Süsta ja koeraga Huroni järvel

Inimtühja Beckwith saare rand

Öö möödus rahulikult, uni oli sügav kuni palavus üles ajas. Välja põiekale minnes tundus temperatuur täitsa normaalne aga eks inimene ja koer kütavad väikese telgi soojaks, eriti kui seoses tuulevaikusega minimaalne õhuvahetus. Nii pime ja vaikne, ihualasti ei hakanud vetsu minema, kümmekond sammu telgi taha metsa ja siristasin vastu puutüve, et liigselt ei kostaks – meeste elu ikka lihtne😜 Magasime üheksani, kiiret polnud ju kuhugi. Hommikul lõket ei viitsinud teha, närisime pizzatükke ja leiba vorstiga, kuuma kohvi kõrvale paar croissanti, magustoiduks banaan ja viinamarju. Üllataval kombel eriti isu polnud. Süstasõiduks võtsin kaasa kaks pizzalõiku, energiabatoonid olin koju unustanud. Joogiks haarasin kaks õlut ja plastpudeli vett. Sellest piisab, küll tagasitulles sööme ja vett terve järv täis.

Rannakividel stardiks valmis

Mingit kindlat marsruuti polnud plaaninud aga ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb kalda ligi hoida. Lubas algul edelatuult 7 km/h mis pidi pöörduma läände ja siis loodesse ning tõusma 15 km/h, puhanguti 25 km/h. Loodest on 150 kilti vaba vett ja sihuke tuul lööb korraliku laine üles. Vähemalt puhub maa poole, pole muret, et viiks avaveele. Potensiaalset probleemi võiks tekitada kaldaäärsed murdlained, aga eks selle pärast muretsen kui aktuaalseks muutub. Seega otsustasin mitte sõuda esialgu plaanitud Giant's Tomb saarele, kus olen korra aastate eest juba käinud. Kulgen paralleelselt kaldaga lääne poole vastu tuult kuni viitsin ja olud lubavad, siis lihtsam pärast allatuult tagasi tulla.

Kutsiku meelisasend pea süles

Randa sõitsin autoga, parkimisplatsilt tassisin süsta ja vähese kaasavõetava kraami vee äärde. Jalga panin Keeni veekingad, nendega mugav libedatel kividel vee sees astuda. Tossud viskasin süsta pakiruumi juhuks kui kusagil maismaal tuleb tuju pikemalt matkata. Igaks juhuks võtsin kaasa õhukese fleecevesti ja panin särgi peale meenutades oma kogenud mereretkesõprade tarkust: vee peal hakkab alati jahe, ükskõik kui palav ilm maa peal. Asjad ja koer sisse ning 20 minti peale ühteteist lükkasin süsta kaldast lahti. Madalas vees süsta istumiseks avastasin uue ja mugava meetodi, ajasin jalad harki ning tõmbasin süsta tagumise otsa jalge vahelt läbi kuni iste tagumiku all, siis lihtsalt istusin paati ja tõstsin jalad üle ääre sisse.

Esialgu suundusin otse üle lahe neemenukini mille tagant välja sõites läksid nii lainetus kui vastutuul tugevamaks. Paraku täitsa ok, ainult veidi pritsis aeg-ajalt üle otsa sisse. Koer sai mõned pritsmed selga kuid ei lasknud end häirida. Heitis süsta põrandale pikali, pani pea mu sülle ja silmad kinni. Olime üle kolme kildi sõudnud kui tekkis mõte kaugemal otse läänesuunas paistva saare juurde sõita. Aega oli piisavalt, nii tuul kui laine endiselt talutavad ja Beckwithi nimeline 3.2 ruutkilomeetrise inimtühja saareni umbes 6 kilti. Sealt „mandrini“ kolm lõunasuunas ehk risti tuule ja lainega, see ei peaks probleemi tekitama ka veidi tugevama tuulega. Mõeldud tehtud, keerasin nina saare poole.

Kulus veidi enam aega ja jõudu kui eeldasin, lähemale jõudes hakkasin sobivat randumiskohta otsima. Enamasti paistis kallas kivine kuid lõuna pool oli näha suht pikka liivariba. Veidi enne poolt kahte sõitis süstanina sahinal liivale mille peale kutsikas üles ärkas, haigutas ja ilma pikemalt mõtlemata kaldale hüppas. Astusin välja ja sikutasin süsta kõrgemale kuivale. Jalutasime kutsikuga esmalt piki randa põhja poole ronides üle kahe suure mahakukkunud puu.

Rannaliiv paistis täiesti puutumatu, meie jäljed esimesed üle pika aja. Aga siis nägin koera põnevusega nuuskimas endal pepu kas hirmust või ärevusest värisemas – mingid suuremad koerlase jäljed läksid rannalt metsa. Lõunapool lõppes liivarand umbes kildi pärast neemikuga. Tee peal korjasin mõned ilusamad kivid nagu kombeks. Tean küll, et tehniliselt pole "kohalikud", jää need kesteabkust siia kandnud, aga mis sellest. Süsta juures viskasime liivale ja võtsime kiire eine, rüüpasin oma esimese õlle ära.

Kaalusin mõtet saart avastama minna kuid ootamatult ründama asunud valusalt hammustavad kärbsed summutasid selle idee. Kummaline, sest seni polnud neid üldse kohanud ja teoreetiliselt peaks nii hilja sügisel ammu kadunud olema. Putukatõrjet mul kaasas polnud, las seekord jääb aga hea meel, et sai üks uus saar „avastatud“ kuhu teinekord võib eesmärgipäraselt matkama minna. Tõstsin looma paati ja istusin ise sisse ning lükkasin aeruga põhjast lahti. Vahepeal tuul veidi tugevamaks läinud aga ei miskit hullu, võtsin kursi otse vastasasuva kalda suunas. 

