20:10 Almannagjá pragu, ühel pool Euroopa, teisel Põhja-Ameerika mandrilaam
18:55 Alustan sõitu tagasisuunas minu Islandireisu viimase plaanilisevaatamisväärsuse Þingvelliri (Thingvellir) poole. Sõidan uuesti mööda Gulfossist ja Stokkuri geisrist, peatun korra, et jäädvustada 724m kõrguse Bjarnarfell mäe taustal auravat geisrit ka siitpoolt. Edasi sõites avanevad võimsad vaated: üks ägedam kui teine.
Tee on kitsas ja peatumise võimalusi minimaalselt, saan seda teha kui kedagi pole taga. Korra jookseb kolm lammast ootamatult üle tee, pidurdan, minu taga sõitvale masinale ootamatult, sest see peab kummide vilinal rattad lukku lööma. Lasen ta mööda, teen paar pilti. Lõpuks hakkab väsimus mõjuma ning muutun uniseks. Räägin kõva häälega, raputan pead, annan endale kõrvakiilu ... suurt ei aita. Otsustan järgmisel parkimisplatsil peatuda ja korraks silma looja lasta.
19:48 Järv, luitunud taimestik, rohelus mäel ja kolletav samblakate kõrgemal
Ärkan selle peale, et rool kisub käes järsult vasakule. Olin silmad lahti tukkuma jäänud ja auto hakkas sujuvalt teelt maha sõitma ... õnneks oli moodsal masinal automaatselt aktiveerunud sõidurajal hoidmine, ilma selleta oleksin täiskiirusega 3-4 meetrisest teetammist alla laavaväljale põrutanud. Masina korralikult sodiks sõitnud ja isegi võinuks hullult viga saada. Uni oli hoobilt läinud, sihukese adrekalaksu viskas üles. Kümmekond minutit sõitu ja saabusingi kohta kus Põhja-Ameerika ja Euroopa maakoore laamad aeglaselt üksteisest eemalduvad. Selgelt oli näha pragude vöönd koos kohaliku Almannagja põhipraoga. Huvitava asjaoluna üks vähestest kohtadest, mis roheluse ja suht korraliku metsaga kaetud.
20:17 Lumiste tippudega vulkaanid
20:37 Thingvallavatn
Pragude vöönd ulatub läbi terve Islandi ja muidugi ka Atlandi ookeani nii põhja kui lõuna suunas, siin lihtsalt üks parimatest paikadest selle nägemiseks. Kontinentidevahelises praos ujumise võimalus Silfra praos ja iidne rahvakogunemispaik olid veidi kaugemal. Parkimisplatsile keerates selgus, et parkimine tasuta kuna turistikeskus ametlikult suletud, peale minu näha vaid paar autot.
20:43Thingvellir
20:43 Tee alla prao põhja mööda
Thingvellir on Islandi rahvuslik pühapaik, sest just seal asutati aastal 930 maailma vanim teadaolev parlament – Althing (Alþingi). Siin kogunesid Islandi pealikud ja rahvaesindajad, et teha seadusi ja lahendada vaidlusi. Althing tegutses Thingvelliris peaaegu 900 aastat, kuni 18. sajandini. Viimane kogunemine toimus aastal 1798, alates 1881 asub parlament Reykjavikis. Thingvellir sümboliseerib Islandi rahvuslikku identiteeti ja demokraatia juuri ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kes tunneb huvi siis wikipedias on põnev ja kokkuvõtlik artikkel Thingvelliri ajaloo kohta.
20:53 Islandi lipp Thingvelliris
20:57 Hukkamisejärv Drekkingarhylur
Kõigepealt jalutan vaateplatvormile, kust on näha suur Thingvallavatn järv, põhipragu ja väike allikatoiteline järv Drekkingarhylur, kuhu inimesi peale süüdimõistvat kohtuotsust hukkamise eesmärgil visati. Kruusatee laskub prao põhja mööda allapoole, praost kerkiv vähene aur ja väävlilõhn annavad tunnistust, et vulkaanilised protsessid kestavad endiselt. Pole ka midagi imestada, mandrilaamad eemalduvad kiirusega 2cm aastas, ei kosta just palju kuid 100 aastaga teeb see 2 meetrit, tuhandega 20 meetrit. Althingi asutamisest on seega laamad liikunud üle 20 meetri ja praopiirkond näeb välja teistsugune kui tol ajal. Kuna giidi ega moblaühendust pole ei saagi teada, kus nimelt inimesed koos istusid ja kus see kuulus seadusekivi Lögberg asub. Võtsin rahulikult, kiiret polnud enam kuhugi.
