20:10 Almannagjá pragu, ühel pool Euroopa, teisel Põhja-Ameerika mandrilaam
18:55 Alustan sõitu tagasisuunas minu Islandireisu viimase plaanilisevaatamisväärsuse Þingvelliri (Thingvellir) poole. Sõidan uuesti mööda Gulfossist ja Stokkuri geisrist, peatun korra, et jäädvustada 724m kõrguse Bjarnarfell mäe taustal auravat geisrit ka siitpoolt. Edasi sõites avanevad võimsad vaated: üks ägedam kui teine.
Tee on kitsas ja peatumise võimalusi minimaalselt, saan seda teha kui kedagi pole taga. Korra jookseb kolm lammast ootamatult üle tee, pidurdan, minu taga sõitvale masinale ootamatult, sest see peab kummide vilinal rattad lukku lööma. Lasen ta mööda, teen paar pilti. Lõpuks hakkab väsimus mõjuma ning muutun uniseks. Räägin kõva häälega, raputan pead, annan endale kõrvakiilu ... suurt ei aita. Otsustan järgmisel parkimisplatsil peatuda ja korraks silma looja lasta.
19:48 Järv, luitunud taimestik, rohelus mäel ja kolletav samblakate kõrgemal
Ärkan selle peale, et rool kisub käes järsult vasakule. Olin silmad lahti tukkuma jäänud ja auto hakkas sujuvalt teelt maha sõitma ... õnneks oli moodsal masinal automaatselt aktiveerunud sõidurajal hoidmine, ilma selleta oleksin täiskiirusega 3-4 meetrisest teetammist alla laavaväljale põrutanud. Masina korralikult sodiks sõitnud ja isegi võinuks hullult viga saada. Uni oli hoobilt läinud, sihukese adrekalaksu viskas üles. Kümmekond minutit sõitu ja saabusingi kohta kus Põhja-Ameerika ja Euroopa maakoore laamad aeglaselt üksteisest eemalduvad. Selgelt oli näha pragude vöönd koos kohaliku Almannagja põhipraoga. Huvitava asjaoluna üks vähestest kohtadest, mis roheluse ja suht korraliku metsaga kaetud.
20:17 Lumiste tippudega vulkaanid
20:37 Thingvallavatn
Pragude vöönd ulatub läbi terve Islandi ja muidugi ka Atlandi ookeani nii põhja kui lõuna suunas, siin lihtsalt üks parimatest paikadest selle nägemiseks. Kontinentidevahelises praos ujumise võimalus Silfra praos ja iidne rahvakogunemispaik olid veidi kaugemal. Parkimisplatsile keerates selgus, et parkimine tasuta kuna turistikeskus ametlikult suletud, peale minu näha vaid paar autot.
20:43Thingvellir
20:43 Tee alla prao põhja mööda
Thingvellir on Islandi rahvuslik pühapaik, sest just seal asutati aastal 930 maailma vanim teadaolev parlament – Althing (Alþingi). Siin kogunesid Islandi pealikud ja rahvaesindajad, et teha seadusi ja lahendada vaidlusi. Althing tegutses Thingvelliris peaaegu 900 aastat, kuni 18. sajandini. Viimane kogunemine toimus aastal 1798, alates 1881 asub parlament Reykjavikis. Thingvellir sümboliseerib Islandi rahvuslikku identiteeti ja demokraatia juuri ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kes tunneb huvi siis wikipedias on põnev ja kokkuvõtlik artikkel Thingvelliri ajaloo kohta.
20:53 Islandi lipp Thingvelliris
20:57 Hukkamisejärv Drekkingarhylur
Kõigepealt jalutan vaateplatvormile, kust on näha suur Thingvallavatn järv, põhipragu ja väike allikatoiteline järv Drekkingarhylur, kuhu inimesi peale süüdimõistvat kohtuotsust hukkamise eesmärgil visati. Kruusatee laskub prao põhja mööda allapoole, praost kerkiv vähene aur ja väävlilõhn annavad tunnistust, et vulkaanilised protsessid kestavad endiselt. Pole ka midagi imestada, mandrilaamad eemalduvad kiirusega 2cm aastas, ei kosta just palju kuid 100 aastaga teeb see 2 meetrit, tuhandega 20 meetrit. Althingi asutamisest on seega laamad liikunud üle 20 meetri ja praopiirkond näeb välja teistsugune kui tol ajal. Kuna giidi ega moblaühendust pole ei saagi teada, kus nimelt inimesed koos istusid ja kus see kuulus seadusekivi Lögberg asub. Võtsin rahulikult, kiiret polnud enam kuhugi.