Kaardi põhjal otsustades pidi seal olema mingi Mark's Point Park. Ranna ääres eramaad, muulid ja paadisillad, ainult ühes kohas sai teeotsa juures kaldale. Sadakond meetrit metsarada pidi üles ronimist viis niinimetatud pargini mis kujutas endast päevinäinud sildiga parkimisplatsi. Ilmselt kohalik võim lihtsalt lüpsab provintsilt raha olematu "rahvuspargi" korrashoidmise eest. Polnud siin miskit peale parkla rohtukasvanud kruusapinna, tee pealt küll paistis puude vahelt järv ja vastaskallas. Positiivseks momendiks moblalevi, helistasin kaasale andmaks teada, et oleme elus ja hakkame tagasi telgiplatsi poole sõudma.

Avaveele jõudes valmistas pettumuse pea olematu tuul ja lainetus. Tavaolukorras rõõmustanuks kuid olin lootnud taganttuulega lihtsamat ja kiiremat kulgemist ning lainetel surfamist. Ei saa siin ilmateadet uskuda. Võtsin rahulikult, sest aega küll ja pealegi esimene kord see aasta vee peal, ei tahtnud lihaseid valusaks tõmmata, ehk saab homme veel vee peale. Vahepeal sõitis mööda korralike meresüstadega penskaripaar, lobisesime veidi. Nad ostnud endale maja randa nautides väljateenitud vanaduspõlve looduslikult kaunis kohas. Kinnitasid, et harva kui nii vaikset ilma ja väikest lainet saab nautida. Olid Sushist vaimustatud ja üllatunud, et kutsale süstasõit meeldib. Tagasi jõudes panin spordikella seisma, 5 tunniga 21.5 kilti sõutud, päris asjalik tulemus, loodetavasti pole homme terve kere kange.

Kuts lebotab vees, ilmselgelt soe

Telgiplatsil korkisin külma õlle jääkarbist, süütasin lõkke ja asusin õhtusööki ette valmistama. Põhitoiduks grillvorstid saiaviiludel ja pizzalõigud. Koer sai vorstitükid oma krõbinate peale ja vitsutas kenasti kõik nahka. Tuunikonservi takseerisin aga ei hakanud avama, kartulitega ei viitsinud jamada, kott jäigi avamata. Kõht täis istusin lõkke ääres, kohendasin aeg-ajalt tuld ja lugesin raamatut edasi. Kõrvale rüüpasin õltsi ja näksisin kartulikrõpse nagu ehtne linnavurle. Pimedas vaaritasin heaune kohvi ja sõin banaani ning viinamarju enne magama minekut. Tean küll, et ajab öösel pissile, aga tühja kah.

Hommikusöök lõkkel soenemas

Öösel tõusis päris kõva tuul, kohises puulatvades, kardetavasti jääb homne süstasõit ära. Hommikul ärgates oli ilm jälle vaikne ja endiselt soe. Ilusti välja puhanud ja isegi lihased ei andnud tunda. Sissejuhatuseks korralik kange kohv enne kui lõhkusin viimased halud pilbasteks ja tegin pisikese lõkke kahe viimase pizzalõigu ja vorstide kuumaks ajamiseks. Magustoiduks sõin kohvi kõrvale lõkkel soendatud croissandid. Tavalisest tugevam hommikusöök, enne pole kavas korralikumalt toituda kui õhtul koju jõudes. Telki ei hakanud kotti pakkima, niikuinii pean teise kuivama panema ja korralikult tuulutama. Plaan oli enne koju sõitmist veidi ranna ääres matkata, kahest lubas vihma.

Rannal jalutasime kutsikuga veidi ringi. Üllatas suht vaikne tuul, erinevalt ilmateatest, mis väitus päris tugeva olevat. Kell kaksteist, vihmani kaks tundi, sõidan veel veidi süstaga kui ta niikuinii juba siinsamas autos rannaparklas. Kui hakkabki vee peal vihma sadama ja saame märjaks võib käia campingus kuuma dushi all konte üles soendamas. Kutsiku rõõmuks tõstsin autost süsta välja ja tassisin randa. Võtsime suuna piki randa poolest saati allatuult ida poole. 

Rannaäär rikkurite villasid täis

Eks vaatan kaua, kui tuul tugevamaks läheb pööran tagasi ja kui liiga tugevaks võin iga kell randa minna ning sealt auto juurde matkata. Maatuulega polnud suuri laineid karta, pidi ainult jälgima, et liiga kaugele kaldast ei sõida. Kolmpool kilti sõidetud kui läänekaarest läks taevas järjest tumedamaks ja hakkas müristamist kostma. Aeg tagasi keerata, äikesega pole mõistlik süstaga vee peale jääda. Tuul läks tugevamaks ja vahepeal tuli veidi jõulisemalt aeruga tõmmata, liikusin igaks juhuks veel lähemale kaldale. Nägime luunisid ehk maakeeli kaure suht lähedalt, lindude huilgamine ehmatas Sushi unest üles. Luuni hüüd seostub mul alati Kanada metsikus looduses matkamisega.