21:10 Parklas toksin Google kaardile Kaflaviki hotelli nime: 87kilti ja 69 minutit. Tore, enne poolt kümmet peaks hotellis olema. Tasapisi hakkab hämarduma, tükk aega kaalun kas panna tuled peale või mitte, liiga valge tundub aga lõpuks ikka lülitan pooltuled sisse. Uni õnneks eriti ei kummita, eks aitasid nii ehmatus kui kolmveerand tundi väljas külma tuule käes hulkumist. Reykjaviki jõuan just selle tempoga nagu google lubab, kuid keset linna on kiirtee ootamatult suletud. Pean maha keerama ehkki google üritab mind keelumärgist läbisõidule sundida. Linna tänavad käänulised, suht raske enam-vähem kiirteega paralleelset suunda hoida. Google kah pidevalt segab oma ümberarvutamisega. Peatun korraks, panen juhendamise kinni ja otsin ise kaardilt parima alternatiivi. Lõpuks õnnestub läbi linna teisele kiirteele jõuda kuid olen kerinud oma 17 kilti teepikkusele ja üle 20 mindi ajale otsa.
22:40 jõuan hotelli ette, kokku olen Islandi ekskursioonil 11 tunni ja 20 minutiga sõitnud pea täpselt 400 kilti ning külastanud terve portsu põnevaid kohti - ekstreemintensiivturism. Parasjagu üllatav, et suutsin seda teha peale paaritunnist veiniuimas lennukis tukkumist. Roolis magama jäämise kohta ei oska öelda muud kui, et õnne peab ka olema - noh noored, tehke järgi kui suudate😜
Paraku ei viska ma end veel voodisse külili, sest tahan hommikuks kõik asjad joonde ajada. Käin võtan paagi bensu täis, 3 euri liiter kallivõitu kuid mu Toyota Yaris kulutas vaid 18 liitrit. Hotelli ees autot parkides unustan Islandi autosõidu põhireegli - alati ukse käepidemest kindlalt kinni hoida. Tuul rebib ukse käest ja virutab vastu kõrvalseisvat masinat. Armatuurlaual hakkab punane tuli vilkuma, hea et kummagi masina signalisatsioon üürgama ei pista. Õnneks on minu uksel minimaalne värvikahjustus ja pleki paindumine ning teiselgi pole suurt miskit märgata. Eriti totter oleks nii endale kindlustusasi kaela saada. Vihm on õnneks auto suht puhtaks pesnud, isegi kummid mustad mitte vulkaanilisest tolmust punakaspruunid.
Hotellis saan võtme neljasesse tuppa, valvelauas on omanik, kes annab teada: kaks tüüpi juba toas, võid valida ükskõik kumma kahest ülejäänust. Hommikusöögi buffet maksab 14 Euri, mis on väga odav. Mõtlen aga ütlen, et lahkun väga vara. Otsustan hommikul, sest tahan oma järgijäänud toidu nahka panna. Mees lisab: buffet avatakse kell 4 aga kohv ja tee on 24 tundi tasuta, süüa võid kus tahad kas köögis või kovikus - pole vahet. Lähen teisele korrusele, leian toa, kaks tüüpi magavad. Und pole, võtan õhtueine enne magamaminekut. Joon klaasitäie veini pakist, söön vorstikesi kukliga ja rüüpan kohvikus kaks tassi kohvi. Teen oma Stockholmi check-in ära, kasutan hosteli wifit. Kaks kahtlaselt sõbralikku (geid ilmselt) saksa noormeest on ainsad kliendid, lobiseme nats kuni nood lähevad magama. Aeg minulgi põhku pugeda, kell juba pool üks. Sätin oma mõlemad moblad viieks äratama, sest väljalend 7:35. Igaks juhuks panen paranoiliselt kummalegi kolm äratust 5 mindise vahega.
