurdaks eest ära kuid auto rattad käivad ringi, pakkusin viisakalt, et ta võib ju lükata. Kui tüüp erilist entusiasmi üles ei näidanud seletasin ainsaks alternatiiviks: tema tagurdab eest ära ja laseb minu läbi, kuna edaspidi ehk saan hooga ristmikule välja. Mühatas aga muud tal üle ei jäänud, enne pidi veel enda taha kogunenud autode troppi omakorda tagurdama keelitama. Iseenesest muidugi skandaalne, et linn polnud 24 tunniga suutnud isegi ühe korra seda teed puhtamaks lükata.

Zürich ja kõhutõbi

Zürichi lennuväli

Tegelikult oli esiteks siiski kõhutõbi, kust see tuli, või mis tüüpi, pole aimugi. Igatahes tundsin end laupäeval juba lõuna ajal kahtlaselt, ehkki miskit potensiaalselt ohtlikku polnud enda arust söönud. Ometigi sõime emaga sama kraami ja tal polnud häda midagi. Värske õhu käes läks olemine palju paremaks, isegi sörkisin kilomeetri jagu bussi peatusse. Kodus korjasin kiirelt vajalikud asjad kokku ja võttiski sõber mu auto peale, et saunaõhtule sõita. Tee peal läks olemine jälle vastikumaks, kui Keilas Rõõmu poest provianti ostmas käisime, tekkis igasugu maitsvaid toiduained mähes tõsine soov ropsida. Suutsin end siiski tagasi hoida ega reostanud väikelinna esinduskauplust. Ostsin pudeli mineraalvett suu loputamiseks kui asi peaks tõsisema pöörde võtma, ootasin teisi parkimisplatsil värske õhu käes. 

Külla jõudes oli veidi parem kuid süüa küll miskit eriti ei julgenud. Täielik jama, sest neil alati tohtu mitmekesine ja maitsev toiduvalik. Õues grillimise asemel veetsin esialgu veidi aega vetsus kaaludes kummast (või ehk ka mõlemast) otsast õigem seedeorganeid koormavast kraamist vabastada. Otsustasin klassikalise variandi kasuks - seegi kinnitas, et kõhus toimub mingi tuumareaktsioon. Olemine läks paremaks, laua öörde tagasi jõudes soovitati profülaktika mõttes konjakit võtta. Tundub raiskamine jumalate nektarit kõhuhäda raviks kasutada aga mis sa hädaga teed, vähemalt saab tuju paremaks kui ka muud abi pole.

Kui grill-liha tuppa toodi, ei suutnud visuaalsele ega lõhna ahvatlusele vastu panna ja krabasin paraja käntsaka. Mõistus üritas mind pidurdada, aga toitumisinstinkt saavutas kiire ja kerge seljavõidu. Kindluse mõttes korkisin õlle, et liha kergemini alla loputada. Kui kõht veerand tunni jooksul mingit protesti ei avaldanud võtsin ka pakutud ohtralt vahukoorega kaetud tordilõigu vastu - paistis liiga maitsev, et ära öelda. Mõned oliivid kõrvale näksitud, veel üks lihatükk ja kõige peale puuvilja. Kõht oli ilmselt sellisest vastutustundetust käitumisest shokis, igatahes reaktsiooni ei järgnenud. Järgmiseks sai pikalt nauditud sauna ja lumes püherdamist vaheldumisi. Vedelikukaotust kompenseerisime ohtra õllega. Öine kojusõit kujunes põnevaks, kohati polnud tuisus teed õieti näha aga kohale siiski saime.

Järgmine päev oli veel natu kummaline ja väsinud olemine, söögiisu polnud just kõige parem aga muidu suuremat häda midagi. Niikuinii palju teha ei saanud, pidin lennureisiks valmistudes pakkima. Ses suhtes on ainult seljakotiga reisimine eriti mugav, et pakkimine iseäranis kiire ja lihtne, palju sa ikka kaasa mahutad. Paar kommipakki, mõni ema saadetud pisikingitus lastele ja kaasale, paar riietuseset ja droon ning oligi kõik. Riietuse koha pealt ajasin 3 nädalat läbi 2 t-särgiga, 2 paari sokkidega, 2 paari alukatega, lisaks veel fleece, fleece vest, müts, sall, kindad, tormikile ja talvejope. Viimast ei kasutanud kordagi, fleeced ja tormikile olid super mugav ja paindlik riietus kogu selleks perioodiks nii sula kui krõbeda külmaga.