Ranna juurde tagasi jõudes oli aga tuul vaiksemaks jäänud ja ka pilv kõrvale kaldunud, otsustasin veel veidi ringi sõuda. Vesi oli selge ja äkki nägin otse enda all mõne meetri sügavuses hulka plankusid paralleelselt põhja peal. Need olidki jäänused laevavrakist, millest infosildil jutt. Tegu 19 sajandi teises pooles tammeplankudest ehitatud kaubalaevaga "Germanic", mis sõitis karile ja põles ning ranna lähedal põhja läks. Aastaid tagasi leidsin kevadel seal rannalt põneva plangujupi, mille tarisin koju - nüüd selgus, et tegu laeva plangu mitte kai tükiga nagu seni olin arvanud. 

Sõitsin paarikildise ringi lahel enne kui tagasi rannale suundusin - kokku kümme pool kilti kahe ja kolmveerand tunniga. Kuna vesi oli soe käisin ka lühikese treti ujumas, kutsikat vette ei tahtnud lasta, vältimaks märja koera lõhna tagasiteel. Hea ajastus oli, süsta autosse viies langesid esimesed piisad ja kui ise sisse istusin hakkas õige tihedalt sadama. Koer keeras kohe põõnama, mina pidin kaks tundi roolis istuma enne kui koju jõudes sain lõdvalt võtta. Huvi pärast valisin tavalisest veidi erineva tee. Natuke pikem aga sutsu teistsugune ümbrus. Torontos tagasi reaalsusse jõudes sain veerand tundi liiklusummikut nautida. 

Beausoleil2: Matk ümber saare (15.Sep)

Tammetõrudega maiustav okassiga

Ärkasin juba enne päikesetõusu, looduses olles lähed kiirelt looduse rütmi. Kui silmad pimedas suurt ei seleta nagu inimesel, ega siis muud pole teha kui sel ajal magada ja taastuda. Samas uni kaob niipea kui valgeks läheb, aeg tegutsema hakata. Natu pikutasin, kiiret pole ju kuhugi - metsapuhkus. Telgist välja ronides vaatas järve vastaskalda metsa tagant tõusev päike otse näkku pühkides viimase unekübeme silmist.

Harukordselt vaikne, eelmisel õhtul pidu pannud jahiomanikud magasid veel sügavat und. Panin mobla akupakist laadima ja hakkasin lõket sättima, et kohvi keeta kui tuli pähe mõte, miks mitte säästa akut ja viia mobla kontori juurde laadima, seal kindlasti kusagil väljas seinapistik. Tegelt nad lausa pakuvad tasuta laadimisteenust, kuid ainult lahtioleku ajal siseruumides ehk 9:30 - 16:30. Kutsik rihma otsas jalutasin sadakond meetrit kui äkki märkasin mingit prisket elukat tühjal telgiplatsil askeldamas ja tammetõrusid järamas.

Esimese hooga imestasin - mida kurat kobras siin teeb, seljatagant meenutas tagajalgadel istuv ja esikäppade vahel olevat kraami nakitsev loom täiega kergelt hallikaks tõmmanud karvaga vanahärrast kobrast. Kutsik läks ärevaks ning hakkas sikutama, õnneks küll mitte haukuma. Lülitasin mobla peale ja astusin lähemale, et pilti teha. Loom pööras meie poole uurimaks kes nii vara hommikul tülitab. Okassiga, mitte kobras! Tollest tüübist on mõistlik veidi distantsi hoida, ei tea kas vastab tõele, et sabaga vehkides võib mõne okka lendu saata aga parem karta kui kahetseda. Okassea okka väljasikutamine on äärmiselt piinarikas ja tülikas tegevus. Tegin pilti, loom piidles, Sushi sikutas nina pikalt ees nuuskimas. Lõpuks vänderdas sigudik rahulikult platsi ääres kasvavasse võsasse, ei hinnanud meie seltskonda.

Meie sinine telk vasakul kalda ääres

Mobla seina äärde laadima pandud suundusin tagasi telgi juurde, panin lõkke põlema ja tõin puurist toidukoti ning nõud. Joogikõlblikku vett saab siin kraanidest, ei peagi otse järvest võtma nagu tavaliselt teen. Kutsik sai vee ja toidu ette aga ega ta enne puudu kui mina sööma hakkan, olen ta ära rikkunud lootusega mõne parema pala peale. Isu eriti polnud kuid hommikul mõistlik midagi kõhtu susata, järgmine toidukord alles õhtul. Sõin mõned pizzataskud ja leiva suitsuvorsti viiludega, magusaks kringlitükid kohviga. Võtsin kaardi ette otsustamaks, kuhu minna. Üks terve päev tahaks süstaga ringi sõita ja teine päev pikema matka teha. Järvel puhub juba praegu paras tuul, seega lähen matkale. Põhimõtteliselt  peaks suutma teha ringi ümber saare, distants umbes 25 km. Kui liiga väsitav või palav, saab paaris kohas teekonda lühemaks lõigata.

Sushi toolis

Lapsed ja Koko samas 14 aasta eest

Toidukraam tagasi puuri, mobla oli laadinud 85% peale, matkariided (käisteta t-särk ja taskutega lühkarid) selga, istusin natu rahulikult netis surfates kuni lõke põlenud. Seljakotti panin kaks veepudelit ja kolm batoonikest ning pooliku küpsisepaki. Pool kümme hakkasime liikuma, esimene peatus suht lähedal laugel Finger Point nimelisel graniitkaljuneemel kust avanes vaade ka meie lahe kaldal asuvale telgile - sinine hakkas roheluses kenasti silma. Siin suur graniidilahmakatest ehitatud "rannatool", meelitasin kutsa sellele poseerima. Tegelt mõnusaim telgilähedane ujumiskoht, suht siva läheb sügavaks.

