Esmaspäeval ootas tööl teade järjekordsest vallandamiste lainest. Olime aga seekordki puudutamata jäänud. Järgmisel päeval muidugi selgus, et mitte kauaks, kord oli minu kätte jõudnud.
Kirjutasin just aruannet kui töödejuhataja tuli ja űtles, et personali juht tahab minuga vestelda. Oli selge millest jutt tuleb, sest muidu pole ta kunagi meiega suurt suhelnud. Kabinetti astudes leidsin eest tehase direktori ja personalijuhi. Esimene surus kätt ja lisas siis, et kahjuks on sunnitud mulle teatama koondamisest.
Personalijuht vahtis niisama huviga pealt kuidas reageerin. Pikali ei suvatsenud ma kukkuda nagu ehk oleks oodatud. Polnud ju eriline uudis, olime koondamist kartnud (oodanud) juba eelmisest aastast saadik. Mulle ulatati õhuke paberipatakas, kus kõik legaalselt fikseeritud. Info töölepingu lõpetamise, kompensatsiooni, kindlustuste ja muu kohta – alla kirjutatud minu praeguse űlemuse poolt. Too polnud suvatsenud ennast näole anda ehkki see on harilikult kombeks. Samas polnud see eriti űllatav, kui tihti sa ikka kuuvarjutust näed.
Viskasin paberitele pilgu peale ja suutsin vaevaga oma űllatust varjata, sest koondamistasu űletas mu ootused mitmekordselt. Peale jaanuarikuist ametlikku pankrotti oli koondamine igapäevaseks teemaks töökaaslastega vestlustes. Põhiliseks mureks see, kui palju ja kas űldse hűvitist makstakse, tegu ju pankrotis firmaga.
Võib-olla aitas kaasa minu elektrooniliselt saadetud vastus űlemuselt paari nädala eest tulnud suhteliselt madalale ametlikule hindamisele. Vaidlustasin kategooriliselt tema hinnangut väites, et olen nii kaastöötajate kui klientide poolt heas kirjas. Kinnituseks lisasin portsu juhtivatel kohtadel töötavate kolleegide ja klientide nimesid, kes mind kindlasti positiivselt kirjeldaks. Kuidas oskaks mu boss mind hinnata, kui ise vaid neli korda näinud. Samas pole kunagi labori töö kohta pretensioone esitatud. Arvatavasti oli koondamine varem otsustatud ja madala hinnanguga oleks lihtsam ning odavam seda teha. Minu e-mail lõi ilmselt plaanid segi ja nad pidid uue kirja kirjutama tõstes koondamistasu.
Vaatasin tehase esindajaile ootavalt otsa, mis edasi. Personalijuht paistis olevat veidi pettunud, et mu reaktsioon nii leige oli ja lisas, et nűűd pean tehase territooriumilt lahkuma. No mis ikka, aga kui tõusin et jope järgi minna siis astus ta vahele, ma ei tohtivat enam laborisse minna, see on kompanii eeskiri. Vaatasin veidi arusaamatu ilmega talle otsa, et mis mõttes, kas nad arvavad, et jope jalutab ise siia.
Mainisin, et mul on ka mõned isiklikud asjad, mida tahaks kaasa võtta. Nűűd arvas personali űlem, et on mind vahele tõmmanud ja kűsis kavala ilmega, mis isiklikke asju ma silmas pean. Vaatasin talle lihtsameelse Šveiki näoga otsa ja űtlesin, et kuidagi ei tahaks, et mu űlekűpsed banaanid lauasahtlis mädanema lähevad ja teie tehasele suured trahvid kaela tõmbavad kui inspektorid need haisu järgi avastaks. Loomulikult polnud mul mingeid privaatseid asju peale kingade, t-särgi ja mõne suusapiltidega DVD. Aga olin varem kuulnud, et paar műűgimeest jäid vahele oma arvutitel porno vahtimisega, mis ametliku firma poliitikaga keelatud. Sellisel juhul oleks firmal põhjust sind pigistada kui mingil põhjusel koondamise kohtusse annaksid.
Kűsimusele, kas vähemalt oma töökaaslasega võiksin hűvasti jätta vastas personalijuht järsult eitavalt aga ma tohtivat talle hiljem helistada. Naerukoht, no kuidas saaks nad seda keelata. Kas nad tõesti arvasid, et hakkan äkki laboris märatsema või firma saladusi kopeerima. Tehase direktor oli nõus garderoobionu mängima ja mu jope tooma. Lisaks tassis ta kastitäie asju, mis kolleeg oli jõudnud kokku panna.
Lahkudes nägin fuajees suurt gruppi noori, kes olid ekskursioonile saabunud. Tekkis kange tahtmine neile öelda, et praegu näete kuidas see firma käitub oma töötajatega, kes űle 10 aasta teenistuses olnud. Aga lõin käega, olin ju tegelikult väga rahul oma pakendiga ja milleks asjata torkida. Mulle oli isegi pakutud võimalust taksoga koju saada, äkki olen liialt šokis, et autoga sõita. Muigasin ja űtlesin, et ärgu muretsegu, autosõiduga saan ikka hakkama. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud lasta end firma kulul taksoga näiteks Floridasse närve puhkama sõidutada.
Olin seega meie osakonnast eelviimane, kõik kõrgemapalgalised ja suuremate kogemustega on viimaste paari aastaga lastud lahti. Viimane töötaja peab nűűd űksi viie eest rabama, loodetavasti ei pane nad laborit lõplikult kinni, aga kunagi ei tea. Ega ma teda suurt kadesta, pigem vastupidi. Just on tulemas väga tihe ja suhteliselt tűűtute ning ebameeldivate kohustuste aeg.
Mõtlesin, et kui tema oleks koondatud ja mina jäänud oleks mul űsna ebamugav olukord, kõik see jama langenuks minu kaela, űlemusest pole ju űldse asja. Űksi töötades oleks ka nädalast pikema puhkuse võtmine lausa võimatu. Meie firmas töötamine on űldse viimase paari aastaga oluliselt muutunud. Paljud ise lahkunud, paljud koondatud. Kui inimesi koondatakse siis eeldatakse, et alles jäänud teevad lisaks ka eelmiste töö samas palka muidugi ei tõsteta. Nii kippus töötamine sarnanema selle “higi väljapressimis masinaga”, millest kunagi kooliajal räägiti kui kapitalismi sűsteemist juttu tehti.
Ise ei tahtnud ka lahkuda, sest siis ei saa űldse kompensatsiooni. Kõige hullem variant oleks olnud aga labori mingisse kaugesse tehasesse űmber paigutamine. Meile oleks antud valik kas ise lahkuda või sinna tööle minna. Praegu käib meie tehases paar inimest aasta eest suletud tehasest. Nende töölesõit võtab 2,5 tundi űks ots – 5 tundi päevas autos veeta oleks minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. Koju jõudes andsin uudisest sugulastele-tuttatele teada, tegin endale kohvi ja asusin arvuti taga netis surfates vaba mehe elu nautima.
Mida rohkem ma asja űle mõtlesin seda paremaks tuju läks – kokkuvõttes parim võimalik lahendus. Nűűd on rahulikult aega tarvilike ja meeldivate asjadega tegeleda. Lisaks saab ka suvel puhata ja niipalju kui isu matkamas käia. Eks sűgisel vaata mis edasi ette võtta. Ega töökohad Canadas otsa ole saanud. Kui tulime siis oli majandusolukord pea sama hull aga meil polnud mingit kogemust. Keeleoskus jättis soovida ja ise olime paljad kui pűksinööbid aga ikka saime hakkama.