21:10 Parklas toksin Google kaardile Kaflaviki hotelli nime: 87kilti ja 69 minutit. Tore, enne poolt kümmet peaks hotellis olema. Tasapisi hakkab hämarduma, tükk aega kaalun kas panna tuled peale või mitte, liiga valge tundub aga lõpuks ikka lülitan pooltuled sisse. Uni õnneks eriti ei kummita, eks aitasid nii ehmatus kui kolmveerand tundi väljas külma tuule käes hulkumist. Reykjaviki jõuan just selle tempoga nagu google lubab, kuid keset linna on kiirtee ootamatult suletud. Pean maha keerama ehkki google üritab mind keelumärgist läbisõidule sundida. Linna tänavad käänulised, suht raske enam-vähem kiirteega paralleelset suunda hoida. Google kah pidevalt segab oma ümberarvutamisega. Peatun korraks, panen juhendamise kinni ja otsin ise kaardilt parima alternatiivi. Lõpuks õnnestub läbi linna teisele kiirteele jõuda kuid olen kerinud oma 17 kilti teepikkusele ja üle 20 mindi ajale otsa.
22:40 jõuan hotelli ette, kokku olen Islandi ekskursioonil 11 tunni ja 20 minutiga sõitnud pea täpselt 400 kilti ning külastanud terve portsu põnevaid kohti - ekstreemintensiivturism. Parasjagu üllatav, et suutsin seda teha peale paaritunnist veiniuimas lennukis tukkumist. Roolis magama jäämise kohta ei oska öelda muud kui, et õnne peab ka olema - noh noored, tehke järgi kui suudate😜
Paraku ei viska ma end veel voodisse külili, sest tahan hommikuks kõik asjad joonde ajada. Käin võtan paagi bensu täis, 3 euri liiter kallivõitu kuid mu Toyota Yaris kulutas vaid 18 liitrit. Hotelli ees autot parkides unustan Islandi autosõidu põhireegli - alati ukse käepidemest kindlalt kinni hoida. Tuul rebib ukse käest ja virutab vastu kõrvalseisvat masinat. Armatuurlaual hakkab punane tuli vilkuma, hea et kummagi masina signalisatsioon üürgama ei pista. Õnneks on minu uksel minimaalne värvikahjustus ja pleki paindumine ning teiselgi pole suurt miskit märgata. Eriti totter oleks nii endale kindlustusasi kaela saada. Vihm on õnneks auto suht puhtaks pesnud, isegi kummid mustad mitte vulkaanilisest tolmust punakaspruunid.
Hotellis saan võtme neljasesse tuppa, valvelauas on omanik, kes annab teada: kaks tüüpi juba toas, võid valida ükskõik kumma kahest ülejäänust. Hommikusöögi buffet maksab 14 Euri, mis on väga odav. Mõtlen aga ütlen, et lahkun väga vara. Otsustan hommikul, sest tahan oma järgijäänud toidu nahka panna. Mees lisab: buffet avatakse kell 4 aga kohv ja tee on 24 tundi tasuta, süüa võid kus tahad kas köögis või kovikus - pole vahet. Lähen teisele korrusele, leian toa, kaks tüüpi magavad. Und pole, võtan õhtueine enne magamaminekut. Joon klaasitäie veini pakist, söön vorstikesi kukliga ja rüüpan kohvikus kaks tassi kohvi. Teen oma Stockholmi check-in ära, kasutan hosteli wifit. Kaks kahtlaselt sõbralikku (geid ilmselt) saksa noormeest on ainsad kliendid, lobiseme nats kuni nood lähevad magama. Aeg minulgi põhku pugeda, kell juba pool üks. Sätin oma mõlemad moblad viieks äratama, sest väljalend 7:35. Igaks juhuks panen paranoiliselt kummalegi kolm äratust 5 mindise vahega.
04:41 Päikesetõus hosteli kohviku aknast
Tuld toas ei süüta, seljakott voodi ette, riided sinna peale, moblad padja alla ja poen linade vahele. Uni ei tulegi hoobilt, pöörlen veidi enne kui uinun. Õnneks mõlemad toakaaslased põõnavad vaikselt kui hiired ega norska. Uni suht rahutu, nelja ajal ärkan jälle, lebotan aga kui veerand tunniga magama ei jää korjan asjad kokku ja lähen dushi alla. Kui pulsikella uskuda magasin ainult 2:35. Toas muideks pole muud mööblit kui neli voodit, suuruselt tüüpiline ühikatuba, kaks väljas asuvat dushi ühiskasutatavad. Kõik on väga puhas ja korras, mul polnud miskit muud vaja kui koht, kus mõneks ajaks külili visata. Mis iganes lisamugavusi poleks olnud niikuinii aega ega jaksu kasutada. Vastus küsimusele hosteli kohta: Islandis täiega korralik ja rahuldab minusuguse vähenõudliku vajadused - kahetärni hostel, klientide hinnangud 4.5 tärni - nõustun täiesti.