Poole kildi kaugusel asus järgmine neemik Thumb Point, läksime ka selle peale. Siin nagu eelmiseski oli väga ilusate vaadetega telgitamisvõimalus. Osa platse varustatud puidust telgialustega, sest siledal kaljul poleks kuhugi telgivaiu või nööre kinnitada, isegi lahtisi kive polnud. Lõkke tegemiseks restiga raudkast ja istumiseks puidust piknikulaud. kamba peale oli nii lõkkepuude varjualune kui katusega pliit. Muidu ju igati äge kuid tuulise ilmaga võib suht ebamugavaks kujuneda.

Inimesi ega loomi polnud, lasin kutsiku rihma otsast lahti. Edasi minekuks valisin kaldaäärse punktiiriga tähistatud raskema aga huvitavama Treasure nimelise raja. Ilmselgelt harva kasutatav, kulges läbi tiheda metsa. Mingi moment nägin pisikest pruuni looma meie poole jooksmas ja siis seisatamas. Jõudsin isegi kõhukotist mobla välja võtta ja pildistama asuda sel ajal kui tegelane ikka veel keset rada uudishimulikult nuuskis. Sushi muidugi ei suutnud end tagasi hoida ja tahtis lähemat tutvust teha, loom jooksis volksatustega minema kadudes pika rohu sisse. Vist nirk, saarmaks liiga väike.

Palju edasi minna ei jõundubki kui järve kaldale viiva raja kõrvalt roostikust järve poolt kostis raginat ja raksatus nagu oleks suur oks murdunud. Jäin seisma ning tegin valju häält, veel veidi raginat kuid kedagi ei hakanud silma. Põder ei saanud olla, üle roo paistnuks välja. Tagasi minema ka ei hakka, panin kutsa rihma otsa ja sammusin valjult rääkides edasi. Oli kes oli, jäi vaikseks ja näole ei andnud. Nuki tagant hakkasid silma mitmed jahid, mis Treasure lahes ankrus. Natuke veel, enne kui jõudsime Huroni rajale. Kildi pärast lühike kõrvaltee liivarannal asuva Wana Keta kai juurde. Kuts joob ja lebotab vees, mina pildistan.

Peagi esimene valik, mille tegin kõhklematult. Olime läbinud 4.5 kilti ehk umbes viiendiku pikast ringist vaid tunni ajaga - enesetunne igati värske. Keerasin paremale Massassauga rajale kulgemaks edasi piki rannajoont. Kaardi põhjal otsustades oli siin mitu telgitamisplatsi, piknikukohta ja pisikest sadamakaid järve ääres, põhirajast vaid sadakond meetrit eemal. Esimene kohe Sandpiper telgitamisplats hästi ilusa graniidimustriga kaljupaljandil. Kuts sai juua ja vees end jahutada. Mulle oli 18 soojakraadi just paras, tuul järvelt hoidis jahedana. Vahepeal rääkisin emaga moblaga ja näitasin talle ka videopilti kutsikust, metsast, kaljudest ja järvest.

Järgmise kai ja piknikukoha McCabe Rock juures teatas mobla, et 5 kilti on täis tiksunud ja rajal oldud tund kakskümmend minutit. Istusin kivile vaadet nautima, näksisin pool batooni ja lonksasin vett. Kuts uitas põnevusega nuuskides läheduses ringi, kai ääres paar mootorpaati. Pikalt aega ei viitnud, küll veel kilomeetreid ees. Nüüd oli rada veidi rohkem kaljupinnal ja üles-alla liigendatud. Kilomeetri pärast möödusime sügavale saare sisse ulatuvast lahesopist, siin oli saare kitsaim koht ja poolekildine portaazh kanuude-süstade üle saare tassimiseks. Veel pool kilti ning järgmine kena telgitamisplats "Oaks", kus nimele vastavalt kasvas hulgaliselt suuri tammepuid.

Soine koht portaazhi juures

Oaks telgitamisplats

Mida edasi seda kaljusemaks rada läks. Korra vaatasime vee äärde Chimney Bay ankruplatsi juures. Kell oli pool kaksteist, kahe tunniga 8 kilti läbitud, täitsa normaalne kui arvestada, et olen rahulikult käinud, pildistanud ja kividel järve ääres vaateid nautides istunud. Kui samamoodi edasi peaks kuue tunniga tegema suure ringi peale, peaasi et enne pimedat tagasi telgiplatsile jõuda, taskulambi või mobla valgusega oleks tülikas matkata.

Jõudsime rajahargnemiskohta: kas teha terve Fairy ring või lõigata, aega küll, ikka terve. Samas saare kõige idapoolsema neljakildise Cambrian raja otsustasin teiseks korraks jätta. Nüüd läks rada õige mägiseks, ronisime suht paljaste graniidikõrgendike otsas, päike kõrvetas ja hakkas palav. Kuts oli aga üllatavalt heas vormis, muudkui lippas ees, ei näidanud mingeid väsimuse märke. Tema pärast ma olingi rohkem mures, kui kustub poole tee peal tuleb looma süles tagasi tassida. Viimasel ajal nimelt ei viitsi eriti ümbruskonna tänavail jalutamaski käia, kilomeetrisegi ringi tregemine paras rihmast sikutamine. Kahtlustasime, et hakkab teine vanaks ja väsinuks saama.

Punane lill ja kuts kaljul

Kuts sadamas jahutamas

Paar korda kuulsin kahtlast lõgistamist põõsastes ehkki ühtki roomajat silma ei hakanud, no ma väga uurima ka ei läinud. See on ainus koht Kanadas, kus olen looduses lõgismadu näinud ja õige mitu korda. Panin igaks juhuks koerale rihma peale, et too madu nähes toda tülitama ei läheks. Lõgismao hammustus inimest tavaliselt ei tapa aga väikese koera võib küll teise ilma viia.

Frying Pan kai äärde oli hulk uhkeid paate kinnitatud, meie laskusime järve äärde jahutama ja kutsikule juua pakkuma. Minu maitsele liiga tsiviliseeritud see saar. Matkarajal küll inimesi ei kohta aga kalda ääres kai ja piknikukohtadel igal pool hulk veesõiduvahendeid ning rahvast.

Fairy rada kulgeb mööda saare kaljust põhjakallast, kalda lähedal olevad pisisaared enamasti eraomaduses. Igaühel oma paadisild ja suvila või lausa villa peale ehitatud, kuidas kellelgi võimalusi. Tore muidugi sellist kohta omada, samas juurdepääs siiski suht tülikas ja aeganõudev. Paraku nõudlust jätkub, alla miljoni taskus ei maksa pisikest kaljunukki koos suvilaga otsima hakatagi. Honeymoon Bay telgiplatsi juurde jõudes laskusime järve äärde, et loom saaks janu kustutada ja end jahutada. Ronisin üles veidi teisest kohast üle madalate kadakapõõsaste kui korraga avastasin, et Sushit pole kuskil.

Kutsusin ja kutsusin, ei miskit. Ronisin tuldud teed alla vee äärde tagasi, ka siin polnud koera. Kaks matkajat tulid rada mööda, nemadki polnud pisikest koera näinud. Läksin juba murelikuks, tavaliselt hoiab Sushi alati meie ligi. Ainult eelmine aasta juhtus sama asi: metsas võõraid inimesi kohates pani plehku, jupp aega otsisin ja kutsusin enne kui loom välja ilmus. Siin oli muidugi kole kaljune ja järsk, väike koer ei pruugi paljudest kohtadest omal jõul üles ega alla saada. Kutsusin paar korda ja jäin siis kuulatama, ehk kostab kusagil liikumist. Päris mitu korda pidin kutsuma enne kui kuulsin kaugemal okste krõbinat. Liikusin selles suunas ja kutsusin jälle, lõpuks jäi silma pisike pruun karvane kuju, kes veidi paaniliselt üritas kadakatihnikust läbi saada. Minu juurde jõudes natuke ehmunud olemisega, silitasin ja kiitsin, et tubli kuts - kunagi ei tohi pahandama hakata, sest koer seostaks seda viimase tegevusega, ehk omaniku juurde tulemisega.

Rada endiselt kaljune, palju ronimist. Vasakule jäi Fairy järv paremale ilusate siledate graniitkaljudest kallastega Goblin laht. Olime mõlemad päris kuumaks läinud, kutsik sörkis kohe järvest jooma ja lasi end õndsalt kõhuli vette. Lõuna-Ontario suur eelis, et septembri keskel vee soojus lausa kutsub sulistama. Kaalusin kas ka ise sisse hüpata aga natuke liiga madal ja libedal põhjal ei tahtnud kaugele koperdada, veidi hiljem. Istusin kaljule, võtsin seljakotist vee ja lõpetasin batooni teise pooliku. Kuts ronis seepeale veest välja ning vaatas küsivalt otsa. Juustuküpsiseid sai mõned hamba alla, eks tal ka kõht tühi. Kolme tunniga olime matkanud 11 kilti.

Laavakihtidest "trepp" samblaga kaetud

Poole kildi pärast jõudsime Rockview rajale, mis ristus portaazhi teega, seekord lääneotsas. Nats edasi viimane kõrvaltee: Dossionshing, pidada tähendama mähet kohalikus indiaani keeles nagu raja kõrval olevalt tahvlilt võis lugeda. Põhjuseks rajaäärsetes varjulisemates ja niiskemates kohtades ohtralt kasvav sammal, mida põliselanikud omal ajal mähkmena kasutasid. Neljakildise raja ajakulu eeldatavalt poolteist tundi, küllap siis jälle palju üles-alla ronimist. Mis seal ikka, jalutan selle ka läbi, eks pärast otsustan kas lähen tagasi otseteed või järve läänerannikut pidi.

Matkatee õigustas oma nime, niiskemaid ja samblaseid kohti päris palju. Seeni samas ei näinud ühtegi, üldse kipub siin Kanadas neid napilt olema, vähemalt sellel ajal ja neid metsades kus mina käin. Septembri keskpaigaks ka kõik muud söödavad metsaannid ammu otsas. Pooleteise tunni asemel käisime raja tunniga läbi, puhkepeatusi ei teinud, kuts sai vaid korra järvest joomas käia. Rockview rajale tagasi jõudes tuli otsustada, kas minna telgi juurde otsest Huroni või pikemat varem käimata läänekalda Georgian rada. Kell alles pool kaks, 16.5 kilti läbitud, pimedani aega küll. Ehkki järveäärne rada suht pikk peaks ta üsna lihtne olema. Koer ei näidanud ka mingit väsimuse märki, vett piisavalt ja kaks batooni ning juustuküpsiseid pakis järgi.

Siin oli ka majaka juurde viiv teeots, kahtlustasin seda olevatki koht, kus 14 aasta eest esimest korda lõgismadu nägime ja kus meie eelmine koer Koko kaljult vettehüppeid harrastas. Kuna kindel polnud, ei hakanud aega kulutama, hiljem blogimärkmeist selgus, et muidugi see koht. Tore olnuks samast pilti teha aga las olla. Georgian rada oli enamasti kruusapinnas, kohati siledat kaljut kuid minimaalselt kõrgustevahesid. Järve ääres hulk pisikesi lamedaid ja paljaid kaljusaari. Otsustasin ühe peal puhata, süüa ja ujumas käia. Sobiva otsimine polnudki nii kerge, sest päikese käes liiga palav ja varju pakkuvaid puid leidus üksikutel. Head sügavat ujumiskohta ei leidnudki. Pidin jälle piirduma jahutamiseks mütsi märjaks tegemisega.

Lõpuks märkasin sobivat kohta, üksik mänd pakkus järve ulatuval neemenukil varju, värskendav tuul puhus järvelt. Võtsin seljakoti seljast, veepudeli, batooni ja küpsised ning lasime hea maitsta. Nälg kustutatud lasin kaljule sirakile ja surfasin veidi netis, siin levi oli ehkki vahpeal saarel kadus. Helistasin kaasale, lobisesime veidi, ta vaeseke oli tõbiseks jäänud - hea et matkale ei saanud tulla, muidu oleks siin haige olnud. 

Kokku sai lebotada ja vaateid nautida oma pool tundi enne kui uuesti jalule ajasime. Randa pidi oli põnev jalutada aga tee hulka pikem ja kutsal raskem, suundusime ikka ranna ääres metsa sees olevale ametlikule rajale. Kohati oli teine päris pirakate munakatega kaetud - küllap endine rand.

Gin Island, tagaplaanil Giants Tomb

Nüüd tundusid kilomeetrid pikemad kui enne, kella kolmeks kahe järves oleva saareni jõudes (Gin Islands) kukkus 20 kilti.  Siit pole rohkem kui 5 minna. Viskasin rannale sirakile, üks väheseid kohti kus nii sajameetrine liivariba. Nüüd käin küll ujumas, põhi veidi kivine kuid ikka palju parem kui mujal. Riided seljast ja jalutasin sisse, vesi mõnusalt karastav, selline 20 kraadi kanti, ikkagi suht avavesi ja kiiremalt sügavaks minev. 

2 EUR mastaabiks

Sushi muidugi jooksis järgi ja ujus päris pikalt koos minuga. Väljas kuivasin päikese ja tuule käes, kuna niisama istuda ei viitsinud jalutasin nats ringi, ilusaid lihvitud kive nähes tekkis mõte üks mälestuseks kaasa võtta. Kümmekond minutit valisin ilusaimat, milleks osutus keskel asuva pikitriibuga ovaalne ning täpiline. Suht massiivne teine kuid seljakotti mahtus ära. Koera pilgust võis välja lugeda, et kahtleb mu terves mõistuses.

Poolteist kilti juba tuttava Christian Beachini, siin sulistas vees grupp lähisida päritolu kodanikke. Ei saa mainimata jätta, et kui veel kümmekond aastat tagasi võisid üsna kindel olla, et metsas või suusamäel kohtad vaid valgenahalisi ja üksikuid asiaate siis viimasel ajal rassiline ja rahvuslik koosseis märgatavalt mitmekesistunud. Muidu poleks ju vahet aga tihtipeale osutuvad nad oluliselt valjuhäälsemateks, eriti kui suurema kambaga, kõik tahavad rääkida ja üksteisest üle karjuda. Euroopa päritolu inimestel juhtub see enamasti vaid siis kui alkot ohtralt manu. Õnneks rõhutavad rahvusparkide reeglid, et müra ei tohi teha ja tegelt on tüübid suht sõnakuulelikud kui pargivahid märkuse teevad. Tiheda paigutusega telkimisalal võib tipphooajal üsna tüütu olla.

Matk kaardil kirjas

Tagasitee telgi juurde tuttavat rada pidi, Sushi endiselt ees sörkimas. Olin tõsiselt üllatunud kui palju jaksu meie noorest penskarist kutsal on, ju minu geenid mis muud😜 Aega jäi ülegi, jalutasime mõlema kai juurest läbi ja viskasin pilgu peale, kas siinpoolsetel tee äärde jäävail tühjadel platsidel kasutamata halgusid vedelemas. Enda telgi juurde jõudes ja mobla retkejälgijat kinni vajutades olime läbinud seitsme tunni ja kaheteist minutiga 23.7 kilti, kohati suht raskel rajal. Õhtul enne magama minekut vaatasin, et päevaga kogunes 45064 sammu, teise koha vääriline tulemus peale suvist 52 tuhandest päeva.

Mao ega kala liiki ei tea

Esimese asjana andsin koerale toidu ette ja libistasin aeglaselt nautides viimase õlle. Tänu kuivadele ilmadele on lõkke tegemine naljaasi, kasetohtu, mõned kuivad raod, paar suuremat oksa ja halg või paar. Paned tule otsa ja rohkem ei pea muretsema. Endale õhtusöögiks veisepuljongi pakisupp aedviljadega, kõrvale paar kaasa koorikleiba. Siis kolm pizzataskut, mida koeraga jagasin, sest too ei taha enne oma toitu süüa kui miskit head sinna peale poetada. Suppi süües jäi silma mingi rabelemine vees. Lähemale minnes sain aru: madu püüdis kedagi rannalähedases madalas. Mobla sain just õigel ajal filmima kui krabas oma saagi hambusse ja ujus ranna äärde. Läksin lähemale uurimaks kellega tegu: väike kala, pakuks et säga maim. Teadsin, et maod konni söövad aga kalastamas nägin esimest korda.

Kuts uinus enne kui jõudsin toidu ette panna

Magustoiduks mul kringliviilud kohviga, tähtede vaatamise ajaks vein juustuküpsistega. Magama läksin alles kümne ajal, sest paadiomanikud tulid kaldale pidu panema. Nagu enne mainitud on ka valged inimesed alkoga koos õige lärmakad ja tüütud. Kuna esimene öö oli sutsu jahe siis nüüd tõmbasin õhukese fliisi selga. Kuts kippus omal algatusel telki, ega minagi kaua väljas istunud. Püüdsin küll näha virmalisi või meteoriite, sest taevas pime, kuid ei olnud ühte ega teist. Ronisin telki, ajasin kutsika magamiskotist välja ja jäin põõnama sisuliselt kohe kui pea kokkurullitud vestist patja puudutas, eks ikka kerge väsimus kontides.

52766 43.18

16 Juuli: üle 50000 sammu ja
pikem kui maratonidistants läbitud

Teisipäeva õhtul otsustasin puhkusel aja maha võtta. Kostab väga vastuoluline aga paraku nii on. Täitsa lõdvalt mittemidagitehes ehk molutades kui Jüssi väljendit kasutada pole saanud õieti olla. Muidugi on tegevus oluliselt vähemaktiivne kui tavaelus kuid pidevalt mingid pisikohustused kuklas, mis vajavad ärategemist nagu näiteks auto ülevaatus - õnneks sain ilma järjekorrata kiirelt asjaga ühele poole. Huvitav fakt, et kõrval testiti sama masinat, mis tütrel: Mazda MX5.

Lõpetasin viimased tegevused ja põrutasin äsja läbiraputatud autoga suvilasse. Temaatiliselt igati sobiv kuna lõpuks ometi on saabunud suvi ka Eestisse. Nädala alguse ilmaennustus ähvardas küll jätkuvate vihmahoogude ja jahedaga kuid teisipäeva hommikul muutis ilmateenistus meelt lubades ilusat nädalat. Kas mulle ainult tundub või on see suvi ilmateade iseäranis ebatäpne???

Udulaam tuleb

Murastest Vääna poole viivale sirgele jõudes avanes kummaline vaatepilt - pilv laskus tee peale: ees olevad autod sõitsid kui vati sisse ja kadusid, päike paistis ähmaselt läbi udu. Lihtsalt pidin kinni pidama, et pilti teha. Üllataval kombel polnud sugugi külm nagu udust võiks eeldada. Muru krundil lirtsus ikka veel kohati, kuid eelmise nädala vihmade tekitatud tiik maja ümbert oli kadunud. Parkisin auto ära ja jalutasin randa. Sinna jõudes oli udu hakanud hajuma pakkudes lummavat loojangupilti. Jalutasin kaldaäärses vees mööda randa ja nautisin täie rinnaga lihtsalt olemist - mobla olin juba vaikerezhiimi lülitanud.

Loojang ja äikesepilv liivalossi taga

Mõnusad on need pikad valged õhtud-ööd, üheteist paiku jõudsin tagasi suvilasse. Tegin kohvi, näksisin õhtuse allahindlusega ostetud saiakesi ja pirukaid kõrvale ning lugesin raamatut. Enne magama minekut viskasin ikka uudistele pilgu peale, midagi põrutavat polnud juhtunud kui välja arvata ameeriklaste naeruväärne "ähvardus" venemaa suunal, midagi tõsist ette võtta kui nood 50 päeva jooksul ei nõustu rahuläbirääkimisi alustama. Moskva börs tõusis kõvasti Trumpi järjekordse järeleandmise ja nõrkuse avalduse peale. Magama keerasin juba keskööl.

Loss mere ääres ...

Uni oli super, suvilas muidugi alati, koht ise mõjub lõõgastavalt. Hommikul lebotasin lihtsalt edasi ja tukastasin mitu korda enne kui lõpuks poole kümne paiku voodist välja ronisin. Istusin veidi verandal värske õhu käes, kaalusin kas kohv peale panna ja edasi molutada või hommikujooksule randa. Parem või siis ärksam mina võitis, tossud jalga ning sörkisin ranna poole. Suvilast randa on täpselt poolteist kilti, veepiiril jooksin jõeni, tagasi kivideni ja uuesti jõe poole kuni viis kilti täis. Viimase aja tavapärast kaheksat ei viitsinud teha, liivas jooksmine väsitavam, kuid samas palju pehmem. Ilm oli päris palavaks läinud, kohe kargasin karastavasse vette. Keha nii kuum, et enne välja tulemist lihtsalt istusin maha jahtumiseks õlgadeni meres.