04:41 Päikesetõus hosteli kohviku aknast
Tuld toas ei süüta, seljakott voodi ette, riided sinna peale, moblad padja alla ja poen linade vahele. Uni ei tulegi hoobilt, pöörlen veidi enne kui uinun. Õnneks mõlemad toakaaslased põõnavad vaikselt kui hiired ega norska. Uni suht rahutu, nelja ajal ärkan jälle, lebotan aga kui veerand tunniga magama ei jää korjan asjad kokku ja lähen dushi alla. Kui pulsikella uskuda magasin ainult 2:35. Toas muideks pole muud mööblit kui neli voodit, suuruselt tüüpiline ühikatuba, kaks väljas asuvat dushi ühiskasutatavad. Kõik on väga puhas ja korras, mul polnud miskit muud vaja kui koht, kus mõneks ajaks külili visata. Mis iganes lisamugavusi poleks olnud niikuinii aega ega jaksu kasutada. Vastus küsimusele hosteli kohta: Islandis täiega korralik ja rahuldab minusuguse vähenõudliku vajadused - kahetärni hostel, klientide hinnangud 4.5 tärni - nõustun täiesti.
04:40 Hommikusöögi buffet hostelis
Veinipõhja jätan külmkappi, ülejäänud toidust enamuse panen kohvikus nahka, kõrvale rüüpan kaks kruusi väga head kohvi. Viie ajal olen valmis hotellist lahkuma, võtme lasen karpi ja astun välja. Just saabuvad uued kliendid, kallavad oma kotist portsu suveniiriks korjatud kivisid muru peale, kõik ei mahu kaasa. Valin neli ilusamat välja ja topin kohvrisse, olingi ise unustanud seda teha. Sõidan mõnisada meetrit eemal asuva autolaenutuse kontori juurde. Uks on lahti kuid kedagi kohal pole. Istun veerand tundi, proovin nalja pärast helistada, muidugi ei õnnestu. Astun kõrvalolevast hotellist 5:15 läbi, uurin kas need teavad midagi. Hotelli juurest läheb poole tunni pärast buss lennujaama, lubavad mind vajadusel ära visata. Lähen tagasi, teen masinakohvi ja siis lõpuks 5:40 tuleb töötaja uue kliendiga lennujaamast. Enne minuga tegelema asumist rendib auto välja. Rüüpan kohvi aga kuram, hakkab kiireks minema.
05:08 USA hävitaja sümboolselt Islandil
Lõpuks järg minu käes, tüüp küsib kas olen juba teinud kahju aruande - mis kahju, masin jumala tipp-topp??? Mees läheb vaatab auto üle ja kontrollib bensu, imestab et on jah ok. Huvitav kas masinas mingi andur, mis registreeris ukse paugu, raskelt usutav. Igatahes saab lõpuks kõik korda ja tüüp sõidutab mu lennujaama, paneb 6:20 ukse ette maha. Kohvri äraandmine läheb viie minutiga, jalutan turvakontrolli järjekorda. Mitu inimest seisab vedelikutünni juures ja hävitab jõudumööda igasugu jooke või kallab neid ära. Mul pudel islandi vett, ilusa pudeli hoiaks alles aga vett ei jaksa kõike juua. Üks vend minu ees võtab veinipudeli, korgib, rüüpab paar lonksu. Vaatan talle otsa, pilgud kohtuvad, mõistame teineteist sõnadeta. Mees sirutab küsiva pilguga pudeli minu poole: Issanda kingitust ei või ometi tagasi lükata. Parem kallan oma vee ära kui lasen temal veini kallata. Kahe peale pigistame üle poole pudelit kerre ja kui järgmised ütlevad lonksust ära kallab tüüp ohates veini tünni ning paneb pudeli kasti.
07:08 Läheme lennukisse, lennuväli täis ICELANDAIR lennukeid
Turvakontrollis hakkab ametnik minuga islandi keeles rääkima. Kummaline, et seda juhtus pidevalt. Ütlesin, et ei oska ja küsisin kas näen nii islandlase moodi välja ... aga muidugi oli vastuseks. Mu seljakott paluti lahti teha ja küsiti mis see on? Osutatud objeti vaadates vastasin imestunult: mustad sokid. Ei, seal sees ... nojah sokid olin tõmmanud kaitseks ümber välise kõvaketta, vastus igatahes rahuldas neid ja sain edasi. Väravas ootan veerand tundi ning lastaksegi peale, õhkutõus 15 min hilinemisega. Stockis mul vaid 55 minutit lendude vahel, kiireks läheb aga vist tänu manustatud veintsile suht savi. Kuram, Stockholmi võib viimases hädas sõber paadiga järgi tulla või ootan seal ESTO ära. Iste akna all, jalaruumi üllatavalt palju. Pildistan veidi aga Island pilvekatte all, lendame üle liustike.