04:40 Hommikusöögi buffet hostelis
Veinipõhja jätan külmkappi, ülejäänud toidust enamuse panen kohvikus nahka, kõrvale rüüpan kaks kruusi väga head kohvi. Viie ajal olen valmis hotellist lahkuma, võtme lasen karpi ja astun välja. Just saabuvad uued kliendid, kallavad oma kotist portsu suveniiriks korjatud kivisid muru peale, kõik ei mahu kaasa. Valin neli ilusamat välja ja topin kohvrisse, olingi ise unustanud seda teha. Sõidan mõnisada meetrit eemal asuva autolaenutuse kontori juurde. Uks on lahti kuid kedagi kohal pole. Istun veerand tundi, proovin nalja pärast helistada, muidugi ei õnnestu. Astun kõrvalolevast hotellist 5:15 läbi, uurin kas need teavad midagi. Hotelli juurest läheb poole tunni pärast buss lennujaama, lubavad mind vajadusel ära visata. Lähen tagasi, teen masinakohvi ja siis lõpuks 5:40 tuleb töötaja uue kliendiga lennujaamast. Enne minuga tegelema asumist rendib auto välja. Rüüpan kohvi aga kuram, hakkab kiireks minema.
05:08 USA hävitaja sümboolselt Islandil
Lõpuks järg minu käes, tüüp küsib kas olen juba teinud kahju aruande - mis kahju, masin jumala tipp-topp??? Mees läheb vaatab auto üle ja kontrollib bensu, imestab et on jah ok. Huvitav kas masinas mingi andur, mis registreeris ukse paugu, raskelt usutav. Igatahes saab lõpuks kõik korda ja tüüp sõidutab mu lennujaama, paneb 6:20 ukse ette maha. Kohvri äraandmine läheb viie minutiga, jalutan turvakontrolli järjekorda. Mitu inimest seisab vedelikutünni juures ja hävitab jõudumööda igasugu jooke või kallab neid ära. Mul pudel islandi vett, ilusa pudeli hoiaks alles aga vett ei jaksa kõike juua. Üks vend minu ees võtab veinipudeli, korgib, rüüpab paar lonksu. Vaatan talle otsa, pilgud kohtuvad, mõistame teineteist sõnadeta. Mees sirutab küsiva pilguga pudeli minu poole: Issanda kingitust ei või ometi tagasi lükata. Parem kallan oma vee ära kui lasen temal veini kallata. Kahe peale pigistame üle poole pudelit kerre ja kui järgmised ütlevad lonksust ära kallab tüüp ohates veini tünni ning paneb pudeli kasti.
07:08 Läheme lennukisse, lennuväli täis ICELANDAIR lennukeid
Turvakontrollis hakkab ametnik minuga islandi keeles rääkima. Kummaline, et seda juhtus pidevalt. Ütlesin, et ei oska ja küsisin kas näen nii islandlase moodi välja ... aga muidugi oli vastuseks. Mu seljakott paluti lahti teha ja küsiti mis see on? Osutatud objeti vaadates vastasin imestunult: mustad sokid. Ei, seal sees ... nojah sokid olin tõmmanud kaitseks ümber välise kõvaketta, vastus igatahes rahuldas neid ja sain edasi. Väravas ootan veerand tundi ning lastaksegi peale, õhkutõus 15 min hilinemisega. Stockis mul vaid 55 minutit lendude vahel, kiireks läheb aga vist tänu manustatud veintsile suht savi. Kuram, Stockholmi võib viimases hädas sõber paadiga järgi tulla või ootan seal ESTO ära. Iste akna all, jalaruumi üllatavalt palju. Pildistan veidi aga Island pilvekatte all, lendame üle liustike.
09:36 Järved Norra mägedes veel jääkaane all
Magan vahepeal, silmi avades Norra rannik, pildistan lumiseid mägesid, kõrgemal asuvad järved on ikka veel jääkatte all. Arlandas maandume veerand tundi varem, seega aega küllalt. SAS leti juures küsin boarding pass, mulle antakse koht kolmekümnendas reas. Lennuk väiksem ja istumine kitsam aga mul veab, 30 rida hulka laiem kui teised. Naaber rootsi heavymees. Konsumeerib muudkui õltsi, üritab vestelda. Mina poolunes, ei suuda sotsialiseeruda, 2 tundi möödub nii otseses kui kaudses mõttes "lennates". Tallinna lennuväljal maandudes ei suuda pinginaaber välja kannatada, ronib vaatamata stjuuardesside protestile poolvägisi vetsu.