Pühapäeva hommikul pardakaarti üle neti kinni pannes kasutasin Canada passi. Swissair aksepteeris passi kuid Air Canada ei lasknud jälle istekohta kinni panna, no vähemalt ei andnud error teadet. Takso otsustasin igaks juhuks ette tellida, sõbrad nimelt väitsid, et varasel hommikutunnil ei pruugi Bolti hoobilt saada, ei tahtnud riskida lennuväljale jõudmisega. Pealegi sadas vahepeal oma 20 senti lund, loodetavasti lennuväli ikka toimib. Euroopas mitmes kohas nagu Pariisis ja Frankfurtis totaalne kaos lennuväljadel. Viimase päeva veetsin ema seltsis ja läksin varakult magama, sest äratus juba poole nelja ajal, et poole viieks lennujaama jõuda, planeeritud õhkutõus 06:05.

Ärkasin 5 minti enne mobla äratuskella, panin kohvi peale ja tegin hommikused protseduurid enne kui kiire näksi võtsin. Kõht tühi ja enesetunne vaatamata lühikesele unele täitsa hea, viskasin kiire pilgu külmkappi. Silma jäi pasteet, mis hullult isutas - parim enne - 10 jaanuar, ähh päev üle miskit hullu ei tee. Nuusutasin igaks juhuks, lõhnas hästi. Panin paksult paari saia peale ja sõin kogu topsi tühjaks - kuradi hea. Tühja karpi prügikasti visates vilksatas kuupäev 01.01.26 etiketil - mida??? ... kõhus läks külmaks, olin valesti vaadanud, see pasteet 11 päeva üle aja. Samas maitse oli super, no näis mis saab, lennukis toidumürgituse üleelamine polnud just ahvatlev väljavaade. Võtame seda kui testi ja loodame parimat.

Lennujaama võtsin termostopsiga kohvi kaasa, hea lendu oodates eelmisel õhtul kaasa ostetud saiakesi nosida. Takso saabus minutipealt, juht oli lahe Eesti mees, kelle poeg elab Uus-Meremaal. Lennujaamas rahvast vähe, kutsuti kohe äriklassi leti äärde. Poleks ju vaja olnud, sest pardakaart olemas, aga lootsin et saavad siin ka istekoha kinni panna. Paraku Air Canadale ei õnnestunud ehkki paberid korras ja kohti oli, isegi mu eelnevalt vaadatud 20K endiselt vaba. Pean Zürichi lennujaama Transfer Deski juures seda tegema. Lennujaamas võtsin tollivabast passionfruiti joogi ja vanalinna suveniirpakendi, kassaneiu vaatas otsa arvates, et pole vaja pakendada, küllap kohapeal tarbimiseks. Mullijoogi võite välja jätta aga vanalinnasid ma küll kohapeal jooma ei hakka - need läksid duty-free kotti. Pärast ostsin veel ühe gin-tonicu, 2 euri eest varahommikul lustakas meeleolu on väga odavalt saadud.

Õhkutõus 06:30 Tallinnas, Laagri ... Järve keskus

Lennuväli oli lumine kuid sahkadega puhastatud ja lennud väljusid ilusti õigel ajal, vaid paarikümne minutilise viivitusega. Põhjus selgus kui olime juba pardal, nimelt pesti tiivad ja kaeti antifriisiga vältimaks pindadele jää tekkimist, mis nii mõnegi lennuõnnetuse põhjustanud. Tallinnast õhku tõustes sain paar pilti veel unes tuledesäras varahommikusest linnast, kus võis kenasti linnaplaani ära tunda. Lend ise sujus igavalt, peagi hakkas koitma ja Zürichis maandusime juba valges. Lennujaam osutus ootamatult suureks, terminalide vahetamiseks pidin sõitma elektrirongiga.

Maandumine Zürichis

Piiriületusel otsustasin kohe Eesti passi kasutades minna lihtsama vastupanu teed. Scan, pilt, tervitus puhtas Eesti keeles ja väravad avanesid. Otsisin transfer deski üles ja lõin oma istekohata pardakaardi letti. Noormees küsis, enne vaatamata, kas Air Canada lennule. Ilmselt on selle lennufirmaga pidevalt probleeme, miks muidu. Kui klaviatuuri klõbistama hakkas uurisin ehk võimalik saada aknaalune koht. On ikka, näiteks 32A vaba, aga see on tiiva peal varjab vaadet, samas ekstra jalaruumiga, mille eest tuleb tavaliselt lisa maksta. 46K allapäikest parema vaatega kuid veidi kitsam. Valisin siiski esimese, pikakoivalisena on jalaruum mugavuse (niipalju kui seda lennukis õnnestub saada) mõttes päris oluline.