09:36 Järved Norra mägedes veel jääkaane all
Magan vahepeal, silmi avades Norra rannik, pildistan lumiseid mägesid, kõrgemal asuvad järved on ikka veel jääkatte all. Arlandas maandume veerand tundi varem, seega aega küllalt. SAS leti juures küsin boarding pass, mulle antakse koht kolmekümnendas reas. Lennuk väiksem ja istumine kitsam aga mul veab, 30 rida hulka laiem kui teised. Naaber rootsi heavymees. Konsumeerib muudkui õltsi, üritab vestelda. Mina poolunes, ei suuda sotsialiseeruda, 2 tundi möödub nii otseses kui kaudses mõttes "lennates". Tallinna lennuväljal maandudes ei suuda pinginaaber välja kannatada, ronib vaatamata stjuuardesside protestile poolvägisi vetsu.
Tallinnas Boltiga jama, sest mul millegi pärast sularaha seadistustes aga raha taskus pole. Ütlen juhile, too vastab: ära muretse, teeme QR koodiga. Koju jõuan viieks. Swedpank app ei tööta, juht saadab mulle moblale arve, maksa kui jõuad - üllatav usaldus. Ehk siis Eesti võtab mind avasüli vastu.
Joa mastaabist annab aimu fakt, et astangu äärel seisvaid inimesi pea võimatu näha
17:10 hakkan Gulfossi joa poole sõitma. Ehkki sõita vaid 10 kilti olen sunnitud vahepeal paar peatust tegema, vaated lihtsalt on nii vägevad.
17:30 (10 km, 187) Gulfoss juga. Parklas jätan auto kaugemale serva lootuses, et ehk ei pea siis maksma, suveniiripoe juurde jõudes näen aga silti "Tasuta parkimine". Kuna kose ümbruse maa on kingitud riigile ei võta nad ka parkimistasu, eraisikud võivad oma maale jäävate "imede" eest küsida just seda hinda mis meeldib. Täpselt kell viis näen esimest korda kuulsat Gulfossi juga. Isegi distantsilt on tõepoolest võimas vaatepilt.
Strokkur-Gulfoss-Blafell 35 10+20km Vasakul ülal liustik, paremal Blafell mägi
17:37 Gulfossi Kanjon
Gullfoss tähendab „Kuldne juga“. Ta on kaheastmeline: ülemine astang 11 meetrit ja alumine 21 meetrit kõrge. Vooluhulk on suvel keskmiselt 140 m³/s kuid kevadel võib ulatuda isegi kuni 2000 m³/s ... võrdluseks 2400 m³/s Niagara juga. Huvitav Eestiga seostuv info: Keila juga 6m³/s, Jägala juga 13m³/s, aga Narva juga enne hüdroelektrijaama ehitamist lausa 400m³/s!!! Vesi langeb Gulfossis võimsalt sügavasse kanjonisse, mille seinte kõrgus kuni 70 meetrit. Juga avaldab muljet oma toore jõu ja ilu poolest ning päikesepaistelisel päeval võib seal tihti näha vikerkaart. Ehkki Niagara on palju võimsam nii kõrguse kui voolumahu poolest rikub selle Kanada ja USA piiril oleva loodusime muljet sisuliselt linna sees asumine ja majade panoraamid. Vaatemäng metsikus looduses on hoopis teine asi.
17:52 Juga ja kanjon
17:31 Esimene pilk Gulfossile
Hvita jõgi (Selfossis seesama), millel Gulfossi juga asub saab alguse Langjökulli liustikult. Liustikutoitelisena võib tema vooluhulk muutuda väga tugevalt ja kiiresti sõltuvalt ilmastikuoludest. Pinnas koosneb ümbruses suht tugeva basaltlaava ja erosioonile kergelt järgiandva vulkaanilise tuha kihtidest. Kaks tugevamat ja paksemat mõne miljoni aasta vanust basaldikihti moodustavadki joa astangud. Erosiooni algatas ilmselt maavärinatest tekkinud pragude ja jääaja lõpul toimunud võimsate veevoolude koosmõju.
Lisaks looduse ilule on Gullfossil ka ajalooline tähendus – 20. sajandi alguses taheti juga kasutada hüdroenergia tootmiseks, kuid kohalik naine Sigríður Tómasdóttir võitles selle säilitamise eest ja teda peetakse üheks Islandi esimeseks looduskaitsjaks. Joa juurde viivad mitmed eri kõrgusel asuvad rajad, käin kõik neist läbi. Kanjoni põhja joa alla paraku ei saa, vähemalt ametlikke radasid pidi. Nii palju kui ülalt näha siis kahtlane kas kitsa kanjoni põhjas ongi kallast millel käia, tundub et veevool ulatub ühest pea püstloodsest seinast teiseni.
Lumise tipuga vulkaan joa taustal
Kanjonis ilmselt jalgrada pole
Raja ääres on ka skeem horisondi panoraamiga, mis määrab ära kõik näha olevad mäetipud.
18:20-18:35 Juga vaadatud lähen istun autosse ja söön kiirelt. Lambarulaad, paar pontsikut, banaan ja Islandi vesi, lisaks kotike magusaid mahlakummikomme. Vaatan kella ja mõtlen mida teha, aega veel on, pimedaks ju praegusel ajal läheb siin alles kesköö kanti. Jääliustik ja mingi kõrgem mägi kumavad kutsuvalt kauguses. Maanteed 35 pidi siit keegi edasi ei sõida, aga mingit keelavat märki ka pole. Otsustan sõita 20 kilti või pool tundi või seni kuni edasi enam ei saa - pööran nina liustiku pole ja annan gaasi.
Langjökull liustik mäeaheliku taga
Sõidu ajal ahmin silmadega vaateid, pean end kontrollima, et kogemata tee pealt maha ei sõidaks. Põrutan üle pisikese jõe, tee kulgeb laavaväljadel mööda suht laugeid tõuse ja languseid. Natuke enne seitset lõpeb asfalt: range silt keelab kruusateel tavalistel autodel sõita.
18:55 (20km, 207)Ronin autost välja, läbilõikavalt külm tuul puhub helevalge jääkupli poolt. Vaatan ringi ja teen pilte. Täiesti Marsi maastik - kiviklibu kõrb, seekord koos külmaga mitte soe nagu Hawaiil. Vasakul 100 ruutkilomeetrine ja 1438m kõrgusele ulatuv Langjökull liustik, paremal 1204m kõrge Blafell mägi. Kaua ei saa autost väljas olla, isegi fleece ja kilega tulevad külmavärinad. Panen google kaardile järgmise nimena Islandlaste kuulsa viikingiaegse kogunemiskoha ehk parlamendi Thingvellir ja keeran otsa ringi, see siin oli kaugeimaks punktiks.
Plaan oli sõita ühe hooga Strokkuri geisrist mööda Gulfossi joale ja alles tagasiteel kuuma vett ja auru purskavat loodusimet vaatama minna. Kaardil lõin sisse Gulfoss, Google pakkus lisaks AI soovitatud maantee 35 (72 km, 59 min) ka paralleelselt kagupool kulgevat maantee 30 varianti (78 km, 61min). Kaalusin võimalusi, valisin maantee 35 mille ääres Keridi kraater, äkki tuleb siiski tahtmine seda ka külastada. Selfossist sai mõne minutiga välja, tee kulges õige mitu kilti piki Ingólfsfjalli jalamit.
Selfoss-Strokkur-Gulfoss 1-35, 72 km 59 min
Platoo ülemine osa oli järsk, allpool rusukalle kus vedeles meeletult suuri allaveerenud rahnusid. Tee oli kitsas, pildi tegemiseks seisma ei saanud jääda. Õnneks märkasin viimasel hetkel pisikest parkimisplatsi, mis oli just vaadete imetlemise otstarbel rajatud. Pidurdasin järsult ja sõitsin küll mööda aga kuna kedagi ei tulnud sain kümmekond meetrit tagurdada parklasse. Natuke aega vahtisin niisama ja nautisin avanevat vaadet massiivse platoo kaljuseinale. Tegin hulga pilte aga rahule ei jäänud, no üldse ei andnud edasi seda tunnet mis kõhus tekkis. Edasi kulges tee Hvita jõe orus, kus ilmselt kohalik kliima keskmisest soodsam, igatahes kasvas kleenuke mets, Eesti mõistes pigem küll võsa.
14:49 Lilleuputus tee pervel
15:06 Thorijokull
Teeääri palistas sinakas-lillakatest lilledest (Nootka lõosilm) vaip, kauguses hakkas silma lumise tipuga pirakas 1350 meetri kõrgune Thorijokulli vulkaan. Kummaline oli näha Islandlaste suvilarajooni: paarkümmend pisikest maja umbkaudu sajameetriste vahemaadega, kuid täiesti lagedal laavaväljal. Maad küllaga, inimesi vähe, miks peaksid suvilad teineteise kõrvale ehitama? Äkki oli hoopis turistidele mõeldud majutus. Keridi kraatri juures oli parkla rahvast pungil, ei hakanud peatuma, kaasa mainis, et polnud erilist muljet avaldanud.
15:23 Vaade vulkaanidele ja mäeahelikule maanteel 35
Õnneks oli ilm oluliselt selginenud, pilved kõrgemale tõusnud, mis võimaldas näha kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid mägesid ja ahelikke. Sai ohtralt pildistatud. Paraku on sellisel maastikul väga raske hinnata mägede kaugust ja sellest tulenevalt ka suurust.
15:52 Teel vaatemängule
Stokkuri geisri juures (15:40, 62 km sõidetud) tohutul parkimisplatsil massiliselt autosid ja turistibusse. Esialgu sõitsin edasi kuid märgates, et kümmekond kilti eemal asuva Gulfossi suunas sajab, pöörasin ringi. Parem kasutan ilusa ilma võimaluse ära siin geisri juures, hea kui plaan on paindlik ega pea kellegagi konsulteerima, et kas nood ka rahul - üksireisimise eelis (üks vähestest)
15:55 Massid Strokkuri purset jäädvustamas
Parklas olid suured sildid: "Tasuline parkimine". Mobla äpiga muidugi maksta ei saanud, sest puudus andmeside. Õnneks oli parkimisautomaat, mille juures mitu inimest pusisid. Neid vaadates sai selgeks, mis, kuidas ja millises järjekorras vaja teha. Pileteid oli neli-viis eri kategooriat sõltuvalt liiklusvahendi mahutavusest. Väikse kuni 5 kohaga auto parkimine 8 tunniks (ainus valik) maksis 12 euri.
Vaade Haukadaluri geotermaalale
Leidsin autole koha ja järgnesin masside palverännakule. Geisri kui põhilise vaatamisväärsuse juurde viisid korralikud ja laiad pinnase kohale ehitatud teed. Siin-seal auras maa ja pinnale tungisid kuumaveeallikad, näha oli ka mullitavaid mudaloike. Kogu piirkond on mineraalidest otsekui värvitud. Haukadaluri geotermaal-alal asuv Strokkur on üks Islandi kuulsamaid geisreid. See purskab regulaarselt iga 5–10 minuti järel, paisates kuuma vee ja auru umbes 15–20 meetri kõrgusele, mõnikord isegi kuni 40 meetrini. Strokkur on väga populaarne turismiobjekt tänu oma sagedastele ja etteaimatavatele pursetele ning asukohale "Kuldse ringi" marsruudi lähedal. Geiser on aktiivne alates 18. sajandist, nimi tähendab islandi keeles "vispel". Sealsamas mõnikümmend meetrit põhjapool asub kuulus "Suur Geysir", mille pursked väga harvad. Sõna "geiser" tuleneb islandikeelsest "geysa" - kiirelt edasi.
Sadakond inimest olid juba kogunenud ja ootasid moblad käes kannatamatult järjekordset purset. Liitusin kambaga, üritades paremat filmimise positsiooni leida. Paari minuti pärast muutus veepind rahutuks ja kuuma auru ning vee juga paiskus mürinal ja kohinal kõrgustesse. Jäin filmimisega veits hiljaks, ootasin ka järgmise purske ära aga ikka ei tulnud hästi välja. Nõks ülalpool asus geisri väiksem vend, millest purskas paari meetri kõrgusele kuid see-eest tihemini.
15:58 Pisike geisrihakatis
Matkarada viis kõrgemale mäe otsa, olen maksnud 8 tunni parkimise eest, miks mitte veidi ringi ronida. Suht järsk kruusatee selekteeris enamuse turistidest välja, mina rühkisin tippu. Sealt kui kohalikust kõrgeimast punktist avanes vaade nii kogu ümbruskonnale, alla geisri suunas kui teisel pool asuvale maalilisele orule, kus mõned majad ja väike looklev jõeke. Vahepeal tibutas veidi kuid ähvardavad pilved ja suurem sadu läksid mööda. Veetsin üle tunni aja geisrite juures vaadates veel mitmeid purskeid.
16:11 Org teispool mäetippu
16:04 Geisrid mäe tipust
Nalja pärast astusin läbi suveniiripoest. Nalja pärast seetõttu, et olen ammu loobunud reisudelt suveniiride kaasa ostmisest, millest enamus tegelt kusagil Hiinas valmistatud. Kogu selline nodi jääb tavaliselt kuhugi kapi nurga peale või riiulisse tolmu koguma. Kui üldse midagi mälestuseks kaasa võtta eelistan personaalselt üleskorjatut, tihtipeale kas kivi, merekarp, puutükike, ... Suveniiripoes tegin erakordselt hea "diili", mis Trumpile silmad ette annaks - sain endale kõik mida nägin kuid ei maksnud sentigi - tegin paar fotot poest ja suveniiridest😁
17:00 Monster Mercedes
16:57 Turistilõks
Poest välja astudes jäi silma pirakas Mercedes, kust neli turisti välja ronis. Selline Monster-Trucki moodi sõiduvahend pirakate kummide ja kõrge põhjaga - võimaldab liikuda veidi raskemal off-road maastikul kui minu Yaris. Istusin autosse ja kaalusin kas võtta kohe kehakinnitust või teha seda kose juures. Ilm paistis olevat selginenud, käin enne seal ära, autos istudes jõuab alati ja iga ilmaga süüa. Suurema nälja kustutamiseks kiskusin ühe Kalevi Marja-Pähkli batoonikese lahti ning andsin gaasi.
11:20 Keflavik Valisin Google mapi peal Grindaviki linna, toksasin directions ja start, Google põhjal viib tee otse linna mille osa majasid laavavool maha põletas ja kus viimane märkimisväärne aktiivsus alles aprillikuus aset leidis. Praopurse toimus linnast põhjapool Sundhnukur kraatrite real, Grindavik ja Blue Lagoon evakueeriti. Laava on korduvalt tee läbi lõiganud kuid üle värskete voolude rajati peale tardumist ajutised kruusateed. Värske laavavoolu võis eksimatult ära tunda süsimusta värvi järgi, kohe kruusatee alguses oli kiirusepiirang 30 km/h ja hoiatus, et seisma ei tohi jääda. Miks selgus peagi, ootamatult hakkas meeldivalt soe, laavamass polnud jõudnud veel täiesti maha jahtuda, kiirgas soojust. Mitu suurt buldooserit töötas aktiivselt üritades suht ebatasast laavavoolu pinda siledamaks nühkida. Peatuda ei tohtinud kuid madala kiiruse juures õnnestus auto aknast paar pilti teha.
Keflavik-Krýsuvíkurberg 41-43-427, 45 km 47 min
Plaan oli linnast toidupoest veidi näksi osta kuid kaupluse ette keerates ja autost välja ronides selgus: pood evakueeritud ja muidugi suletud. Mis ikka, toksisin Googlesse järgmise sihtmärgi: Krýsuvíkurberg Cliffs, mis kaardil nähtud piltide järgi otsustades tundusid igati külastamist väärt. Tee peal oli ka võimalus vulkaani ja kraatrimatka teha kuid kuna momendil purset ei toimunud ja Hawail olin käinud mitmes massiivses vulkaanikraatris jätsin aja kokkuhoiu mõttes vahele. Tahan lihtsalt sõita ja nautida vaateid, aeg ajalt peatuda, ringi vaadata ja pilte teha.
12:11 Põdrasamblikuga kaetud vanem laava ja rohtunud "tuhamäed".
11:58 Ookean, rannakaljud - auto mastaabiks
Peagi avanesid esimesed vaated ookeanile, tee kulges mööda vanu laavavoolusid, siin-seal väiksemat sorti vulkaanikoonused või erosiooni tulemusel tekkinud järsemad kaljud. Kaldakaljudele keerav pinnastee oli kruusast või tegelikult muidugi pudedast vulkaanilisest kivimist ja tuhast. Tegelt on ju Island üks suur vulkaan - kogu pinnas on vulkaanilist päritolu. Jõudsin napilt enne campervani teele keerata, mis osutus õnnelikuks juhuseks nagu peagi selgus. Nimelt tõstis pudedal tuha ja kruusakihil sõitmine allatuult ehk antud juhul tagumise masina suunas liikuva korraliku tolmupilve. Teel olid kohati suht suured kivid, millest Yarisega tuli kõhtupidi kinni jäämise vältimiseks mööda manööverdada. Kiirus auto säilitamise huvides maksimaalselt 30 aga vahepeal ka 5 km/h.
12:33 Valged kribulad tagumise kalju ees on linnud
12:32 Suuremate vulkaanipursete ladestused tumedamate joontega selgesti eristatavad
12:30 Krýsuvíkurberg Lõpuks jõudsin ookeani kohal kõrguvale kaljuplatoole, mis püstloodis merre laskus. Tuul oli siin tugev, olin juhuslikult parkinud ninaga tuulde tänu millele islandis ähvardav uste eest äralendamise efekt ei ohustanud. Kobisin välja ja läksin kalju äärele uudistama, igaks juhuks hoidsin viisakat distantsi, pinnas ei tundunud just kõige kindlam. Siin ei saanud libastumisega riskida, alt peaks isiku tuvastamiseks kaljult koeproove võtma kui kaljuseina juures tiirlevatest kajakatest ja muudest verejanulistest lindudest miskit üle jääb. Mõlemale poole avanesid ägedad vaated, istusin veits ühe rahnu taga tuulevarjus kuni külm hakkas ja läksin tagasi autosse kehakinnitust võtma. Kanadast kaasatoodud pontsik, juust ja autolaenutusest järgi jäänud kohv maitsesid hästi.
12:50 Valvas jäär
Matkabussi tüübid paistsid end sättivat siia üleöö parkima. Sisuliselt inimtühi ja ilma parkimismaksuta, ainult kole tuuline koht. Tagasiteel elasin üle zooloogilise episoodi kui kohalikke lambukesi karjatav juhtoinas pani pahaks, et tema hooldatavatest liig lähedalt mööda sõitsin. Jõllitas sihukese näoga, et tee kohe vehkat, muidu maksad end haigeks lömmipuksitud masina eest. Tõmbusin aupaklikult tagasi, Yarisest pole vastast kurjale jäärale.
Krýsuvíkurberg-Eyrabakki-Selfoss 427-34-34, 70 km 58 min
Google kaardile toksisin järgmiseks sihtmärgiks Selfoss, linn kus lootsin kas kusagil kiirsöögikohas ampsata või poest toitu osta. Kronan supermarket asus otse jõe ja loodetavasti kose juures, millele asula nimes olev "foss" vihjas. Tunnine sõit kulges ookeaniäärsetel suht siledatel laavaväljadel mööda maanteed 427.
13:37 551m kõrgune Ingólfsfjallpilvedes
Musta liiva düünid olid maantee 34 ääres vaid pooleteise kildi kaugusel kuid magasin need maha ja kui aru sain ei hakanud tagasi pöörama. Ajaga just laristada polnud, ookeani ja liivadüüne (isegi musti Hawail) olen ennegi näinud, aga geisrit mitte. Põhja poole ookeanist eemale keerates jäi kohe silma võimas Ingólfsfjall mägi kauguses. Kui seni olin kuivalt pääsenud siis sealpool sadas, poolekildise kõrgustevahega massiivne platoomägi udu ja pilvede sees. Mägi on tekkinud ja oma kuju omandanud liustikualuse vulkaanipurske tulemusel. Legendi järgi olevat tema tippu maetud Islandi esimene asunik Ingolfur Arnarson.
14:00 Selfoss linn asub mäe jalamil Hvita jõe lõunakaldal. Vihmapilved olid vahepeal 20 mindiga hajunud! Auto naviekraani ja minu mobla abil navigeerimine oli lapsemäng, linnas lihtsalt pead arvestama mõnesekundilise viitega kaardil oma asukohta vaadates kuid hääljuhendaja aitab pööretest aegsalt ette hoiatades. Toidupoe ette keerates sõitis puupüsti täis parklast just minu eest üks auto välja. Kronan on tavaline suur toidupood, ainult hinnad ebatavaliselt kõrged, vähemalt minu vaatevinklist. Pakike lambarulaadi, kaks banaani, kaks pudelit vett, kabanossivorstide pakk ja jogurt läksid maksma 1433 Islandi krooni, umbes 16CAD (10 EUR). Mobla kaardimakse teatava üllatusena töötas.
14:31 Hvita kärestik, taamal Ingólfsfjall
Poes käidud toksisin sisse järgmiseks sihtkohaks Gulfossi, mis plaanide järgi kaugeimaks punktiks enne kui tagasi Reykjaviki poole keeran. Jõge ületades jäi silma päris kena kärestik kuid ei mingit koske, kaalusin momendi ja otsustasin ümber pöörata, et fotot saada sõitsin poe taha jõeäärsele teele. Koske polnud kusagil ja ka kärestik nägi välja rohkem kui kiirevooluline jõgi, mis ei takistanud mind kiirelt paar fotot klõpsutamast. Autosse ja nüüd juba lõplikult Gulfossi poole teele, piltide põhjal otsustades peaks ikka vägev juga olema.
