Makstud puhkusepäevade poolest on Eesti keskmike seas. USA's puudub kohustuslik miinimumpuhkus, tööandja otsustada. (Viide: https://www.visualcapitalist.com/cp/mapped-which-countries-get-the-most-paid-vacation-days/)
Lugesin täna Ekspressi artiklit Eesti avaliku sektori vabade päevade (puhkuse) poliitikast, seda muidugi seoses vajadusega eelarvet kärbete abil veidi rohkem tasakaalustada. EELDUSEL et artiklis välja toodud numbrid vastavad tegelikkusele tunduvad avaliku sektori 35 vaba päeva (5 nädalat) vägagi soodne võttes arvesse, et minimaalne seadusega kehtestatud puhkus on 28 päeva ehk 4 nädalat. Kirgi kütavad kolm lisapuhkusepäeva, mida nimetatakse sõltuvalt asutusest kas tervise, virgestus, heaolu või pohmakapäevadeks. Väidetavalt tohiks neid välja võtta lühiajaliste terviseprobleemide puhul mitte niisama lambist kui pähe tuleb. Läbimõtlemata momendiks on asjaolu, et nende kasutamata jätmisel kaotad päevad ilma mingi kompensatsioonita. Mis siis imestada, et töötajad, kes pole neid aasta jooksul kasutanud, võtavad oma päevad välja detsembris. Kui oleks võimalik kas edasi lükata või makstaks need välja tasulise puhkusena kaoks "ebatervisliku detsembri" probleem iseenesest. Ministeeriumide ametlike esindajate põhjendused kuidas ja miks neid päevi eelkõige detsembris kasutatakse on tüüpiline ametnike loba, kes ei taha ega saa tegelikku olukorda tunnistada.
Need kolm päeva on tegelt suht väike terve nädala kõrval, mille kaotamist arutatakse. Väidetavalt säästvat puhkuse lühendamine 35'lt 28'le 20-50 miljonit aastas sõltuvalt arvutusmeetodist. Loomulikult ei meeldi mõte asjast puudutatutele. Samas julgen eeldada, et nagu pea igal pool maailmas on avaliku sektori töötajate koormus ja stress keskeltläbi hulga madalam kui erasektoris - miks peaks nad lisaks veel puhkust ka rohkem saama. Enne kui hakkate tuliselt vastu vaidlema tahan rõhutada, et olen ise avaliku sektori töötaja, varem olin erasektoris ja tunnen mõlemat. Tavakodaniku jaoks on vähemalt Kanadas avalikus sektoris töötamise eelised mäekõrgused: palk kõrgem, puhkus pikem, nõutav kvalifikatsioon madalam, igasugu soodustusi rohkem, tervisekindlustus parem, vastutus ja stress hulka väiksemad. See ka põhjuseks miks avalikku sektorisse tööle saamisel võib aeg-ajalt korruptsiooni kohata - paljalt briljantsest CV'st ei piisa - tuleb ka vestlus kinniste uste taga edukalt läbida. Milles see seisneb jätan teie fantaasia hooleks.
Meil näiteks on lisaks tavapuhkusele 8 tööpäeva, mida võib kasutada etteteatamata haiguspäevadeks (kutsume neid pohmakapäevadeks). Kasutamata jätmise korral on võimalik aasta võrra edasi lükata või lasta välja maksta - ehk siis sisuliselt tegu tasulise "lisapuhkusega". Teoreetiliselt eeldatakse, et kasutad terviseprobleemide puhul, tegelikkuses milleks iganes. Nagu eelmine boss kunagi ütles on need "haiguspäevad" tervetele kodanikele preemiaks selle eest, et hoolitsevad enda tervise eest - oleks ebaõiglane ja ebavõrdne kui vaid haiged saavad lisa vabu päevi. Kuna haigemad kodanikud pidasid olukorda enda vaatenurgast vääraks leiti innovatiivne lahendus ja nimetati päevad ümber personaalseteks - ehk nüüd võid ka ametlikult kasutada nii haiguse puhul kui Kariibile puhkusele minekuks. Oma valik kas oled haige või puhkad, mina olen kogu firmas töötamise aja jooksul võtnud välja vaid ühe päeva sihtotstarbekohaselt - aastavahetuse tähistamine venis nii pikaks, et isegi kolmanda hommikul oleks rooli istumine seadusega pahuksisse viinud.
Kanada miinimumpuhkus on 10 tööpäeva kuid see on kaubeldav töölepingu sõlmimisel juhul kui pole tegu ametiühingu alluvuses ettevõttega. Tavaliselt puhkuse pikkus tõuseb koos staazhiga, jällegi igas firmas erinev. Peale 10 kohustuslikku puhkusepäeva sõltub puhkuse osas kõik tööandja ja töövõtja vahelisest lepingust. Näiteks septembris töötasin 13 päeva, ületundidega teenitud vabu päevi järgi mitme kuu jagu pluss 2 nädalat puhkust nagu neil kolleegidel kes aega eelistavad rahale.
Küsimused laiale ringile:
1. Mis arvate eelnimetatud kolmest lisapäevast avalikus sektoris?
2. Kas avaliku sektori miinimumpuhkus peaks olema 28 nagu erasektoris või 35 päeva? 3. Millised Eestis avaliku ja erasektori eelised või puudused?
4. Aga põhiküsimus: Kas eelarvet üldse peaks tasakaalustama kulude kärpimise või tulude (maksude) tõstmisega või lükkaks probleemid tasakaalustamata eelarve näol järgmise põlvkonna kaela?
Pühapäeva võtsin lebolt. Peale hommikujooksu sain kohvi kõrvale kaasa tehtud pannkooke. Põhjuseks noorema tütre kohalolek, noored korraldasid ürituse ja ööbisid koos sõpradega meie pool. Algul oli plaanis kaasaga kuhugi loodusesse minna aga ilmaennustus ähvardas vihmaga. Ilm oli oktoobri kohta tõepoolest imelik: +24C ja niiske ning lämbe - soojaindeksiga lausa 28 tunnetuslikult. Viisin siis ise kutsiku pikemale jalutuskäigule kohaliku ojakese oru äärde parkmetsa. Sinna jõudes nägin üht preilit ärevalt metsa poole piidlemas ja oma koera kinni hoidmas. Puude vahelt vaatas koiott vastu aga mitut inimest nähes liikus kaugemale. Jalutasin Sushiga edasi kui äkki märkasin, et koiott teispool oja muru sisse peitununa meid pingsalt luurab. Veidi aja pärast tõusis üles ja sörkis natuke aega kaasa enne kui puude vahele kadus, seal vilksatas neid veel paar tükki.
Otsustas lahkuda, see kuts ei läind loosi
põletasin hunniku kevadisi oksasid ja lõikasin kuivanud vaarika ning põldmarja varsi, mis samuti tuleroaks läksid. Viimased on nii hullult teravate okastega, et ilma kinnasteta neid näppides on garanteeritud okkaid täis näpud. Paraku marjad nii magusad, et ei raatsi välja ka kiskuda. Kiwid on hakanud tasapisi valmis saama, eelmine nädal neid kahe suupoolega konsumeerinud pesukaru on õnneks kadunud. Ei tea kas leidis parema koha või lõi mõni kuri aiaomanik tüübi mättasse. Viigipuult see aasta saaki pole oodata, pisikesed marjad mis kindlasti valmis ei saa. Tomatid kipuvad nirud olema ja neid väheseidki käivad oravad närimas. Ühe suure kurgi korjasin täna küljest, oma aia viljadel ikka teine maitse.
Kohalikust kallist toidupoest ostsin eelpakendatud viiekilose koti õunu euro eest samas kui tavahind siin euro kuni kaks kilost. Mõtlesin lasta kaasal õunakoogiks teha kui muuks ei kõlba. Kodus selgus soodsa hinna põhjus - õunad puuküpsed, ehk siis super head kuid ei kannata seista. Maitsesid nagu lapsepõlves - läksin ostsin veel kaks kotti. Terve ananass oli samuti euro - sellestki ei saanud mööda minna. Poole panin koju jõudes nahka, mõni ime, et mul vitamiine ja kõhukinnisuse vastaseid ravimeid pole vaja võtta kui sellistes kogustes puuvilja nahka panen. Kutsik sai nii õunast kui ananassist tükikesi ja kiitis mõlemad heaks.
Lõpuks ometi saime endale prill-laua soojendaja
Septembri jooksustatistika võlgnevuse heastamine:
14 jooksuga sain napilt kuu "normi" täis, 105 kilti kogunes keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 3:56, 5 kildi parim aeg 22:36, 10 kilti üks aeglasemaid 48:40. Käimist, matkamist keskmisest rohkem 86 km, sammude hulk nõks alla poole miljoni - 472083 ehk keskmiselt 15736 päevas. Rattal vaid 32 kilti kuid süstaga sõudmist 40 km. Millegi pärast oli peale matkalt naasmist kuidagi väsinud olemine. Kaasa arvas, et äkki peaks arsti poole pöörduma. Kardan, et tohter naerab mu välja kui kurdan, et väsinud aga 10 kilti jooksen alla 50 minuti minu eas😜 Tänase seisuga on energia tagasi tulnud kah.
Öö möödus rahulikult, parasjagu jahe. Varahommikune udu tõusis järvelt vihjates soojale veele ja jahedale õhule. Paistis, et päikesepaistelist ilma ei pruugi enam pikalt jätkuda, samas vihmapilvi polnud kusagilt kaarest kummitamas. Viimasel päeval tegelt vahet pole, sadada võib nii palju kui tahab, tagasiteel külm ei hakka, lihtsalt vaja soojana püsimiseks tugevamini sõuda. Vihma vastu kaitseks vihmakiled nii mulle kui kutsikule. Ainult märjast peast telgi kokkupanemine ja asjade pakkimine mõnevõrra tülikam. Lõkke süütamisega pole kunagi probleemi olnud kui just paduvihm pole. Viimases hädas ajaks ka ilma läbi ja näriks batoonikesi ning rüüpaks külma vett või veini peale. Hommikul tiksusime kutsikaga veidi niisama lõkke ääres. Manustasime tavapärasest tugevama keretäie ja jõin kaks tassi kohvi.
Udu on hommikul järvelt tõusnud
Toidukotti tudeerides pidin tunnistama, et jälle sai liiga palju nuuma kaasa tassitud - ma ka ei õpi. Tegelt peaks matkaks valmistumise käigus kõik toidukorrad süstemaatiliselt läbi mõtlema ja selle jagu kaasa pakkima (nagu mu kaasa teeb). Nii enda arust ju tegin kuid ei arvestanud, et hommikusöögi käigus tarbin vaid kuivikuid vorstilõikudega, mõned küpsised või pudru mitte kõik korraga. Õhtusöögi käigus supi VÕI nuudlid mitte supi JA nuudlid. Pealegi maiustasin esimestel päevadel valmistoiduga pizzataskute, kringlitükkide, leivakäärude ja banaanide näol. Lisaks muidugi panin igaks juhuks kõike paari päeva jagu ekstra. Pakisuppi ja kaerahelbepudru pakikest vaadates ei mahu pähe, et nii tillukeses koguses piisavalt energiat inimest päev läbi liikumas hoidmiseks. Ei teagi kas selle kraami energiatihedus haruldaselt suur või inimene jube ökonoomne masinavärk.
Miks alateadvuses kummitab näljahirm???, pole ma ju elus kunagi õieti nälga tundnud. Söömine on küll tore tegevus, kuid kipub nii mõnigi kord ununema kui miskit põnevamat käsil - nagu näiteks matkamine. Kuivtoidust jäi kokkuvõttes üle poole järgi - õnneks on tegu haruldaselt kerge kraamiga ja kui olekski raskem, siis enamuse teekonnast pidi vesi seda kandma mitte mina seljas vedama. Koeratoitu julgelt veerand alles, isegi pool pakiveini läks tagasi toidukotti, ei hakanud seda endale sisse pigistama.
Kutsikuga süstas Killarney järvel
Enne laagrit kokkupanema asumist käisime ujumas. Telki maha võttes tekkis naljakas situatsioon: nagu ikka polnud viitsinud riietuda, pöörasin siivsalt selja kui üks kanuu mööda sõitis. Kümme mintsi hiljem tuli tagasi, eemalt vee pealt hüüdsid asukoha kohta nõu küsides. Vastasin, et las panen püksid jalga siis tulen näitan kaardilt kuhu poole minna. Kaks meest olid veits eksinud, kasutasid paberkaarti mitte moblat ja GPS'i. Eks ta ole, kaardi järgi orienteerumine nõuab harjutamist, liigendatud kaldaga järvel pole lihtne kõiki neemekesi ja kanaleid madalal vee tasemel istudes märgata. Kaardiga saab hakkama, kuid mis seal salata, mobla ja GPS'ga ikka palju mugavam ja kindlam. Nad muideks pidasid mind skandinaavlaseks, ilmselt paljalt ringilippamise pärast😜
Kitsas läbipääs kaljude vahelt
Poole üheteistkümneks oli telgiplats üle vaadatud ja kraam süsta juurde valmis kogutud. Veerand tundi hiljem lükkasin end kaldast lahti, alustasime tagasiteed tsivilisatsiooni suunas. Algul suht lühike kildine ots vee peal, siis poolekildine portaazh kärestiku kõrvalt Freeland järvele saamiseks. Vahepeal päris asjalikuks tõusnud tuul pani veidi muretsema, kuid kahe aheliku vahel oleval kitsal järvel ei seganud üldse. Kalda ääres võis märgata mõnda üksikut puud värvivahetust alustamas. Viimase lühikese portaazhi juures George järvele kohtusin noorpaariga, kes ilmselt pole varem kanuuga pikemal retkel olnud. Siin pargis kindlasti esimest korda kuna küsisid nõu millist teed valida. Omast kogemusest julgesin kinnitada: sõltuvalt kraami hulgast ja veesõiduvahendist võite arvestada, et üks kilt maa peal vastab 5-10 km vee peal - kokkuvõttes valige marsruut, millel võimalikult vähe ja lühikesed portaazhid.
Vaid George järvel luksus paadisilla näol
Tuul oli vahepeal natuke vaiksemaks jäänud, süstaga polnud probleemi ei vastu tuult ega lainet sõudmisega. Kanuuga hulka keerulisem (eriti üksi) kuna kõrgem parras pakub tuulele rohkem pidet. Kell alles üks, kiiret pole kuhugi, ilm ilus, sõuan järve ääres kaldakaljusid pidi ja naudin vaateid. Mis mõte linna sõita, kasutan looduses olemise aega täiega. Võtsin rahulikult, vahtisin kaljusid ja kive, tegin pilte. Kuna tegu parkimisplatsi äärse järvega on siin ka inimesi rohkem. Mingi moment andis mobla piuksatusega märku levipiirkonnas ja seega tagasi tsiviliseeritud maailmas olemisest. Võtsin hoo maha ning kasutasin momenti andmaks kaasale teada, et olen elus ja terve. Kinnituseks enekas minust ja Sushist süstas järvel. Rääkisime veidi, ei saanud ju karuga kohtumist enda teada hoida.
George järve kaldakaljud
Üks puu värvi vahetamas
Kell ikka liiga vähe, otsustasin teha tiiru järve lääneotsas, kus ühel pool valged kvartsiitkaljud, teisel pool roosa graniit. Sõitsin korraks ka soise kaldasopi äärde lootuses jõhvikaid näha - ei midagi. Mis seal ikka, tuli tunnistada: iga tore asi saab ükskord otsa - võtsin suuna ranna poole. Taevas küll kõrged pilved kuid vihma ei paistnud olevat oodata. Uskumatu: kogu septembri teises pooles tehtud matk möödus super hea ilmaga, just nagu ennustus lubas. Süstaga sõitsin kribinal-sahinal (kuidas seda häält kirjeldada kui paat hooga kruusa ja liivasegusele rannale sõidab) kaldasse. Kuts ronis esikäppadega süstale ja kõõritas siis küsivalt minu poole. Kas tundis kurbust seikluse lõppemisest või rõõmu peadsest kojujõdmisest ja karjaliikmetega kohtumisest?
Must basalt pressitud valge kvartsiidi vahele
Esiteks läksin parklasse auto juurde ja istusin sisse, võtmega keerates läks hoobilt käima - no problems. Tagurdasin randa veepiiri äärde, avasin uksed ja tagaluugi, mille lahtihoidmiseks olen juba pikemat aega kasutanud suusakeppi. Kraam süstast murule, natuke põhja kogunenud vett viskasin pihuga välja. Süsta keerasin tagurpidi, tassisin auto juurde ja toppisin põhi ülespoole sisse. Auto ja süst sobivad omavahel perfektselt, paar senti jääb esiaknast puudu kui nina armatuurlauale toetan. Tagumise otsa ja tagaluugi vahele panin kaabu, et sõidu ajal loksudes plastikut ära ei kraabiks. Kutsik otsustas enne lahkumist suveniiri järve kaldale jätta, kotikese puudumisel pidin julgad oksaraoga suurele vahtralehele lükkama ja lähedasse prügikasti viskama.
Enne autosse istumist tõstsin korra käe, nuhatamaks kui vastupandamatu aroom mul kaenla alt levib. Natuke nagu oli tunda isase metsamehe lõhna kuid mitte sugugi nii tugevalt kui eeldasin. Kindlasti mängib oma osa sensoorne adaptsioon ehk aju poolt registreeritud signaali taandamine taustmüraks kui tegu pideva ja ühetaolise sisendiga. Efektiivse piinamisegi puhul pole mõtet sama piirkonda pikalt torkida vaid liikuda järgmiste närviotste juurde. Tagasi lõhnamaailma tulles: oli põhjust kahtlustada, et kui ise ei tunnegi siis tsiviliseeritud kaaskodanikud võib mu aroomiteraapia hingetuks võtta. Küllap on Kanada Parkide haldamise organisatsioon saanud piisavalt pommiähvardusi haisvate kodanike kaaskondlastelt. Igatahes metslastele, kes soovivad ühiskonda tagasi pöörduda, soovitatakse tungivalt desinfikatsiooni teenust tasuta kuuma dushi näol.
Ilm hakkab pilve minema
8 kilti järvel +1 enne
Kutsiku jätsin autosse, seep mul oli, kuid rätikut muidugi mitte. Koera fleecetekk tundus selleks otstarbeks ideaalselt sobivat. Mõelda vaid, soe dush laiadele massidele on arenenud ühiskonnas vähem kui saja aastase ajalooga. Ilma saab edukalt läbi kuid mis seal salata, kuradima kaif on pihustatud kuuma vee jugade all mõnuleda. Asju oskad hinnata ja teise pilguga vaadata kui neist mõnda aega ilma olnud. Viis minti lihtsalt seisin ja lasin veel voolata enne kui seebitama asusin. Väike mure kuidas seep nädal aega ilma olnud nahale mõjub osutus põhjendamatuks - ei järgnenud mingit allergilist reaktsiooni liigsele puhtusele. Mis aga kahjuks ei kehtinud kuivatamise kohta. Pead kuivaks hõõrudes lõi ninna mingi kummaline lehk, hakkasin köhima ja nina läks vesiseks. Mida kuradit, silmi avades avastasin et olen kaetud niiskete kutsika alusvilla tortidega nagu vaip peale harjamist. Lehkasin kui märg koer - palju hullemini kui enne pesemist. Uuesti ei viitsinud dushi alla minna, noppisin villatordid maha nii hästi halvasti kui sain. Järgmised neli tundi autos saab koer näitliku õppetunni sellest mida meie peame kannatama kui loom vihma käest tuppa tuleb ja end diivanile sirakile viskab.
Koduteel
Nüüd oli veel vaja saada üle koera saba lootes, et auto järgmised 400 kilti vastu peab. Pidas kenasti, neljatunnise kojusõidu jooksul kuulasin raamatut, jõin autosse jäänud õunamahla ja näksisin küpsiseid - aeg läks lennates keskmise kiirusega sada kilti tunnis. Kodus võtsid mind vastu kaasa küpsetised ja nurruv kass, enne pikali viskamist pidin auto tühjaks laadima. Asju tuulduma ei saanud riputada, sest kohe lubas vihma. Ilmateadet vaadates tõdesin rahulolevalt: paremat matkaajastust raske saavutada, Killarneys oli juba kuue ajal sadama hakanud ja pidi terve öö kallama.
P.S. Vaatasin enne uinumist youtubest karuvideosid, õnneks polnud enne selle kanali peale juhtunud. Kirjeldas õõvastavalt detailselt karude saagiks langenud matkajate ja tervete seltskondade üleelamisi. Osa kokku pandud ellujäänute tunnistuste põhjal, osa hiljem postmortem asitõendite alusel. Enamus grislide rünnakud ja inimeste omad vead kuid vahel tegu kas karu tühja kõhu või territoriaalsusega. Ohtlikum aeg varakevad kui ärkavad näljaselt ja sügis kui varuvad rasva talveuneks. Ja noh, tühja kõhuga ei pruugi nad öösel magada ning on pahurad nagu inimesedki.
Uni on looduses ikka täitsa uskumatult sügav, rahulik ja kosutav. Kell kaheksa läheb pimedaks, askeldad veidi ringi ja vahid lõket aga teed mis sa teed üle kümne ei viitsi ülal olla. Kodus harva kui enne poolt ühte voodisse lähen, netis liiga palju huvitavat sisu, millest lausa sõltuvus tekkinud. Täielikku vaikust katkestavad harvad metsloomade või lindude häälitsused aga peale esimest ööd ei pane neid enam tähele. Kui öösel ärkadki korraks jääd kohe uuesti magama. Pole mingeid muresid või probleeme, mille peale mõtlemine võiks une ära ajada. Ärkasin tavaliselt veidi enne päikesetõusu, nii poole kaheksa ajal kui oli juba valgeks läinud. Und seega üheksa tunni ringis, mis tähendas hulgaliselt hommikusi unenägusid. Neist võiks lausa omaette postituse kirjutada - nii palju ja kummalisi sai näha. Üksinda põlismetsas telgis magamine võib tunduda natu hirmutav, sinu ja metsloomade vahel vaid õhuke riie. Tegelt on inimesed kõige ohtlikumad elukad. Siinkandis pole kuulnud ühestki juhtumist, kus telgis magajale oleks loom kallale tulnud kui seal just hästi lõhnavat toitu ei hoitud. Ehk siis kodus oma voodis magamine on hulka ohtlikum kui sügaval metsas telgis põõnamine.
Päikesetõus telgiplatsil, taamal süst
Toidupoolise pärast polnud põhjust muresteda, seljakoti söödavaga tõmbasin seekord eriti kõrgele puu otsa, keegi ei ulata ei alt ega ülevalt proviandi kallale. Hommikuujumine seekord veidi raskendatud, madalas vees lahtised ja teravad kivid, läksin veetossudega et jalgadele mitte haiget teha. Hommikusöögiks tegin esimest korda pudru, lisaks näksisin kohvi kõrvale magusaid Keto kookosehelbeid, lõpetuseks paar viilu suitsuvorsti. Kutsik millegipärast korraldas näljastreigi, keeldus oma krõbinatest ja nokkis vaid vorstitükid esihammastega graanulite vahelt välja. No ise tead, kui praegu ei taha siis enne õhtut ei saa. Lõunasööki matkal olles ei viitsi korraldada. Sööme ju ainult hommikul ja õhtul, ega sa ühe päevaga nälga sure. Niikuinii taskus kaasas paar energiabatooni ja kuivikuid närida. Seekord lisasin kaks pisikest kotikest (paarkümmend grammi) marmelaade. Kaasa akupank andis lõpuks otsad, võtsin enda oma kasutusele. Nendega seoses selgus kummaline asjaolu, et moblat laadisid mõlemad aga kellasid minu oma ei laadinud. Õnneks teine kogus end veits, sain ka kellad hommikusöögi ajal laaditud.
Panoraamvaade telgiplatsi 11 eest järvelt
Vaated endiselt sellised, et ei suutnud end tagasi hoida ja muudkui plõksisin fotosid. Hiljem saab alati kustutada ja kunagi ei tea milline võte iseäranis äge juhtub tulema - küll on hea, et mälu miskit ei maksa. Tänane plaan matkata lihtsalt lõbu pärast 8 kildine portaazh mägede vahelt ThreeNarrows järvele edasitagasi. Sinna saamiseks vaja süstaga oma kakspool kilti tagasi sõita. Täna oli esimene ja ainus kord selle matka jooksul kui ei pidanud kraami kokku pakkima ja süsta toppima - teeb ikka elu palju lihtsamaks. Telgi jätsin üles, toidu tõmbasin puu otsa. Saime juba kümne ajal vee peale.
Meie ees startis paar, kelle telgiplatsilt eelmine õhtu laul kostis. Tervitasin ja tänasin etenduse eest, kolme-neljakümne vahel proua vabandas, et nii väike repertuaar. Ei osanud kommenterida, ei tahtnud oma võhiklikkust demonstreerida aga üle tunni kestnud kordusteta laulmine tundus mulle õige laiade oskustega. Ei hakanud küsima, kellega tegu, piinlik kui mingi hullult kuulus esineja ja ma pole kuulnudki😛
Ooperilaulja oma kaaslasega kanuus
Sõudsin rahulikult ja tegin kaljudest pilte, nemad libisesid ees minema. ThreeNarrows portaazhile lähenedas sain aru, et laulja oma sõbraga sama tee valinud. Nemad aga ilmselgelt liikusid järgmisele järvele, sest mees võttis kanuu selga, naine seljakoti ja astusid metsarajale enne kui randusin. Pool kraamist olid randa jätnud, ühe korraga ei jaksanud nemadki kõike tarida. Kummalisel kombel kuulsin vasakut kätt metsas ragistamist ehkki rada tundus paremale viima. Ju pöörab metsa all, muud ei osanud arvata, no karu ju ometi pole. Seekord nats julgem tunne, nii "karudeodorant" kui pussnuga kaasas, rohkem mõmmi peale ei mõelnud. Lasin kutsiku maha, astusin ise välja, vahetasin veetossud kuivade matkatossude vastu, vedasin süsta võssa ja viskasin veekoti selga. Kui soov villidest hoiduda on kuivad jalatsid obligatoorsed iga natuke pikema matka korral. Metsaretkel võivad villid äärmiselt tülikateks ja valusateks kujuneda, sest nii või teisiti pead edasi liikuma.
Hakkame astuma, karu vasakul võsas
Algul tegin enekapulgaga paar pilti, rada viiski paremale ja keegi ragistas ikka metsas. Mis meil sellest, kuts ei pööranud ka tähelepanu. Algul oli veidi ronimist aga siis läks tasasemaks, kivisid suht vähe, tavaline pinnaserada, kohati isegi märjavõitu kui kulges soo või oja kõrval. Kilomeetri pärast oli pisike sooga piiratud järv kust avanes vaade vastaskalda järskude kvartsiitkaljude peale. Üldse tunduvad mägede läänenõlvad laugemad kui idapoolsed, ju liustike lihvimisest tulenevalt. Jääajad olla need kaljud mitme kildi võrra madalamaks kulutanud, varem olid siin ikka tõsised mäed. Miljardi aasta eest väidetavalt sama kõrged kui Himaalaja praegu - tegu on kunagise kontinentide kokkupõrke alaga - lõunas graniit ja gneiss, põhjas kvartsiit, liivakivid ja kildad.
Kaljud soo taga
Reljeefi mõttes suht lihtne loodusjalutus kaljudevahelist orgu mööda, kahe kildiga tõusume vaid 70m, siis laskusime sama palju. Poolel teel jõudsime ooperilaulja paarile järgi, hoiatasin veidi eemalt et nood ei ehmataks kuuldes kedagi taga sammumas. Üllatavalt kaugele olid jaksanud ühe hooga tulla, aga nende kanuu ka kevlarist - hästi kerge ja tugev. Istusid maha puhkama, otsustasid kanuu ja seljakoti poolele teele jätta ning ülejäänud kraami järgi tuua. Mulle poleks ehk üksi süsta ja varustusega neljakildine ots üle jõu käinud kuid kindlasti väga raske olnud, eelkõige süsta tassimise pärast. Pidanuks ju kolm korda seda maad käima nagu nemadki praegu.
Rada oja põhjas kividel
Tee äärne oja langes suht järsult ja oli veerohkem, koer sai kive mööda turnida ning isu täis juua. Veesõiduvahenditega kodanikel viimane ots veidi lihtsam, sest just lõpu eel pisike järv millest nemad saavad üle sõita. Meie pidime kutsikaga üle poole kildi läbi ürgmetsa murdma, samas võrreldes üleeelmise päevaga kukepea. Veel 400 meetrit ja jõudsimegi La Cloche aheliku põhjaküljes asuva ThreeNarrows järve äärde. Veeskamiskohast sadakond meetrit edasi oli mõnus sile kalju vee ääres. Ronisime selle peale, võtsin riided seljast ja kargasime koos koeraga vette. Nii mõnus ja karastav peale sellist matka. Viskasin end kaljule sirakile päikese kätte kuivama, jõin vett ja näksisime kuivikuid, energiabatooni isu polnud - tundus kuidagi liiga toitev.
Kõik mu matkariided
Kutsik liustikust lihvitud kaljul, Threenarrows lake
Pool tunnikest vedelesime enne kui tagasiteele asusime. Nüüd oli rada oma tõusude ja takistustega juba tuttav ning läks kiiremini. Olin üllatunud kui nägin vaid kanuud ja seljakotti aga mitte tuttavat paari, huvitav mis neil nii kaua võtab. Poole kildi pärast tulid siiski tee peal ülejäänud varustust tassides vastu. Nad olid järve ääres eine võtnud ja seal ka karu näinud - nii et see metsas ragistaja oligi mõmmik. Karu otsis ronte lõhkudes metsas tõuke ja pugis tammetõrusid ning polnud neile tähelepanu pööranud. Tüüpidel vedas hullult tuulesuunaga, mis karu poolt puhus. Nad olid nimelt kõik oma toidu järve äärde jätnud - oleks ott toidulõhna tundnud poleks miskit järgi jätnud ja võimalik, et isegi tulnud meilt kõigilt lisa küsima.
Sushi vee kohal palgil istumas
Tagasiteel rääkisin pidevalt Sushiga kõva häälega, et ei satuks mõnes piiratud nähtavusega kohas ootamatult karuga kokku. Kõik meeled olid erksad nagu jahimehel, paraku ei näinud kedagi metsavahel - küllap mu jutuvada peletas kogu fauna eemale. Järve äärde jõudes kuulsin lähedal metsas ragistamist, aga seegi kord otsustasin hoiduda pildistama minemisega end fotokunsti altarile ohvriks toomast. Fototõestust karust ei saa pakkuda, peate mind lihtsalt uskuma. Ja ausalt öeldes ega ma liiga pikalt rannas ei viivitanud, süst vette, koer sisse ja lükkasin mõlaga kaldast lahti. Mine sa tea neid mõmmikuid, äkki tahab mu süstaga tasuta teisele kaldale saada ja ei oska arvestada, et veesõiduk pole tema gabariitidele sertifitseeritud.
Sügisvärvid hakkavad looma
Kuna pool päeva alles ees ja energiat küllaga otsustasin ka teist järve külastada. OSA järve portaazhini 2.5 kilti sõudmist, portaazh ise vähe üle poole kildi. Eelmistest kordadest mäletasin, et sealses rannas eriti ilusad mitmevärvilised kvartsiitkivid. Portaazhil oli rohkem liikumist kui mujal, siit kaudu sai suht väikese tassimise vaevaga edasi järgmistele OSA ja Muriel järvele. Rand mõnus peen kruus, sõitsin hooga süstaga kaldasse, kuts hüppas ise ilma utsitamata maha.
OSA järve rand, kõigepealt joome, siis ujuma
Portaazhirada lihtne, minimaalselt tõusu. OSA järve randa maabus just valjult vaidlev asiaatidest noorpaar, neiu oli Sushist vaimustuses. Vahetasime paar sõna, nemad tulidki Murieli järvelt ja suundusid Torontosse. Jalutasime koeraga kaldaäärses vees mõnisada meetrit lõunapoole lühikese portaazhini, käisime sealt ka läbi metsa korraks Killarney järvesopi ääres, mis väga kinnikasvanud ja soine. Kanuu ja süstaga saaks läbi kuid ühes kohas vaja kopratamm ületada.
Saarekesd OSA järves
Tagasi OSA järve äärde jõudes sattusime sama paariga kokku. Nad olid avastanud, et enne vales portaazhis, tahtsid lühemat tassimist ehkki tammi ületamine lisatakistus. Sel ajal kui lobisesime kadus kutsik ära. Ta vahel pelgab võõraid inimesi kuid tavaliselt ei lase mind silmist. Ei osanud kohe tähelepanu pöörata, alles peale paarikümmet sammu randa mööda märkasin: Sushit pole kuskil. Hüüdsin koera ja vilistasin, kippu ega kõppu. Läksin veits tagasi ja vaatasin ringi, ikka ei leidnud teda, ütlesin asiaatidele, et hüüaksid kui koera märkavad. Kurim teab kuhu loll loom hulkuma läks. Astusin mõned sammud metsa sisse, vilistasin korduvalt ja kutsusin nimepidi. Hakkasin juba muretsema kui lõpuks nägin kutsikut eemal metsas otsivalt ringi vahtimas. Mind nähes tuli kui tuulispask saba taga õnnest vänderdamas.
Äsja ujumast tulnud koer
Käisime ujumas, kuivasime rannas kui üks väikeste lastega ja kahe koeraga pere saabus. Ajasin kiirelt püksid jalga, et kanadalastele mitte traumat tekitada. Hiljem selgus, et nemad olid tulnud kahe supilauaga ja kanuuga. Pereisa ühel laual kolme poisijõmpsikaga, ema teisel tütre ja kahe koeraga ning vanaema-vanaisa kanuuga. Laevastiku jätsid teise järve äärde, siia tulid ujuma. OSA järv asub liivakivi paljandite kohal mistõttu ilus liivane ja madal rand lastele ujumiseks nagu loodud. Jalutasime kutsaga randapidi põhjapoole kuni neemiku otsani, klõpsisin mõned pildid ja pöörasin tagasi. Koer käis mitu raksu vees, las solberdab ja tunneb mõnu, süstas märg kuts ei sega ja kuivab ammu enne ära kui õhtul telki magama läheme. Ainus probleem, et niiskus toob ikka veel kergelt esile rohkem kui kuu aega tagasi skunksilt saadud leha. Ega vist enne kao kui kõik karvad vahetunud.
Kopramaja
Soostunud järvesopp
Kokku sai jalutatud pea kolm kilti, sõudsin kinnikasvanud järvesoppi soosaarte vahele. Eelmine kord korjasin süstast jõhvikaid, see aasta polnud ainsamatki. Kohati nii madal, et nühkisin põhjaga kas veealuse puutüve või lausa muda vastu. Veekasvud olid parajaks takistuseks jäädes pidevalt mõla külge ja takistades edasiliikumist. Koeral tekkis mingi moment idee soosaarele maha hüpata, õnneks sain nattist kinni enne kui elukas lahkuda jõudis. Paras peavalu olnuks teda sealt tagasi süsta meelitada, sest ise polek saanud õõtsikule minna. Kopramaja nägime ära kuid elanik ei andnud elumärki. Paras aeg tagasi keerata, veerand kuueks, just õhtusöögi ettevalmistamise ajaks jõudsime tagasi telgitamisplatsile.
Veetaime leht
Tavalised toimetused: lõke ja toidutegemine. Viimase õhtu puhul otsustasin veidi pidulikuma eine valmistada. Matkal olles kvalifitseerus pidulikuks ürtidega kartulipuder lõhega. Pudrupulbrit oli nelja portsu jagu, tegin poole ära, paras potitäis. Retsept küll eeldas piima ja võid, mul oli lisada vaid kuuma vett ja kala. Aga kui maitsesin tahtis keele alla viia, poti ümber nuuskiv koer pidas samuti roast lugu - polnud ma kitsi, andsin tallegi - mõned lusikatäied koera krõbinate peale. Sushi igavene tegelane on liiga osavaks läinud, lahmis pudru ja kalatükid nahka ning sülitas suhu sattunud koeratoidu graanulid välja. Pidin need üles korjama, et lõhn ei meelitaks metsloomi ligi. Õhtul enne magamaminekut olin sunnitud lõkkesse viskama kui koer keeldus kõiki lõpetamast.
Istusin lõkke ääres, lonksasin veini ja vahtisin taevasse lootuses jälle virmalisi näha. Koer ei läinudki telki, korra jäi metsa poole vahtima ja hakkas urisema. Näitasin pealambiga metsa poole kuid ei näinud ei kellegi silmi ega kahtlasi varjusid. Polnud ka mingit liikumist kuulda. Oli kes oli, näole ta end igatahes ei andnud. Kuts puges mulle sülle ja jäi viie minutiga norinal magama, ju tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Virmalisi seekord ei näinud, kuna kuu ikka väga hele polnud ka tähistaevas märkimisväärne. Vahtisin lõket soe kuts süles norisemas - sihuke inimestest eemal ürgmetsas kohustustevaba lõõgastumine on minu jaoks päris puhkuseks. Lõunamere reisid ja igatsorti muud puhkused natu liiga tegevuse ja inimesterohked, et end täiesti lõdvaks lasta.
Hommikul ärgates suundusin veidi murelikult esimese ettevõtmisena toidukotti inspekteerima ... oli ilusti alles ja rippus nööripidi oksal nagu õhtul jäetud. Kõigi mu matkade jooksul on fauna vaid kaks korda toidu kallale pääsenud: kõige esimene kord kui kaasaga noorte ja kogenematutena koti liiga oksa ligi tõmbasime. Mingi elukas oli seljakoti kinnise katte vahelt üht teist söödavat kätte saanud, mitte liiga palju aga piisavalt, et ehmatada. Teine kord panid pesukarud, tõpranäod, momendiks lõkke juurde laokile jäetud toidukotist kogu suitsuvorsti tagavara nahka. Järgnes tavaliseks saanud hommikune tegevus: ujumine, lõke, kohvikeetmine ja toitumine. Kringli lõpetasin ära, kutsik otsustas ka enda toidu nahka panna, küllap eelmise päeva pingutus nõudis energiavarude täiendamist, isegi sellise nigela kraami nagu koerakrõbinatega.
Pakkisin magamiskoti, madratsi ja telgi kokku ning kogusin varustuse lõkke äärde. Kogu hommikupooliku polnud riidehilpugi selga pannud aga sahmerdamine ajas ikka kuumaks. Hüppan veelkord vette enne saarelt lahkumist, ees ootab pikk portaazh. Järve äärde kalju peale ronides selgus, et polnud ainus suplusemõnude nautija. Otse kalda ääres lebotas vees pea väljas saagiootel kena mustriga madu, arvatavasti Foxsnake. Lippasin tagasi lõkkeplatsile, krabasin mobla ja sain siu kenasti kaadrisse kui too vongeldes kallast pidi eemale ujus. Kutsik ei pööranud roomajale erilist tähelepanu. Hüppasime koos vette ja ujusime veidi rahulikult ringi, et keha maha jahtuks, madu enam näole ei andnud.
Käisin kiirelt laagriplatsi üle vältimaks millegi maha unustamist. Viimane pilk mägede suunas, kraam süsta, koer istmele ja ise viimasena paati ning lükkasin kaldalt lahti - seekord ilma igasuguste äpardusteta. Sadakond meetrit saarelt randa portaazhi algusse. Jälle tuli kõik kraam süstast seljakotti ümber pakkida ning asuda nüüd juba tuttavale 1.4 km pikkusele retkele järgmise järve randa. Esimesed sada meetrit oli lihtne, aga mida edasi seda raskemaks seljakott muutus. Läbisin kogu tee ilma vahepeatusteta nagu tulles. Kui juba kord maha istud siis päris tülikas uuesti püsti ajada. Metsavahel askeldasid jälle suured linnud, pole siiani kindel kas tedred või metskalkunid.
Vesijahutus kõikse efektiivsem
Kotid järve randa maha ja tühjade kätega tagasiteele süsta järgi. See pole iseenesest raske kuid ebamugav vedada. Olen proovinud erinevaid asendeid, mugavaim siiski seljas nii, et istmeosa toetab turjale, pehmenduseks päästevest tagurpidi seljas. Pikemateks tassimisteks peaks meisterdama mingi mugava spetstoe. Osa inimesi veab kanuusid ja paate pisikese ratastega käruga, siledal rajal mõnus kuid kivide vahel ja ronides rohkem tüliks kui kasuks. Süstaga õnnestus paraja pingutusega samuti ilma vahepeatuseta tulla ehkki vahepeal oli mitu korda kiusatus teist maha toetada. Kuts oli edasi-tagasi jalutamisest palavaks läinud, viskas end kõhuli vette jahtuma.
Päike sillerdab lainetel saare ees
Algus suht tuulevaikne
Viiest kildist esimene oli Killarney järvel suht lihtne minek aga siis tõusis tuul ja laine. Vahepeal päris korralik, lühike järsk laine viskas vett paati, koer sai märjaks ja keeras nina minu poole. Manööverdasin lihtsamat marsruuti otsides saarte ja kalda varjus kus vähegi võimalik. Ega suurt vahet polnud, kalda ääres oli tuul pigem tugevam kuna kõrged kaljud toimisid tunnelina. Lõpuks keerasin keset järve, laine oli siin veidi suurem aga tuul natu vaiksem.
Fotode saamine oli paras ettevõtmine, sest niipea kui mobla haaramiseks sõudmise lõpetasid pööras tuul paadi lainetega risti. Pealttuule kalda varju jõudes läks lihtsamaks, siit polnud palju jäänud, kilomeetrike viimase telkimisplatsi number 11 randa.
Telgiplats #11
Vaade mägedele, paremal mastaabiks kaks kanuud
Plats kitsa poolsaare põhjaküljel päikesevarjus, mis sellise ilmaga vaid positiivne. Imeline vaade järve põhjakaldal asuvale mäeahelikule. Tõstsin asjad välja ja lohistasin süsta kaldale. Koukisin viimase jõhvikajoogi ning viskasime kutsikuga neemiku teisel kaldal kuuma kivi peale pikali. Portaazh ja vastutuult sõudmine olid päris ära väsitanud, jäime mõlemad tukkuma. Läbi une kuulsin kuidas keegi kanuuga mööduja kommenteeris: "Vaata, seal on vist inimene kalju peal pikali", naisehääl vastas: "On vist jah, ei tea kas hädas, näe koer kah, kumbki ei liiguta". Ma ei viitsinud reageerida, aga kuna polnud isu suhelda, tõstsin korra käe ja näitasin näppudega 👌 rahvusvahelist OK märki. Kurnatud kutsik põõnas rahumeeli edasi. Tavaliselt ta haukus kurjalt mööduvate süsta või kanuusõitjate peale, pidades tervet järve ja metsa meie omanduseks.
Ehkki tänaseks oli plaanitud lebopäev ajasime end lõpuks jalule, telk vaja üles panna, madrats täis pumbata, magamiskott ja alus telki susata. Eelnimetatud toimetused tehtud otsustasin veidi ümberkaudsesse metsa hulkuma minna, niikuinii tahtsin lõkkepuid tuua ehkki eelmised matkalised olid paraja peenikeste okste varu jätnud. Õhtusöögiks veel liiga vara. Kutsik polnud just vaimustuses metsa minekust aga üksi ei tahtnud telgiplatsile ka jääda, tõusis teatraalse ohkega üles, heitis mulle etteheitva pilgu ja vantsis järgi.
Paarsada meetrit sai järve ääres minna kuni mets ürgtihnikuks teisenes. Ei olnud minul ega koeral isu suurt kaugemale pressida. Poolel teel neeme keskel mäenõlva pidi tagasi tulles jäi ette pirakas ilmselt sel aastal tormiga murdunud saarepuu. Oksad juba kuivad, lõkkematerjaliks igati sobivad. Polnud veel pehkinud, tüve küljest raske murda. Paar tükki jaksasin kogu keharaskust kasutades katki painutada kuid põhiliselt pidin leppima kukkumise ajal tüve küljest murdunud okstega. Kolm korda lohistasin neid lõkkeplatsile, jagub nii mulle kui tulevastele põlvedele.
Õhtusöögiks lõkkel poolakate peedisupp, keeta tuli kaua aga muidu väga hea. Kaks viimast koorikleiba kulusid marjaks ära. Kutsik sai oma krõbinate peale preemiaks pisikesi suitsuvorsti tükikesi. Kohvi kõrvale kuivikuid näksisides kuulsin mingeid imelikke hääli ja vee solinat. Kauri pere oli otse lõkkeplatsi juurde järvele ujunud. Poeg kriiskas nõudlikult sel ajal kui vanemad vaheldumisi tollele kalu püüdsid ja kurku toppisid. Niipea kui alla neelatud lasi uue hädakisa lahti. Tore oli olla tunnistajaks linnuriigi igapäevaelu juurde kuuluvale perekondlikule askeldamisele.
Kuutõus
Sushil kõht täis, keeras end lõkke äärde pikali. Avasin veini: valge Pinot Grigio, kohalik toodang. Sellal kui vaikselt veinikest libistasin läks enne kuu tõusu lühikeseks ajaks päris pimedaks. Viisin koera telki magama. Välja tulles piilus kuu juba idakalda mägedel oleva metsaviiru tagant poolest saati välja. Tahtsin näha, kuidas kuuvalges foto mägedest õnnestub. Sättisin moblat üles ja imestasin: mingi jama, taeva helendus kuidagi kummaliselt lainetab. Mobla ekraanilt pilku tõstes vaatasin mägede poole ... virmalised!!! No ei olnud eriti tugevad, kuu valgus juba päris tugev, aga ikkagi. Paar aegvõtet õnnestus suht hästi.
!!! ET ALLOLEVAT LÜHIVIDEOT PAREMINI NÄHA KLIKI HIIRE PAREMA KLAHVIGA VIDEO PEAL JA VALI MENÜÜST LOOP , SIIS KLIKI NAGU TAVALISELT ►
Suur Vanker, La Cloche ahelik, virmalisi õrnalt tagaplaanil näha
Ja siis kostis ootamatult üle järve ooperilaulja soolo. Te ei kujuta ette kui hästi mägede vahel mööda peegelsiledat järvepinda vaikses looduses heli levib. Kes iganes too proua oli (naishääl), ilmselgelt tegu profiga. Peale kolmandat aariat võtsin veini manu ja istusin kaljule. Täiesti müstiline külmavärinaid tekitav kogemus täiskuu valguses, virmaliste veheldes, metsikus looduses veini kohvitassist mekkida ja ooperit kuulata. Pole võimalik kirjeldada, peab ise kogema. Minu kui muusikakauge inimese puhul oli muidugi tegu klassikalise trühvlite sigade ette viskamisega. Pole aimugi ühestki laulust, aga võimsalt ja ümbruskonnaga väga sobivalt kostsid, ägeda elamuse pakkus. Tuletas meelde kui kunagi Norras käisime ja ooperilaulja kose juures prozhektorite valguses esines. Kontsert kestis lühikeste vaheaegadega pool liitrit veini🍷 ehk üle tunni aja😜
Ainult kuu valguses absoluutselt töötlemata foto!!!
Vahepeal oli täiskuu taevasse tõusnud ja valgustas nii heledalt, et pealampi polnud liikumiseks üldse vaja. Päikesevalgusega võrreldes see vahe, et varjud olid teravad ja varjus ikkagi täiesti pime. Metsast tehtud foto puhul on selge, et midagi nagu teisiti kuid ealeski ei oskaks arvata - pilt tehtud öösel kuupaistes.
P.S. Igaks juhuks rõhutan, et ühtegi fotot või videot pole viitsinud "ilusamaks" teha, kõik originaalsed nii nagu mobla need kaameraga jäädvustas.