Vaade lennujaama aknast, suusataja unelm

Aega 4 tundi väljalennuni, otsisin lennujaama wifi üles. Arhailine süsteem saatis wifi putkat otsima, kus pidin oma pardakaardi numbri sisestama, et saada neli tundi kehtiv parool. Ostsin tollivabast kohaliku õlle 5 eurise kõrgmäestikuhinnaga ja konsumeerisin oma kaasavõetud pirukaid. Surfasin netis, jalutasin ringi, imetlesin kauguses kumavate mägede vaateid, no on ikka mõni riik õnnega koos, suusamäed paistavad otse lennujaama aknast. Lõpuks hakati lennule kutsuma, kohe äriklassi taga olevana minu tsoon viimasena. Sisse minnes nägin juba kaugelt, et peakohal pagasiruum võetud. Suskasin enda seljakoti äriklassi vabasse panipaika, ainult drooni ja dokustaadid läpakakotiga võtsin kaasa. Istekoht üsna keset tiiba piiras vaadet aga mis seal ikka, filmi vaatamisel ja põõnamisel ei sega.

Alpide ahelik

Pilvelained Canada kohal

Õhku tõustes sain paar pilti mägedest. Peale seda lendasime pea kogu aeg pilvede kohal, vähemalt iga kord kui aknakatte üles lükkasin laiutas all pimestavvalge pilvelainetus. Ajaviiteks filmide nimekirja sirvides kinnitus üha rohkem veendumus, et filmid on minu jaoks kaotanud oma kunagise külgetõmbe. Sadade võimalike ja sealjuures ka uute hulgast ei jäänud silma ainsamatki, mida kindlasti tahtnuks vaadata. Lõpuks siiski panin peale Jurassic Parki viimase, mida polnud veel vaadanud. Graafiliselt äge aga sisult ikka väga tühi ja mõttetu, enne lõppu panin kinni. Mingi vana ulmekomöödia "Paul" oli päris hea, sihuke klassikaline natuke tobe aga mitte liiga üle piiri - punkte lisas kaasatud religiooni nöökimine. Viimaseks maiuspala dokumentaali näol suurimast pangaröövist kui riiklikult (teadagi kelle poolt) sponsoreeritud häkkerite grupp äärmiselt professionaalselt tegutsedes oleks peaaegu Bangladeshi keskpangalt aastal 2016 miljardi pihta pannud - lugu (mitte kõigi detailidega) avaldati alles 2023.

                                                   Billion Dollar Heist

Jäälill lennuki aknal

Toit lennul oli keskpärane, aega aitasid sujuvamalt veeta lisaks küsitud veinid ja õltsid, mida filme vaadates mõnus limpsida. Kui juba olen sihukese hinna lennupileti eest välja käinud on ainult aus kui mu 9 tundi kestvat sunnitud istumisaega "tasuta" alkoannustega leevendatakse. Torontosse jõudsime isegi veerand tundi varem kui plaanitud, helistasin kohe tütre vastu, mugav vaid veerandtunni kaugusel lennuväljast elada. Piirikontrolli läbisin Canada passiga probleemideta, tollist jalutasin seljakotiga niisama läbi, kohvrit polnud ju vaja oodata. Kümmekond minti ja vuraski punane Mazda ette. Alati laseme end lennujaamas üles korjata lahkumise tsoonist, sest seal palju vähem tunglemist, reisijad lastakse maha ja kõik. Saabumiste korrusel alati hull trügimine ja võitlus üksikute parkimiskohtade pärast.

P.S. Kõhuga kõik korras, järgmisel päeval käisin juba jooksmas kuid paari päevaga kaotasin 3 kilo kaalust.

Mälestused ennemuistsest ajast

Negatiiv tulevase kaasaga 86

Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.

"Digitaliseerimismasin"

Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid

Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.

Kuutsemäel 1985

Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.

Rumeenia suusareis 1986

Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi. 

... ja tulemus peale esimest töötlust

Originaal ...

Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.

AI esimene töötlus tõi värvid tagasi

Originaal

Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.

No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.

Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia.