Üksildus ja pasteedidraama

Koera ja kassipasteet ja kassitoidukauss

Eile viisin pere lennujaama ja olen nüüd mõnda aega poissmees. Kuidagi eriti imelik, tavaliselt viiakse mind. Kusagil mujal üksi olla on täiesti normaalne ja ok aga kodus pole ikka väga pikka aega üksi olnud - IMELIK. Päris üksi ma muidugi pole: seltsiks koer, kass ja madu. Paraku on neist pigem tüli kui abi, peab nii toitmise, jootmise, jalutamise kui ka liivakasti puhastamise pärast muretsema. Esimene apsakas juhtus juba õhtul kui kass pidevalt ligi ajas ja iga kord kui püsti tõusin külmkapi juurde tormas ning ootusärevalt mulle otsa vahtima jäi. Pasteeti tahab, tuli meelde. Unustasin muidugi küsida mitu korda päevas anda, ok annan portsu ette, ehk jätab mu rahule. Lõikasin topsist killukesi kaussi ja viisin kassi söögikapi peale. Kiisu jalgade ümber nurrudes nühklemas. Hüppas kapile, pistis nina kaussi aga enne kui jõudis pasteeditüki hambu haarata nuusatas kahtlevalt. Siis veel kord, tõmbus tagasi ja jäi mulle etteheitvalt otsa vaatama. No mis sulle ei meeldi, vahel pead ka minu antuga leppima, küll ära sööd, ei teinud tast rohkem välja ja läksin läpaka taha.

Tunni aja pärast viskasin pilgu peale, kass polnud ikka pasteeti söönud, mis tundus õige imelik. Nuusutasin ise, maitsesin keeleotsaga - minu arust küll pole halvaks läinud, milles asi??? Külmikust õltsi võttes jäi pilk pasteeditopsi peale, huvitav miks kassipasteedi peal valge puudli pilt? Alles siis sähvatas kui nägin kõrval Whiskersi topsi kassi pildiga😁 Olin üritanud kassile koera pasteeti sööta. Tüüpilised esimese maailma koduloomad mul, mis mõttes koera maksapasteet kassile ei kõlba??? Ennevanasti kui mina noor olin😜 sõid nii koer kui kass seda mis kätte said või mis inimestest üle jäi ja elasid kenasti, kuram keegi ei pirtsutanud toiduga. (Nagu tellitud sattusin sihukese artikli peale) Nii nagu heaolu ühiskond on inimesed lumehelbekesteks ja lödipükslasteks moondanud nii on ka koduloomad ära rikkunud. Andsin kassitoidunõu koerale ette, kes 5 sekundiga pasteedi pintslisse pani ning kausi üle lakkus. Ei pidanud isegi pesema enne kui kassi pasteeditükid sisse panin - kiisu tundis õiget lõhna ja lendas nagu karvane rakett valju nurru saatel, saba sirge taga, toidukapi otsa.

Hommikul kuue ajal ärkasin selle peale, et keegi hammustas õrnalt ninast🙄 Kiisul uni läinud, tahtis seltsi ja pai. Ignoreerimine ei aidanud, isegi pea teki alla peitmine mitte, kass kukkus tekki maha kaapima. Miks ta küll kõrval jumala rahus põõnavat kutsikut ei võinud kiusata. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin uimaselt ja tusaselt kassi sügama ja paitama, too kiitis valju nurrumise ja püherdamisega mu jõupingutused heaks. 10 mindist piisas, siis tõbas uttu ja keeras oma pessa magama. Mina pöörlesin ja vähkresin aga enam und ei tulnud.

Mul kuri kahtlus, et vaja kassile psühholoogiline test teha veendumaks ega psühhopaadiga ole tegu🤪

P.S. Tänane õlts "Trois Pistoles", 20 dets aknakese taga jällegi mitte just kõige teravamat pliiatsit nõudev mõistatus: T____  P_______

Olen võlgu ka eilse 19'da dets advendiakna tervituse: "Partage ton moment apero Maudite #DecompteUnibrue - Tirage surprise parmi les partages" - "Jaga oma apero hetke Maudite #DecompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel". Apero tähendavat uus või aperitiiv, ma ei teagi nüüd kumb valida.

Aasta möödas

Aasta möödunud kui isa lahkus. Võin julgelt kinnitada, et pea iga päev olen tema peale kas või põgusalt mõelnud. Momendil istun hiljaõhtul suures toas, küünal põleb mälestuseks ja pits konjakit nina ees, mida isa üle mõtteid mõlgutades mekin. Pikalt polegi miskit heietada, vähesed kel nii äge ja sündmusterohke ning edukas elu olnud. Jääd igaveseks meelde nii emale, mulle kui lapselastele!

Järg vetsudraamale

Kuna eelmine postitus tekitas lugejate hulgas elevust tekkis ka endal huvi Kanada vetsupoliitika tegapõhja kohta - otsustasin lähemalt järgi uurida: Mille kuradi pärast pakutakse Kanada meeste vetsudes AINULT naistele mõeldud hügieenitarbeid?

Vastus oli ammendav ja silmi pööritama panev koos viidetega seadusandlikele aktidele, mida ei viitsinud lähemalt uurida. Jah sellises riigis ma elan ja selliste pseudoprobleemidega tegeletakse valitsuse tasemel selle asemel, et üritada tegelike kodanikke või suurte inimkonda puudutavate jamadega rinda pista. Näiteks Kanada arstiabi või transpordi efektiivsus, kuritegevuse ohjeldamine, tehnoloogiline mahajäämus, ... Kanada on CO2 emissioonide poolest üks juhtivaid riike maailmas vaatamata pidevale kliimasoojenemise teemalisele lõugadelõksutamisele. Rändeprobleemi eest üritatakse peita pea liiva alla.

Küsimus:  Miks Kanadas paigaldatakse naiste hügieenitoodete dispenserid meeste tualettruumidesse?

Vastus:  Kanada föderaalinstitutsioonides paigaldatakse naiste hügieenitoodete dispenserid meeste tualettruumidesse, et tagada universaalne juurdepääs kõigile töötajatele, sõltumata soost. See algatus on osa laiemast jõupingutusest edendada menstruatsiooni võrdsust ja luua kaasavam ja toetavam töökeskkond. Pakkudes menstruatsioonitooteid kõikides tualettruumides, püütakse vähendada stigmat, tagada privaatsus ning hõlbustada kõigil menstruatsiooniga tegelemist ilma ebamugavuste või piinlikkuseta.

See muutus viidi ellu pärast Kanada tööseadustiku uuendusi, mis nüüd nõuavad, et kõik föderaalselt reguleeritud tööandjad pakuksid kõigis töötajate tualettruumides tasuta menstruatsioonitooteid. Eesmärk on käsitleda menstruatsioonitooteid põhivajadustena, sarnaselt tualettpaberi ja seebiga, ning toetada kõigi töötajate heaolu ja tootlikkust.

Sõltumata soost??? Kuidas või mis eesmägil peaks mehed tampooni või pesukaitset kasutama, juhendit või instruktsioone ma seal küll ei näinud. Miks peaks meeste tualettruumides olema universaalne juurdepääs naiste hügieenitoodetele. Väljend "menstruatsiooni võrdsus" jääb mulle täiesti arusaamatuks, samal tasemel kui "ejakulatsiooni võrdsus". Hõlbustada kõigil menstrueerimisega tegelemist??? Tee või tina aga nii nagu naisi ei saa panna seadusandlusega seemneid purskama (ärme nüüd laskume female ejaculation teemasse ;) ) ei saa ka mehi panna menstrueerima.

Kõigis tualettruumides menstruatsioonitoodete pakkumine tagab privaatsust??? Pole end kunagi just väga häbelikuks pidanud aga ei tunneks end eriti privaatselt kui pissuaari soristades kõrval preili tampooni vahetab. Pole ka selgitust mis stigmast juttu? Menstruatsioonitooted põhivajadus nagu tualettpaber ja seep, ei vaidle vastu aga ikkagi MIKS MEESTE VETSUS? Toit on nagu ka põhivajadus aga seda küll restodes valitsuse käsul tasuta ei pakuta. Samas riiklikult on loodud isegi turvalised süstimis-, nuusutamis-, neelamiskohad narkomaanidele koos abivalmis riiklikult tasustatud personaliga - googeldage "safe consumption site canada" kui ei usu.

Esimese hooga vastuseteksti lugedes võiks arvata, et tegu satiirilise komöödiaga. Tegelikult ju tegu tragöödiaga riigi ja rahva jaoks kui sellised komödijandid valitsuses ja riigiasutustes töötavad. Mulle tundub, et peaks esitama kaebuse soovõrdsusvolinikule, sest kondoome meeste tualettruumis pole, küll aga võib neid leida naiste omades - kisendav ebaõiglus ja ebavõrdsus😜

P.S. Eilse 18'da dets advendiakna tervitus: "Gate-toi acev un classique d'ici, poutine P'TITE MAUDITE" - "Naudi kohalikku klassikat, P'TITE MAUDITE poutine'i". Poutine on Quebeci rahvustoit - kartulid soustiga, siin vist ikka mingi muu tähendus. Õltsi kirjeldus 4. Dets postituses.

Mida veel???

Täna töö juures vetsu minnes jäi silma miski uus seinale riputatud atribuutika. Lähemal uurimisel põrkusin ehmunult tagasi - tampoonide ja pesukaitsete dispenser, kurat olin uimase peaga naiste vetsu sisse astunud. Sihukese asja eest võidakse siinmaal lahti lasta. Välja kiirustades piilusin ukse vahelt, et keegi ei märkaks - õnneks õhk puhas. Hakkan kõrvaluksest sisenema - mida pekki, sellel kaljukindlalt naistevetsu silt. Täielik segadus - mis toimub, kas keegi on lolli nalja teinud ja sildid ära vahetanud??? Pööran ümber, uksel kust äsja välja hiilisin, on meeste vetsu pilt. Olen ma hulluks läinud või on vetsus mingi ulmekatest tuntud ussiauk, kust kaudu läbi kõrgema dimensiooni võimalik suvalistesse ruumipunktidesse sattuda???

Natuke nagu põnev olukord, kedagi ei ole, lähen piilun uuesti vetsu uksest sisse. Kuramus pole ju minu viga kui meestevetsu sildi taga naistevets end peidab. No ja keegi ei näe ka. Ei teadnudki kohe kas karta, et ruum endiseks muutunud või ongi võimalik järgmisse dimensiooni sisenedes meestevetsust otse naiste omasse sattuda? Nurga tagant hiilides näen endiselt seinal ilutsevat naistekraami ja siis märkan ka vastasseinal olevaid pissuaare. Saabus selgushetk ja pettumus, polnudki tegu wormhole'ga, keegi naljahammas oli ilmselt naistevetsust dispenseri pihta pannud ja meeste pelleri seinale kruvinud. Tudenginali, no on ikka viitsimist imestasin endamisi tunnustavalt muiates. Lõuna ajal sellest kolleegile irvitades rääkides sain valgustatud: pole mitte maitsetu nali vaid Kanada valitsuse poliitika. Mõnes mõttes loogiline, neil kahel pole viimasel ajal tõesti vahet.

Tegelikult peaks ohutuskomiteele kaebuse esitama, sest sellise ootamatu interjööri muutuse peale võib mõni nõrganärvilisem südari saada. Võiks vähemalt hoiatuse üles panna nagu seda uute liiklusmärkide puhul tehakse "NEW STOP SIGN", näiteks: "ETTEVAATUST TAMPOONID" või siis peita see dispenser nähtavust piirava kardina või klaasi taha nagu vanasti pornoajakirjad ajalehekioskites vältimaks siivsate kodanike ärritamist. Ma tean küll, et nüüdsel ajal olevat naiste vetsudes kondoomid ja saan sellest ka aru aga miks tampoonid meestevetsus??? Ei suuda parimagi fantaasialennu juures ette kujutada olukorda, kus pakuksin kohvikus või kohtama minnes tütarlapsele tampooni või pesukaitset. Ainus otstarve meestele olevat kuuliaukude verejooksu peatamine (või oskab keegi veel miskit pakkuda???), aga kui tihti seda ette tuleb?

Ausalt öeldes tekib küsimus mida põnevat suure võrdsustamise käigus on naiste vetsudesse lisatud. Peale eelmainitud porno ajakirjade ei kujuta miskit otse meestele suunatut ette. Äkki naised lugejad valgustavad, tänapäeval ei riski enam midagi eeldada😜

Tänane 17's õlts oli Jumala kingitus Don de Dieu (täpsem inf 2. dets postitus) koos lühikese mõistatusega akna taga: D__ d_ D___. Ju vist arvatakse, et olles 17'da õlleni jõudnud pole mõtet keerulisemat esitada kuna ajud nii pehmeks joodud😁

Veri ja raud

AI nägemus verd asendavast sularauast

Kunagi detsembri algul käisin kaasale toeks vereanalüüsi andmisel ja lasin siis ühe hooga endast ka paar topsi välja niristada. Täna tuli meelde ning otsustasin visata pilgu peale, mis Lifelab testi näitajad on. Ilmselt midagi kardinaalselt pahasti pole, muidu oleks ehk kiirabi või politsei kohale sõitnud, sõltuvalt mis ainet verest üleliia avastati. Enamvähem kõik vinks-vonks aga rauda kipub mul vähe olevat 86 ug/L samas kui normaalne oleks 300-600 ug/L ja kolesterool 5.20 mmol/L piiri peal. Raua vähesuse kohta küsisin tehisarult kuidas see võiks avalduda. Kuna raud mõjutab vere hapnikutransporti alandab madal ferriidi tase vastupidavust ja VO2 maxi ning tekitab pidevat väsimust. 

Et nagu mis mõttes??? - jooksen pidevalt hommikuti 7K, vahel ka pikemaid distantse ja sealjuures oma vanuse kohta vägagi viisaka tempoga. VO2 max on kõigi kolme pulsikella ja ka mobla äpi alusel excellent ehk suurepärasena skaala paremast äärest pea väljas. Väsimuse üle ei saa kurta isegi peale jooksuringi, pigem vastupidi - tekib mõnus erksus ja tegutsemistuju. Testi tulemus ilmselt pole ekslik, sest kahe eelmise puhul eelmisel ja kolme või nelja aasta eest suht sarnased numbrid.

Järgmisele küsimusele kuidas seletada madalat rauataset ja head vastupidavust ning kõrget VO2 max samal isikul vastas AI: See on väga huvitav olukord, võimalikud põhjused geneetilised iseärasused - lihased töötavad äärmiselt efektiivselt ka madala hapnikutarbimise juures kompenseerides madalat raua taset või individuaalsed eripärad - organismi harjumine madala hapnikutasemega nagu kõrgmäestiku trenni puhul, suurepärane tervislik seisund või toitumine. Eelnevast sõltumata suurendab vere hapniku transpordi võime kasv ehk siis rauataseme tõstmine sooritusvõimet märgatavalt. Kas see peaks tähendama, et kui õhtul paar naela närin ja mõne pisema mutri neelan jookseksin maratoni nigu niuhti😜 Ma pole kunagi mingeid toidulisandeid tarbinud aga nüüd tekkis huvi kas tõepoolest näiteks rauataseme tõstmine normaaltasemele annaks tunda jooksutempo juures või on see vereanalüüsi värk üks niisama tänapäeva VooDoo nõidus.

Summaarne kolesterool oli mul piiripealne 5.2 mmol/L, ehkki mõlemad nii HDL kui non HDL kenasti normi piires. Summaarne segane veidi seetõttu, et ühe (HDL) piirist 1.00  mmol/L ei tohi madalam olla ja teise non HDL piirist 4.20  mmol/L üle olla aga mõlemad liidetakse kokku ja summa ülempiir 5.2  mmol/L. Kaasa võttis vastutsue enda peale arvates, et ju ma söön liiga palju tema küpsetatud saiasid. Ise salamisi kahtlustasin viimase aja kohustuslikku advendi õlledieeti🍻

Oskab keegi lugejaist kommenteerida vere rauataset, selle mõju vastupidavusele ja kas rauataseme tõstmine (kuidas üldse teha) võiks mõjutada vastupidavust?

Tänaseks õllemargiks BLANCHE de CHAMBLY - lähem tutvustus 8. detsembri postituses. 16'nda advendiaknakese all oli kiri: "Ce soir c'est un classique indemodable" - "Aegumatu klassika täna õhtul". Kui õieti mäletan siis tegu ainsa mõistliku 5%'se kangusega õllega. Ääremärkusena peaks mainima, et isegi advendisundjootmisega on mind raske alkohoolikuks koolitada: eile õhtul ei jaksanud tervet 0.33L ja 9.5%'st õltsi manustada, pool klaasi läks külmikusse hommikut ootama. Fakt et ära ei raatsinud kallata annab ehk lootust😉

Helged hetked ja toredad seigad

Sel aastal kutsikaga matkamas

Ritsik kirjutas oma postituses rõõmu ja rahulolu hetkedest. Häbematult ilma luba küsimata lihtsalt kommis teada andes kaaperdasin ta idee. Täitsa huvitav teema, eks ikka aeg-ajalt meenuvad meeldejäävad hetked elust. Momente on igasuguseid, aga helgeid hetki ja muidu toredaid seiku mõnus meenutada. Tänapäeval on nii vanad paberil kui uuemad digitaalsed abiks kuid minu arust nende lehitsemine natuke nagu spikerdamine. Ehedad autentsed hetked jäävad meelde ilma piltideta, tihtipeale pole sel momendil fotokat või mobla käepärast või rööviks pildina jäädvustamine hetke võlu.

Niisiis, lapsepõlvest on esimesed toredad mälestused seotud talvega. Sõitsime bussiga Tartust Kambjasse onule külla, mina sain eesistmel olla ja suurest esiaknast lumist teed, hangesid ja lumekoorma all lookas kuuski imetleda, tee oli tohutult mägine lapse jaoks. Isaga suusatamas Tähtveres, lasin kraavi pervest alla ja muudkui kukkusin aga ronisin jälle üles ja proovisin uuesti. Isa ootas tüdinult aga kannatlikult. Milline uhkus ja õnnetunne kui lõpuks püsti jäin. Suvel Pärnus ootasin ema puhkusele saabumist, aiast lõikasin kõige ilusama lille kaasa kui bussile vastu läksime.

Kooliajast meenub kui kutsuti klassi ette mingit geomeetria teoreemi tõestama. Ma polnud vaadanudki, sest eelmine päev juba vastasin, kaks päeva järjest ju ei kutsuta - aga kutsuti. Õpetaja pidi küsimust kordama ja eelduse ja väite ette ütlema, kuna polnud aimugi, mis tolleks päevaks anti. Võtsin südame rindu ning hakkasin lennult eelnevate tundide analoogia ning põhiteadmiste alusel tõestust välja mõtlema. Klassist oli kuulda naeru, mulle tundus, et mõttekäik korrektne, aga hakkasin kahtlema. Vaatasin õpetaja poole - too jälgis mind üksisilmi ja vaigistas klassi: "Laske Tomil tõestus lõpetada". Järsku saabus selgus, mõned teisendused ja oligi tõestatud. Õpetaja ütles karmilt, õpikut pole sa küll vaadanud aga tõestus on korrektne, istu, viis. Õpikus oli hoopis teistsugune tõestus, lõpptulemus küll sama. Teine uhke moment kui rahvastepallis, kus muidu silma ei paistnud, oli millegi pärast superpäev - sisuliselt üksi tegin mängu ära - tunni lõpus kamandati rivi ette ja õpetaja korraldusel klass aplodeeris - uhke ja piinlik tunne üheskoos.

Gümnaasiumi (minu ajal kutsuti keskkooliks) ajast meeldejäävaimad hetked loomulikult tüdrukutega seotud: esimene musi klassi minu arust kõige ilusama tüdrukuga, bussis koos teise tüdrukuga Pärnu sõitmine, kolmandaga õpilasmalevas heintes nahistamine, ... Sõpradega Võsu kandis suvilas pidutsemine, matkamine, rattasõidud, ... Selles vanuses kipuvad sõbrad perekonna üles kaaluma. Samas siiski mäletan end koos isaga Läänemaal suvila tarvis metsa langetamas olles talvel lõkke ääres istumist, küll maitses kuum tee hästi.

Praktiliselt kõik ülikooli aja helged hetked olid seotud üliõpilasmaleva ja pideva pidutsemise ning sellega kaasneva vastasoo esindajate anatoomiaga lähema tutvumisega. Õppimisel ei lasknud lõbusat elu segada, õnneks oli hea pea, libistasin 5 aastat ülikooli muuseas läbi lõpetades pingereas lausa auhinnalise kolmanda tulemusega, mis andis võimaluse suunamist valida just sinna kuhu tahtsin. Sel ajal tegelesin talveperioodil mäesuusatamisega veetes võimaluste piires nädalavahetusi Otepääl ja käies ka pikematel suusareisidel NL ja sots leeri piirides.

Praegu takkajärgi hinnates langes tudengielu perioodi ka igas mõttes elu õnnelikeim hetk kui viienda kursuse tipikana kohtusin kolmanda kursuse Tartu filoloogineiuga. Aasta pärast abiellusime, edaspidine juba ajalugu. Nii vanemad kui sõbrad imestasid, kuidas minusugune tropp sellise tüdruku suutis ära noppida - ise ka ei tea.

Järgmine ülepea käiv kergenduslaine oli 89'l aastal momendil kui jalg esimest korda Rootsi pinda puudutas - olen pääsenud vene kroonu ja võimu haardest ja mis kõige tähtsam, koos oma kaasaga. Vabas maailmas sündinud inimesed ei kujuta seda tunnet kunagi ette. Olime noored, puupaljad, keeleoskuseta aga kõik uksed olid meie ees valla kui vaid ise viitsid pingutada - per aspera ad astra. Aasta pärast peale paaris põgenikelaagris veedetud aega oli hulk elukogemusi, keel suus, siin seal illegaalselt töötatud kuna raha oli vaja. Kindluse mõttes üritasime edasi liikuda, mitme erineva riigi vahel valides otsustasime Kanada kasuks.

Nüüd oli lõpuks aeg maha rahuneda. Meeldejäävaim moment kui mõne aasta pärast hoidsin süles äsjasündinud tütart, hea et ise pilti tasku ei pannud. Teisest tütrest mäletan seda kuidas ta alla aastasena ei tahtnud muidu magama jääda kui sai minu kätt pea all või kaisus hoida, mina muidugi tema voodi kõrval kondid kanged põrandal istumas. Väsitav aga nii nunnu hingeminev tunne oli pisikest sooja põske pihu all tunda.

Killarneys 15 aastat tagasi

Edaspidi järgmise 20 aasta jooksul on enamus õnne ja rahulolu momente laste ja perega seotud, neist võiks raamatu kirjutada. Eelmise lause peale mõeldes tekib tunne, mul vist õnnelik elu olnud. Enda saavutused on toredad aga laste omade pärast rõõmustad ikka kõige rohkem. Kui siiski enda omadest rääkida tegi kõige enam head meelt karate musta vöö eksami edukas sooritamine ja lugematud reisid ning matkad nii perega koos kui ka üksi või koeraga. Kirjeldamatu rahulolu istuda eemal tsivilisatsioonist lõkke ääres ja veini libistades nautida koos kõrval pikutava kutsikuga linnutee taustal vehklevaid virmalisi. Töösse suhtun nagu kooli ajal õppimisse, paratamatu tüütu osa elust, mida tuleb võimalikult efektiivselt teha - ehk siis minimaalse aja ja pingutusega maksimaalne tulemus saavutada.

Õnneks olen kogu elu osanud hinnata oma aega ja elu rahulikult võtmist. Tsiteerides Fred Jüssit: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda."

Tänane kolmanda advendi õlu on 9.5% kangune "Ce n'est pas la FIN du MONDE", täpsem inf 9.dets postituses. Aknakeses olev tekst: "Ragout de porc cajun a la biere" mis peaks tõlkes tähendama: "Searaguu cajuni õllega" - no ma ei tea mis pagana krüptograafia jälle, kanguse mõttes ehk nagu oleks tegu õllemaailma cajuni pipraga???

Küberveokas

Loojang Ontario järve ääres

Tavaline laupäev, jooksma ei viitsinud minna, eilsest ikka päris väsinud. Õhtul kukkusin põõnama keskööl ja teadvusele tulin alles 10 ajal - sügav ja põhjalik uni. Enda kogemusest julgen unetuse vastu soovitada aktiivset füüsilist tegevust, mis täiega läbi tõmbab. Eilegi autos pealetulevat tukku peletasin Red Bulliga. Kohveiini mõju kadus kojujõudes niipea kui diivanile istusin. Toolileenile vedelema jäänud riidekuhjal oli kass end mõnuga kerra keeranud. Ei saa ju looma maha ajada tundus täiesti adekvaatne põhjendus riidehunniku sinnapaika jätmiseks. Pärastlõunal järve ääres plõksisin loojangu ajal mõned pildid. Koju tulles ostsin toidupoest kaks kasti ilusaid mandariine, mis hooaja puhul supersoodukaga - 2.5 kilo 2.5 euriga (4 CAD).

Cybertruck naabri maja ees

Õhtul koeraga jalutama minnes üllatas naabri maja ette pargitud Cybertruck. Palju suurem kui piltide peal nähtuna ette kujutasin. Disain ja välimus üldse ei meeldi, aga võimalik, et olen lihtsalt kas dinosaurus või koolitamata maitsega kodanik. Esimesena tuli meelde Simpsonite see osa kus Homer suguluse tõttu suure autofirma disaineriks määrati😁

Õllekalendri aken käskis täna "Maailma Lõpu" (vaata 6.dets postitus) alla neelata. Tekst juhtis pruulikoja kokteili lehele, kus kirjeldati kokteili "Limonade a la Fin du Monde" - "Maailma lõpu limonaad"

3 oz Ananassi mahla

1 oz Apelsini mahla

5 oz Fin du Monde õlut

1/2 tl Granaatõuna

Sega mahlad koos jääga ja raputa energiliselt

Kalla tulbikujulisse klaasi

Kalla peale õlu ja lisa granaatõuna

Suusahooaeg avatud!

Nõlv, suusaküla, järv, hele taevas ja lumepilv

Eile 13'l ja reedel ärkasin varakult, kiire kohv autosse kaasa ning panin suusamäe poole ajama enne kui hommikuse tipptunni liiklus segama hakkaks. Irvitasin omaette, et saatusele peabki väljakutseid esitama - numbrid ja nädalapäevad ei koti, kui peaks mäel kondi murdma või auto libisema ei ole põhjuseks mitte mingi suvaline numbrikombinatsioon vaid oma hooletus või halb õnn. Ilm oli super ilus ehkki külmavõitu ja endiselt tuuline. Ilmateate lubatud 80 sendi lume asemel 10-15. Täielik pettumus, ma lootsin vinget pehme lume sõitu ja pirakaid lumevalle teede ääres - tuhkagi. Auto parkisin nõlva tippu "salaparklasse", siit saab mugavalt otse tõstuki juurde libiseda, ei pea pikalt suuski seljas tassima nagu põhiparklas mäe all. Ainus miinus, et tõstuki rikkimineku puhul tuleb jala mäest üles auto juurde minna - seni on aastate jooksul paar korda saanud ehmatust kogeda, õnneks saadi tõstuk alati enne õhtut korda, ei pidanud ronima.

Päike 1 ajal nii madal, et suusataja vari mitu meetrit

Esimene ja terve päeva seisukohast äärmiselt oluline operatsioon on kõrvalistme ees soojas olnud saapad kiirelt jalga pressida enne kui plastik külma käes jäigaks läheb. Kui jokutama jääda on pea võimatu saapaid jalga saada ja kui saadki siis ei mugandu enam mõnusasti jala järgi - siit-sealt hakkab pigistama või haiget tegema. Mäe otsas oli kuradima jäine tuul, näpud külmasid kangeks aga kinnastega saapaid jalga ei sikuta. Vähemalt ei hakka punnides külm. Kiivri alla panin õhema mütsi, sall korralikult kaela ümber ja jope lukk lõuani kinni. Sel aastal Costcost ostetud püksid esimest korda jalas, loodetavasti ikka piisavalt soojad. seljakoti toidukraami ja jookidega jätsin autosse, ühe õltsipurgi libistasin jope tasku - peaasi, et selle külje peale ei kuku, muidu haisen pärast nagu pruulikoda.

Natu pättust, lindi alt
salamisi värskele lumele

Lumi mäel täitsa mõnus, kõva traktoritega kinnitambitud pind. Algul lahti vaid mõned nõlvad, kõigil peale ühe vuhisesid lumekahurid, mis tegid suusatamise suht ebamugavaks. Lumekahurist pihustatava vee piisad kleepuvad suusaprillidele segades kõvasti nähtavust. Aitab kui kahuri lähedalt mööda sõites kinnas silmi ette panna aga "pimedalt" ei julge ka kümmekonda meetrit eriti kiiresti sõita. Tunne oli esimese korra kohta üllatavalt hea, pöörded sujusid, kandid võtsid, ainult kiiruga olin valed kepid kaasa haaranud - harjumatult libedad käepidemed. Suusad eelmine või oli see üleeelmine aasta tee äärest prügipäeval korjatud Atomicu slallikad, nendega esimesel päeval lihtsam kui mu suurslalomi Fisheri võistlussuuskadega.

Blue Mountain "suusaküla"

Viis laskumist jõudsin teha enne kui korraks kohvikusse läksin, et tavapärasel ajal emaga telefonivestlus pidada. Taskus olev õlts oli õige külmaks läinud, kardetavastii ei püsi vedelas olekus eriti kaua kui mäele tagasi lähen. Kevadel sulailmaga kuhugi lumme peitmine ei toimi ja kohvikusse aknalauale õllepurgi jätmine ei tundunud mõistliku ideena. Ainus võimalik lahendus oli kohapeal kiirelt konsumeerimine, mis eeldatavalt mäest laskumise veelgi nauditavamaks muudab. Kohvikust õue minnes oli kogu maailm ennelõunal tühja kõhu peale libistatud märjukese mõjul erksamaks muutunud ja samm reipam. Suusad jalga ning kiirelt keppidega tõstuki suunas lükkama. Vahepeal oli rohkem rahvast välja ilmunud ja sabad tekkinud.

Baar Geodome's

Suusatasin paar tundi kui äkki tuli meelde, et seljakott söögi ja ülejäänud jookidega autos - kuram õlled võivad kümne miinuskradiga lõhki külmuda. Kibekiirelt auto juurde, joogid olid napilt veel vedelas olekus. Seljakott selga, mäest alla kohvikusse. Kui juba sisse sai tuldud otsustasin järgmise õllega paar pitsa lõiku ja kaasa juustusingi kringli tükki nahka panna. Üllatav näha suht palju aasia päritolu inimesi. Kui veel kümne aasta eest oli suusamägi praktiliselt valgete pärusmaa siis iga aasta on nii hiinlasi kui indialasi rohkem. Esimesed suusatavad ja lumelauatavad, teised pigem jalutavad mäe all ja teevad selfisid. Kahe otsaga asi, ühest küljest ajavad mittesuusatajad hotellihinnad üles, teisest küljest hoiavad mäge tühjemana kui vaid niisama ringi tuterdavad. Paljude Kanada idaranniku suusakuurortite tohutuks eeliseks suht tühjad nõlvad - saab ka kiiremalt laskuda ilma koperdajate vahel slalomit sõitmata.

Koksiga lõkke ääres

Suusatasin veel kaks tunnikest enne nelja ajal algavat hooajapiletite omanikele korraldatavat "appreciation" üritust, mille käigus kohalikud toitlustusettevõtted meile jooke ja näkse tasuta pakuvad ning suusapoed ja firmad nänni jagavad. Kahju, et üksi olin ega saanud täiel rinnal restode kokteile degusteerida, õhtul vaja autoga tagasi sõita. Üks uus tulija oli mingi "geodome", mis kujutas poolkerakujulisel puitraamil pleksiklaasitükke, sees toimetas baar. Lumi ja jää dekoreerisid kogu ehitist. Jookidega sai istuda kas väiksemates poolkerades või väljas kaminate ees. Enne tagasi mäele minemist võtsin kuuma kakao ja ergutuseks Red Bulli - pidada teine tiivad andma, eriti kui koos alkoga manustada nagu jooki pakkuv näitsik promos.

Tiibu mul ei kasvanud, ega ma ingel ole, aga sõita sai kiiremini tõepoolest. "Head" suusafirma lasi oma toodangut proovida. Valisin mingid $1800'sed sportlikud ehkki teenindaja pakkus maailmakarika võistlussuuski kui oli näinud minu omasid, nende sidemeid ja seadistust, äkki mängis ka koondise jope rolli. Mainisin, et olen puhkusel ja prooviks lihtsalt miskit lihtsat ning mugavat millega saaks siiski ka kiiremalt sõita. Headi Supershape olid päris mõnusad ja üllatavalt stabiilsed ka kiirel sõidul künklikul pinnal, jäässe lõikasid kenasti - mõni ime, värsked kandid. Samas jõulisematel pööretel liiga pehmed, otsad vajusid läbi, ainult keskosa pidas.

Rahvas uljalt lindi alt läbi, mitte kõik ei osanud pehme
lumega sõita, mõned lohistati kelkudel kiirabiautosse

Seoses piduse meeleoluga kippus rahvas liialt tasuta jooke nautima, peale selle hõljus külas õige tugev kanepilehk. Meil too seaduslik, ehkki segi alkoga pole mäel soovitav nagu peagi võis tõdeda. Inimesed ronisid hoiatuslintide alt läbi ja hakkasid värskes lumes kihutama. Kuna Ontarios just tihti seda harjutada ei saa lohistas mäeteenistus nii mõnegi uljaspea kelgul kiirabiautosse.

Algul mõtlesin seitsmeni suusatada kuid tunne oli hea, külm ei hakanud ja jalad polnud ka väsinud. Kuidagi ei raatsinud mäelt ära minna õige mitu korda sai üles jõudes mõelda, üks kord veel. Tüüpiline sõltlase mõtteviis nii arvutimängu, alko kui ostlemise või hasartmängu puhul. Lõpuks kaheksa ajal kui paar korda kippusin liiga uljaks minema ja reielihased tulitama kippusid leidsin olevat õige aja koju sõita. Päeva lõpuks kogunes 90 kilti suusamäel. Kojusõidu ajal nagu ka mäele tulles kuulasin Cixin Liu hilrmus pikka (29ntundi) ulmekat "Surma lõpp". Päris hea ajaviiteks hulga originaalsete ideede ja süzhee pööretega kuid mitte just superhea - autosõidu ajal kuulamiseks igati sobiv. Koju sain poole üheteist ajal, 13'da detsembri õllekalendri aken jäi avamata, vastu ööd ei viitsinud enam, jätan selle jõuluekstraks.

Lumetorm

Päev läks vähe nihu, sest plaanis oli suusatama minna, ilmateade lubas kuni 40 cm lund põhjapool suusamäel. Eile päeval panin autole talvekummid alla ja võtsin masina pilgeni bensu täis. Õhtul otsisin kogu varustuse, nii suusad kui riided välja ja panin valmis nagu kõrvaloleva pildi pealt võib näha. Isegi magama, või vähemalt voodisse, kobisin eriliselt varakult juba 11 ajal. 

Kell neli äratas ulguva tuule käes maja seinte naksumine. Mingi hull torm kostis väljas olevat, ehk läheb hommikuks üle. Seitsme ajal ei paistnud vaibunud olevat. Enne voodist välja ronimist vaatasin ilmateatest järgi, mis seis suusamäel. Nojah täielik "Blizzard" lumetorm 80 km/h tuul ja kõva tuisk.

Enamus põhja poole viivatest maanteedest suletud, uudistes hoiatas teele mineku eest juhul kui just hädaolukord ei ole. Mina klassifitseerin suusamäele mitte saamist hädaolukorraks aga paraku võitis mõistlikkus ja ka soojus teki all. Vist ikka pole mõtet minna, minu autoga hangedest läbi ei sõida. Pealegi oleks õige loll kohale sõita ainult avastamaks, et tõstukid seoses liiga tugeva tuulega ei tööta - seda on enne juhtunud. Südame rahustuseks vaatasin lõuna ajal Blue Mountaini kohalikke uudiseid, oligi suletud, lund lubas lausa kuni 80 cm. Loodetavasti on homme parem ilm!

Tänane õlts pisike needus "p'tite MAUDITE" (vaata 4.dets postitus), tekst aknakeses: "Biere brune festive Aux aromes de malt caramel. Qui suis-je" - "Pidulik pruun õlu karamell-linnaste aroomidega. Kes ma olen?"

Blue Mountain suletud, tuul kuni 80 km/h ja lund 80cm.

Igamees "kunstnikuks"!

Minu tellitud: "Ülikonnas Velociraptor Tesla roolis"

Paari viimase päeva jooksul on tulnud õige mitu visuaalse meediaga seotud AI uudist. Võimatu on ise kõigega või isegi vaid teatud valdkonnaga kursis olla. Lihtsaim lasta see töö teistel ära teha ja oma maitse järgi paar kolm kommentaatorit valida, kelle kokkuvõtteid jälgida. Minu meelistüüpideks on Matt Wolfe ja Wes Roth. Esimene tutvustas eile pildigenereerimisele fokuseerunud Leonardo.Ai aplikatsiooni. Piltide tegijaid on jalaga segada, ka kõik suured nagu Meta, Gemini, Copilot suudavad küsimise (prompt) peale pildi genereerida. Paraku on kõigi nende puuduseks nõue, et kasutaja oskaks end AI jaoks selgelt väljendada - prompt engineering. Hiljuti proovisin kõiki kolme ja tulemus oli suht nadi, probleem nii minu oskustes kui AI võimes pilti korrektselt genereerida.

Leonardo on spetsiifiline, suunatud vaid pildi ja video genereerimisele (mida saab kasutada graafilise disaini, marketingi, arhitektuuri, ... jne ... erialadel). Oodatult saab ta sellega palju paremini hakkama kui suured universaalsed AI'd ehkki esinevad ka siin koomilised apsud. Kummalisel kombel ei suuda pikemat teksti millegi pärast ükski neist korrektselt pildile lisada. Leonardo põhieeliseks minu arust on äärmine lihtsus ja kasutajasõbralikkus. 

Leonardo ekraanitõmmis, vasakul tulbas saab ise peenhäälestada

Pole vaja osata ise korrektset prompti kirjutada, piisab mõnesõnalisest üldjuhendist, mida tahad pildil näha ja voilaa. Programm annab sulle hulga pilte ette, millest valid meeldivaima või sellise, mis kõige sarnasem oodatuga. Klikid, et tahad rohkem samasuguseid ja genereeritakse ports sinu valikuga sarnaseid erinevate modifikatsioonidega. Pildile vastava prompti (kirjelduse) salvestab programm automaatselt.

Ups, pea sujuvalt läbi esiklaasi😁

Selle valisin edasiarenduseks

Kokkuvõttes lased järjest genereerida uusi pilte, mis järk-järgult sarnasemad sinu ettekujutusega. Samas suure tõenäosusega pakub AI välja mõningaid versioone või detaile, mille peale ise poleks tulnudki aga mis meeldivad. Tegu on programmiga, mis võimaldab igal rudimentaarse kirjaoskusega kodanikul natukese harjutamisega toota igasuguseid pilte, piirid seab vaid su oma fantaasia ja ilmselt ka seadused (eeldatavasti porri, räiget vägivalda, ... jne ... keeldub AI genereerimast). 

Ideaalne abiline minusugusele tüübile, kelle aju genereerib tonnide kaupa põnevaid visuaalseid pilte, kuid kes pole absoluutselt võimeline neid manuaalselt isegi visandama joonistamisest rääkimata. Lihtsalt mu ajukujutluse signaale käe motoorseks liikumiseks muundavad konverterid ei funksi nii nagu peaks. Mõtlen ringi joonistada aga käsi teeb mingi kujundi, millele nime pole võimalik kataloogist leida.

Tasuta versiooniga saab momendil flow rezhiimis päevas 150 pilti genereerida, iga tasulisega nii palju kui jaksad hiirega klikkida. Minusugusele tavakodanikule täiesti piisav veidi mängiumiseks või blogipostitusele pildi lisamiseks. Baasplaan alla 10$ kuus.

Tänane õlts Maudite (vaata ka 5.dets postitus) koos järjekordse krüptilsie tekstiga: "Biere aux couleurs de l'enfer Aromes d'epices, d'orenge et de malt. Qui suis-je?" - "Õlu põrgu värvides. Vürtside, apelsini ja linnaste aroomid. Kes ma olen?"