Tallinnas Boltiga jama, sest mul millegi pärast sularaha seadistustes aga raha taskus pole. Ütlen juhile, too vastab: ära muretse, teeme QR koodiga. Koju jõuan viieks. Swedpank app ei tööta, juht saadab mulle moblale arve, maksa kui jõuad - üllatav usaldus. Ehk siis Eesti võtab mind avasüli vastu.
Joa mastaabist annab aimu fakt, et astangu äärel seisvaid inimesi pea võimatu näha
17:10 hakkan Gulfossi joa poole sõitma. Ehkki sõita vaid 10 kilti olen sunnitud vahepeal paar peatust tegema, vaated lihtsalt on nii vägevad.
17:30 (10 km, 187) Gulfoss juga. Parklas jätan auto kaugemale serva lootuses, et ehk ei pea siis maksma, suveniiripoe juurde jõudes näen aga silti "Tasuta parkimine". Kuna kose ümbruse maa on kingitud riigile ei võta nad ka parkimistasu, eraisikud võivad oma maale jäävate "imede" eest küsida just seda hinda mis meeldib. Täpselt kell viis näen esimest korda kuulsat Gulfossi juga. Isegi distantsilt on tõepoolest võimas vaatepilt.
Strokkur-Gulfoss-Blafell 35 10+20km Vasakul ülal liustik, paremal Blafell mägi
17:37 Gulfossi Kanjon
Gullfoss tähendab „Kuldne juga“. Ta on kaheastmeline: ülemine astang 11 meetrit ja alumine 21 meetrit kõrge. Vooluhulk on suvel keskmiselt 140 m³/s kuid kevadel võib ulatuda isegi kuni 2000 m³/s ... võrdluseks 2400 m³/s Niagara juga. Huvitav Eestiga seostuv info: Keila juga 6m³/s, Jägala juga 13m³/s, aga Narva juga enne hüdroelektrijaama ehitamist lausa 400m³/s!!! Vesi langeb Gulfossis võimsalt sügavasse kanjonisse, mille seinte kõrgus kuni 70 meetrit. Juga avaldab muljet oma toore jõu ja ilu poolest ning päikesepaistelisel päeval võib seal tihti näha vikerkaart. Ehkki Niagara on palju võimsam nii kõrguse kui voolumahu poolest rikub selle Kanada ja USA piiril oleva loodusime muljet sisuliselt linna sees asumine ja majade panoraamid. Vaatemäng metsikus looduses on hoopis teine asi.
17:52 Juga ja kanjon
17:31 Esimene pilk Gulfossile
Hvita jõgi (Selfossis seesama), millel Gulfossi juga asub saab alguse Langjökulli liustikult. Liustikutoitelisena võib tema vooluhulk muutuda väga tugevalt ja kiiresti sõltuvalt ilmastikuoludest. Pinnas koosneb ümbruses suht tugeva basaltlaava ja erosioonile kergelt järgiandva vulkaanilise tuha kihtidest. Kaks tugevamat ja paksemat mõne miljoni aasta vanust basaldikihti moodustavadki joa astangud. Erosiooni algatas ilmselt maavärinatest tekkinud pragude ja jääaja lõpul toimunud võimsate veevoolude koosmõju.
Lisaks looduse ilule on Gullfossil ka ajalooline tähendus – 20. sajandi alguses taheti juga kasutada hüdroenergia tootmiseks, kuid kohalik naine Sigríður Tómasdóttir võitles selle säilitamise eest ja teda peetakse üheks Islandi esimeseks looduskaitsjaks. Joa juurde viivad mitmed eri kõrgusel asuvad rajad, käin kõik neist läbi. Kanjoni põhja joa alla paraku ei saa, vähemalt ametlikke radasid pidi. Nii palju kui ülalt näha siis kahtlane kas kitsa kanjoni põhjas ongi kallast millel käia, tundub et veevool ulatub ühest pea püstloodsest seinast teiseni.
Lumise tipuga vulkaan joa taustal
Kanjonis ilmselt jalgrada pole
Raja ääres on ka skeem horisondi panoraamiga, mis määrab ära kõik näha olevad mäetipud.
18:20-18:35 Juga vaadatud lähen istun autosse ja söön kiirelt. Lambarulaad, paar pontsikut, banaan ja Islandi vesi, lisaks kotike magusaid mahlakummikomme. Vaatan kella ja mõtlen mida teha, aega veel on, pimedaks ju praegusel ajal läheb siin alles kesköö kanti. Jääliustik ja mingi kõrgem mägi kumavad kutsuvalt kauguses. Maanteed 35 pidi siit keegi edasi ei sõida, aga mingit keelavat märki ka pole. Otsustan sõita 20 kilti või pool tundi või seni kuni edasi enam ei saa - pööran nina liustiku pole ja annan gaasi.
Langjökull liustik mäeaheliku taga
Sõidu ajal ahmin silmadega vaateid, pean end kontrollima, et kogemata tee pealt maha ei sõidaks. Põrutan üle pisikese jõe, tee kulgeb laavaväljadel mööda suht laugeid tõuse ja languseid. Natuke enne seitset lõpeb asfalt: range silt keelab kruusateel tavalistel autodel sõita.
18:55 (20km, 207)Ronin autost välja, läbilõikavalt külm tuul puhub helevalge jääkupli poolt. Vaatan ringi ja teen pilte. Täiesti Marsi maastik - kiviklibu kõrb, seekord koos külmaga mitte soe nagu Hawaiil. Vasakul 100 ruutkilomeetrine ja 1438m kõrgusele ulatuv Langjökull liustik, paremal 1204m kõrge Blafell mägi. Kaua ei saa autost väljas olla, isegi fleece ja kilega tulevad külmavärinad. Panen google kaardile järgmise nimena Islandlaste kuulsa viikingiaegse kogunemiskoha ehk parlamendi Thingvellir ja keeran otsa ringi, see siin oli kaugeimaks punktiks.
Plaan oli juba kolmapäeval sõbraga Kasari jõele süstaga sõitma minna, paraku lubas neljapäevaks palju paremat, lausa päikesepaistelist ilma ja lisaks sain ka veidi rohkem aega ettevalmistamiseks. Vaja selleks, et oma süsta, mis 5 aastat garaazhi lae all rippunud, esimest korda auto katusele sättida. Süst (ja paar jalgratast) sai kunagi Kanadast tuttava konteineris siia saadetud, kuna tal jäi ruumi üle. Vee peale polegi jõudnud teisega, kui seekord ka ei proovi jääbki garaazhi dekoratsiooniks. Süst ise ühekohaline plastikust veidi laiema põhjaga sinine Pelicani firma matkasüst. Pikem ja mahukam kui mu teised kaks Kanadas, kuid tagumine "pagas" aluse peal, mis tänu kõrgemale asetusele muudab süsta ebastabiilsemaks.
Kolmapäeva lõuna ajal sättisin süsta auto katusele, keerasin tagurpidi pakiraamile ja sidusin kõvasti kinni. Igaks juhuks mitmekordselt liiga kõvasti - parem kulutada rohkem aega kui pärast tee pealt üles korjata. Bensu võtsin 80 euri eest, paak oli alla veerandi ja nii ei tahtnud sajakildist sõitu ette võtta. Õhtul liiklust vähe. Esialgu olin ettevaatlik, kuna süst tundus väga kindlalt katusel seisvat, tõstsin kiirust ja peagi lasin rahumeeli Pärnu maantee piirkiirusega 110 km/h. Sõbra talukoha juurde sõitmiseks, kus polnud aastaid käinud ja kiirusepiirangute mugavaks jälgimiseks, kasutasin Googlet. Mulle meeldib aga kui kellegil on Eestis kasutamiseks mõni veel mugavam äpp, andke aga teada.
Kohale sain kenasti, õhtul aega sauna teha ja pikalt lobiseda. Saun on sõbral igati äge torusaun, sellise võiks Torontos küll aeda püstitada. Toru koosneb neljast osast: eesruum väljas (1m), eesruum (2m), pesuruum (2m), saun kahe istelava ja puukütte ahjuga (2m). Kõik puidust tehtud. Paraku tuleb väga hoolikalt arvesse võtta niiskuse muutusest tulenevat puidu mängimist. Torus tekivad võimsad jõud ja kui pole õieti planeeritud tõmbab kogu kupatuse kiiva. Eriti meeldis mulle saunaahi, mis ruumi poole tunniga kuumaks küttis ning tänu torulisele kujule (lagi keskelt kõrgeim) pakkus tavapärasest pehmemat leili.
Uni oli millegi pärast suht rahutu kuid see-eest harukordselt põnev. Nimelt nägin, et Torontosse tagasi saabudes oli meile uus koduloom võetud (mis kipub aeg-ajalt juhtuma) - selline väikese jaanalinnu suurune tuttpütt. Lasin linnu puurist välja ja minu imestuseks kukkus too inimkeeli rääkima. Algul veidi kohmetult aga siis järjest soravamalt. Mul tekkis muidugi huvi kui taibukas ta on, hakkasin järjest keerulisemaid küsimusi esitama, päris tark oli teine. Küsisin, kuidas kõike teab - vastas: internetis ju kõik olemas, olevat wifi salasõna leidnud kui puuri puhastamise ajal ringi jalutas. Puuri koristamise asjus pidin tütrega pahandama, ja miks üldse nii intelligentset elukat puuris peetakse???