... koos sadama ja muulidega

Suvilas hommikukohv ja kerge näksimine. Lõpetasin seenesousti ning viimased saiakesed, järgi jäi vaid leiba ja vorsti, pean pärast poest läbi astuma, et toiduvarusid täiendada. Ega kaua ei mallanud niisama istuda, mõtlesin paar pisitööd kiirelt ära teha, et õhtupoolik lõdvalt võtta. Veranda eest kiskusin suuremad võililled paeplaatide vahelt välja, sidusin roniroosi üles ja otsustasin ka pikemaid varsi veidi pügada. Nojah, sujuvalt liikusin edasi lumemarjapõõsaste kallale, mis kogu lõunakülge katavad. Hekilõikus võttis paar tundi ja kaks õlut. Kolmanda korkisin pojengipõõsast ümber istutades ja noort tamme välja sikutades. Viimase väljatõmbamisel lendasin selili kivitaimlasse äsja istutatud pojengide vahele. Õnneks ei saanud ei mina ega pojengid viga, ainult püksid ja särk mullaseks.

Liivakiviastang ja koopad

Kell juba neli, istusin, sõin vorsti koos leivakannikaga nahka ja mõtlesin: kurat küll, tulin puhkama aga tee mis tahad, molutada ei saa ega oska. Tüüpiline "poolrikka" inimese probleem, kui nii mitu kohta aga raha pole piisavalt teenrite ja aedniku palkamiseks - pead ise tegema. Vaatasin kella ... läks trumm, mingu pulgad ka. Õhtul pidin sugulastega kohtuma Tilgu kandis, parasjagu aega, et rannikurada pidi sinna matkata. Niikuinii oli plaanis seda üle pika aja läbi käia, viimati rohkem kui viie aasta eest sõitsin rattaga koos sõbraga. Ühendan meeldiva kasulikuga, loodetavasti pole metsa vahel liiga märg.

Juba esimese poole kildiga tuli mitu korda mõte matk pooleli jätta, sääsed ründasid pidevate lainetena, hullemini kui venelaste droonid Ukrainat. Lõpuks lihtsalt harjusin ja kummalisel kombel jätsid ka sääsed rahule kui resigneerunult rapsimise lõpetasin. Rada on tõepoolest ilus, merelt puhus jahe tuul, mis muutis matka igati nauditavaks. Segasid ametliku matkaraja ääres olevad pidevad eramaa sildid - nagu mis mõttes sa ranna poole selle paigutad. Eraranda Eestis pole: 10 meetrit veepiirist (kõrgeima keskmise veetaseme ehk ehituskeelu alusjoonest) on üldkasutatav maa, võiks nagu ükskord ometi aru saada. Mere kaldale on ilmunud hulk häärbereid, siin-seal käis vilgas ehitustegevus. 200m ehituskeelu tsoonist ei paistnud suurt keegi hoolivat. Tõele au andes on lubatud erandeid, kuid raske uskuda, et kõik need olid seadusega rangelt kooskõlas, aga noh vallaametnikud peavad ju ka millestki ära elama😉

Vene sõjaväe lõhatud hiidrahn

Jala polnud rada nii pikalt läbi käinudki. Kui rattaga ei pruugi kõike märgata, sest ei saa ringi vahtida, siis matkates luksus vaateid imetleda. Liivakivikoopaid nägin maa poolt esmakordselt, kunagi varem piidlesin vett pidi möödasõites paadist ja mõtlesin, et tore oleks seal ringi ronida. Ilusad pisikesed liivased ja adrust puhtad rannalapid jäid silma, ilmselt aitab kaasa avatus merele ja teravate neemikute puudumine Suurupi poolsaarel. Muraste rannas käisin ujumas - mõnus madal liivarand, väikeste lastega peredele igati sobiv.

Lind loojangu värvitud maalil

Peale sugulastega aja veetmist otsustasin tagasi minna ülevalt paeklindi pealt. Üles sain lapsepõlvest tuntud vana kivivabriku treppi mööda, otse klindipealsele diskgolfi rajale. Paljastel paeplaatidel jäi silma ohtralt igasugu kivistisi, kahjuks polnud aega lähemalt uurida, teine kord. Otse risti üle välja kergliiklusteele. Jalgsi liikujaid suurt pole, peale seda kui paar ratturit ja tõuksisõitjat olid seljatagant ohtlikult lähedalt möödunud hakkasin vastusuuna vööndis käima. Muraste konsumist krabasin õhtusöögi maksahautise näol, saiakesed hommikusöögiks ja jäätise tee peale nakitsemiseks. Viimased kilomeetrid lobisesin kaasaga üle messangeri. Tagasitee kujunes 3km lühemaks võrreldes rannikurajaga.

Suvilas näksisin veidi ja otsustasin ikka randa ka minna. Jõudsin perfektselt momendiks kui päikese viimane äär mere kohal paistis. Vägevad pildid sain! Rannas oli mingi päikesekummardajate seltskond: ports nooremaid ja keskealisi naisi kes väänlesid ja soigusid omaette. Meres mingi tüüp vehkis tõrvikutega. Esialgse plaani ujuma minna matsin maha kui tundsin kui külmaks vesi läinud, ei tea kas rannatuul või mingi põhjahoovus. Rannas piiksus spordikell, seda vaadates arvasin et näen valesti - nimelt lõi ette 50000 sammu. Ei ole võimalik aga pilk moblale kinnitas nähtud numbrit. Palun väga: mõtled, et tuled lõõgastuma ja molutama aga käid üle 50000 sammu ja rohkem kui maratoni distantsi😏 Ei mäletagi kas olen spordikella kasutades sihukesi numbreid varem näinud, igatahes võite kõik kiita kui tubli ma olen😜 Eks näis mis jalad ja eriti juba pool aastat muret teinud vasak põlv homme ütlevad😏

P.S. Täitsa tipp-topp, jooksin hommikul viieka lihtsalt tavalisest veidi aeglasemalt, muidu täitsa normaalne tunne.