Hakkas kahtlus tekkima, et äkki tegu hoopis tehisaruga varustatud robotlinnuga. Siinkohal ei mäleta mis edasi sai, aga järgmises unes olin sooja ookeani rannas lebotamas. Mõnus lainetus, kokteilid, surfarid. Palju ei jõudnud nautida, sest suured jäätükid hakkasid randa uhtuma, peagi juba pirakamad jääpangad ning kaugemal paistis jäämägesid. Lained olid ka tõusnud, kiirelt jooksime auto juurde hakates mere äärest kaugemale kihutama, tõusev vesi ja jäämäed jälitamas - ärkasin üles. Unenägude igavuse üle küll kurta ei saa😁
Ilm oli selle suve kohta tõepoolest ilus. Hommikul võtsime laadnalt, kohvi joodud jalutasime veidi ümbruskonnas ringi. Nad asuvad kohaliku paarimeetrise astanguga "panga" äärel, ma ei teadnudki, et Kasari lõunakaldal ka pisike paekivi kallas. Süstad lasime sisse Kloostri silla juurest. Kuival maal sättisin jalatoed parajaks aga esimest korda uude veesõidukisse istusin ettevaatlikult. Üllatavalt mugavaks ja stabiilseks osutus. Iste, seljatugi ja jalatoed super mõnusad ja lihtsalt reguleeritavad, etteruttavalt võin kinnitada, et ei istumine, selg ega jalad ei jäänud kolme tunniga kangeks. Boonusena avastasin mobla hoidiku süstas, mis eriti mugav ja käepärane nii kaardi jälgimiseks kui ka pildistamise tarbeks, muidugi veekindluse eeldusel.
Ainus veidi nirum osa oli kaasas olev lihtne aer, pean parema ja pikema muretsema. Aeruga tõmmates liikus päris kergelt ja samas hoidis ka kurssi paremini kui mu teised - põhjal olevate soonte ja sabakuju mõju. Põlvede kohal pehmendused, et saaks mugavalt jalgu toetada. Sõber kaasaga kaheses arendasid veidi suuremat kiirust, neil ka pikem ja kitsam süst. Suundusime ülesvoolu umbes kolm kilti kuni Rõude jõeni ning seda mööda nii poolteist kilti allavoolu.
Ilm oli süstasõiduks super hea: 15-16 kraadi sooja ja mõõdukas tuul, just paras särgiväel sõudmiseks ilma, et normaalse tempoga palav hakkaks. Tuul ja jahe ilm olid ka sääsed ja parmud minema peletanud, Matsalu kohta täiesti ennekuulmatu. Tänu vihmasele Juunile oli veetase suht kõrge ja vool tuntav, samas tuul ja vool teineteisele vastu tasandasid mõjusid. Kui Kasari on selles piirkonnas kunstliku süvendamisega sirgeks kujundatud siis Rõude ja Vanajõgi mõlemad looduslikult käänulised. Aerutasime kõrkjaseinte ja kaldavallide vahel, aeg-ajalt paistis kaugemal mõni metsaviirg.
Vanajõel kulgesime kuni polnud enam süstatav ehk siis lõplikult kinni kasvanud. Pisemad kalad lõid sulpsu, siin-seal hakkas silma valgeid vesiroose ja kollaseid vesikuppusid. Kull tiirutas taevas, mingi pisike kollane linnuke istus kõrkjale kuid lasi enne jalga kui mul õnnestus pildile püüda. Putukatest nägime vesikirpe, kiile ja mingeid kärbselisi, ühtegi hammustust ei õnnestunud kollektsioneerida.
Kaks vesikuppu ja kaks kiili
Vesiroos
Kloostri silla juurde tagasi jõudes mõtlesin proovida silla alt läbi sõita. Paraku natu liiga madal tundus, lõin käega, äkki jään peadpidi kinni, milleks lolli mängida. Kokku kogunes 11 kilti süstasõitu, veesõiduk osutus igati mugavaks. Nüüd võin rahulikult soovi korral süsta garaazhi lae alt auto katusele lasta ja sõita süstatama kuhu hing isutab. Elu lihtsamaks ja süsta kinnitamise kiiremaks tegemiseks pean ostma kaks peenikest koormarihma ja jupi torusoendussvammi pehmenduseks katuseraami ja süsta vahele.
Mõtlesin juba eile Jaanitulest blogistada aga nii eilne kui tänane päev on kiirelt käest libisenud. Eile kulus taastumise ja mägimatka peale, täna oli vaja veidi helistada ning asju ajada. Siis veel süst homse katsetuse tarvis katusele kinnitada. Lühidalt võin kinnitada, et jaanituli oli äge vaatamata mitte kõige soodsamale ilmale. Lõke nii vägev, et isegi teibaga poleks üle hüpanud. Kohtusin lõkke ääres rattamatkal olevate ameeriklastega ja ajasin paar sõna juttu. Tütar neil Torontos - maailm väike. Õhtut vürtsitas mesilassülemi männi otsast kinni püüdmine, olid teised päeval vehkat teinud ja peremees ei julgenud üle öö vihma kätte jätta.
Biohazard ülikonnas mesilaste kallal
Pidutsesime koos lapsepõlvesõprade, nende laste, laste sõprade ja lastelastega. Vingemad vennad pidasid vastu kella viieni, mina nende hulgas. Tore oli veenduda, et minu maailmavaadet, ehkki suht ebatavalist, kannavad edasi ka mõned noorema põlvkonna esindajad.
Jooke sai hulgaliselt kuid mõistusega tarbitud, öösel küll pidi naispere meid vaigistama kui meremeeste laulud Tallinnani kostma hakkasid. Ärkasin hommikuse katusele plärinal sadava paduvihma peale kümne ajal, olemine värske ja roosa nagu vastsündinul, mine või jooksuringile. Ei hakanud ärplema, suundusin hoopis kööki ja võtsin suure kruusi kanget kohvi. Paari tunni jooksul tilkus rahvast siit-sealt värske kohvi aroomi peale juurde. Kaotused ja vigastused olid minimaalsed, enamik täiesti lahinguvalmis, mis tähendas uute jookida avamist neile, kel polnud rooli vaja istuda. Mina kui pealelõunal koduteele asuja pidasin Värskaga karsket joont, 24'dal pollarid iga nurga peal puhuritega, ei maksa lolli mängida. Viimaseks ürituseks kujunes perekondlik Rummu mägironimine - edukas, kõik jõudsid tippu ja keegi alla ei kukkunud.
Seekord sai paadireisidega alustatud enne Jaanipäeva. Ilmad on olnud sihukesed vihmased, külmad ja suht tugeva tuulega. Samas pole see eriliseks vabanduseks, sest nagu kapten ütles: merel saad märjaks niikuinii, mis vahet kas ülevalt sadavast vihmast või paati pritsivatest lainetest. Meresõit pole suhkrust või nõrkadele tüüpidele. Pühapäeval oli küll tuuline aga merel vihma ei ennustanud. Startisime Noblessneri sadamast, kus sõber oma paati kai ääres hoiab - hulka mugavam ja aja kokkuhoidlikum kui autohaagisel mere äärde vedada, vette lasta ja pärast autole sikutada ning garaazhi viia.
Kella kümneks pidin sadamasse minema. Iga kord kui vaja linna minna mõtlen milline perfektne asukoht mul: aedlinna roheluses ja vaikuses elades võtab mugav rongisõit Baltasse alla 20 minuti ja sealt edasi on kogu linn nagu peopesal - 20 mindiga jalutad absoluutselt igale poole. Noblessnerisse oli 1.7 km ehk 15 min seljakotiga kõndimist. Jõudsin veidi enne teisi, mis andis võimaluse ringi vaadata ja pilte teha. Tuul tugev ja külm, fleece ja vihmakile kulusid ära. Sadam nagu iga teine moodsam Läänemere äärsetes riikides, kai äär purjekaid ja kiirpaate pilgeni täis, kaikoha saamine eeldab aastast järjekorda. Ainus häda tankimisvõimaluse puudumine mingi lollaka keskkonna eeskirja tõttu.
Sõprade saabudes ronisime paati ja kümmekonna minutiga suundusime sadama akvatooriumist avaveele. Kapten vaatas muulide vahelt paistvaid vahuseid laineharju ja arvas, et sellise lainega pole ta varem vabatahtlikult merele läinud. Põhjatuul tähendas, et suurimad lained olidki just sadamast kilomeeter paar mere poole. Maksimaalselt 25 km/h, rohkem ei saanud tempot arendada, liiga jõhkralt peksis vastulainet sõites. Vee peal filmimisest ei tulnud suurt välja, hoidsin kramplikult kahe käega moblast, ei märganudki, et näpp jäi kaadrisse. Jalgadega tuli samal ajal istmest hoida, et mitte merre lennata.
Härrade ohvitseride kasiino
Lõpuks Aegna varju jõudes jäi laine sutsu väiksemaks, sadamasse sai juba päris kiirelt paarutatud. Paat kai külge seotud krabasime mõned õlled sadama baarist ja läksime saart uudistama. Paarikildine matk tundus seltskonnale jõukohane. Olen korra varem koolipõlves Aegnal käinud, saar liiga lähedal mandrile, harilikult võtame hulka pikema retke ette. Ohvitseride kasiinot renoveeritakse, omal ajal oli igati uhke hoone, nüüd nõuab hulk raha, et korda teha. Ilmselt ehitatakse hotelliks ringi, samas tekib mul küsimus, kust leida piisav hulk piisavalt rikast klientuuri, et ettevõtmine ära tasuks. Hooaeg on Eestis lühike, veab kui kolm kuud kestab. Metsas võis näha veel mitu suurt mahajäetud maja, mille uued omanikud olid piirdunud uste akende kinninaelutamise ja "Eramaa" sildiga vaia maase tagumisega. Teadjamate väitel olevat sihuke seis ilma märkimisväärsete muutusteta kestnud juba aastaid.
Tagasi sadamasse jõudes märkasime piirivalve laeva saabumist. Tüübid vahtisid meid veidi aega kahtlustavalt ja tulid siis paadijuhilt dokumente küsima. ID kaardi järgi kontrolliti üle, leiti kõik korras olevat ja kamandati alkotesti puhuma. Kapten oli täpselt piiri peal, piirivalvajad kehitasid õlgu ja soovitasid mitte peale võtta. Piirivalve kaater kinnitati kai külge ning mehed suundusid sadamakapteni võõrustamist nautima. Need tüübid jupp aega enam merele ei tule. Neemenuki taha jõudnuna keerasime konjakil korgi maha, tilgake Neptunile ja siis paar ringi meremeeste keskis, et külm naha vahele ei poeks. Järgmiseks sõidusihiks oli meile Naissaar.
Tuul oli nõrgenenud ja lainedki märgatavalt väiksemad, lisaks sõitsime pikilainet. Kapten võttis kiiruse üles, paarikümne minutiga Naissaarel. Siin otsustati lõunasöök korraldada - võileivad, vorst, juust, kastmed, kurk, tomat ja väike kast õltsi keelekasteks. Kõht sai täis, istusime rannas, arutasime maailma asju, vaatasime merd ja limpsisime kesvamärjukest. Nii mõnus oli - tukk kippus peale tulema. Enne Tallinna poole tagasiteele asumist haarasime sadamapoest jäätised nagu ontlikele poistele kohane😋 Kapten tüüris kruiisisadamast läbi enne kui meid maale lasi. Igati asjalikult vee peal veedetud päev.
Jalutasin tagasi Balti Jaama ja läksin Kalevi kommipoest läbi, et pähklibatoone osta - krabasin kohe kastitäie (30 tükki) 15 Euri eest, 50 senti batoonike on väga soodne. Need on minu arust parimad, mida siiani olen saanud - palju pähklit, muredad, mitte liiga magused, kaetud mõrkja tumeda shokolaadiga.
Kui ärkad Euroopa pealinnas kell kolm öösel kõrvulukustava linulaulu peale üles saad aru kui õnnistatud paik Eesti on! Tuleb tunnistada, et Pääsküla on küll pigem aedlinn aga siiski, igasugune linnamüra puudub, ainult linnulaul ja kerge tuulekohin puulatvades. Videot vaadates arvasin algul, et hääleseadistused on läpakas paigast ära aga tegelikult kostis kõrvadele vali vaid seetõttu, et võrdluseks pea täielik vaikus - isegi veidi õudne.
Uuesti magama jäämine ei tahtnud kuidagi õnnestuda, uni läinud, akna taga juba ahetas. Raadiost kuulsin, et eile oli aasta lühim öö ja pikim päev 18 tundi ja 40 minutit, momendil 04:03 päike just tõuseb. Natuke nörritas aja kulgemise kiiruse suhtelisuse tajumine - mis mõttes juba 2 nädalat suvepuhkust läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Lohutavad ees ootavad 6 nädalat, ehk siis kolmveerand veel - aega lõdvalt võtmisega harjuda. Eelmise nädala tähtsündmuseks oli auto remonti viimine ja samal õhtul tagasi saamine. Selgus, et mõlemad vedrud olid pooleks, teine lihtsalt polnud veel taldrikult maha hüpanud, ülemist otsa toetavad laagrid samuti kutud.
Kogu nali läks maksma 180 euri, kiire töö eest jätsin ka jootraha, mis Eestis pole vist kombeks. Meistrimeheks osutus 5 aastat hiljem lõpetanud koolivend Tipist, kes vabal ajal sõprade autosid nokitseb. Tal pisike garaazhiboks renditud, kus tõstuk ja kõiksugu vajalikud tööriistad. Saime mõnusalt jutule, lubas teinekordki aidata kui vaja, selline tutvus kuldaväärt, boonuseks asukoht vaid veits üle kilomeetri eemal. Sain ise auto tasakesi ohutulede vilkudes sinna sõita, enne küll lasin ketaslõikuriga vedru vastu kummi käiva jupi maha.
Kolmapäeval niitsin muru ja kakkusin mitu kärukoormat naate vaarikatest ja heki alt. Vana maasikapeenra sõitsin niidukiga üle, maasikataimi seal enam polnud ja lilledki heinas lämbunud. Köögi akna all tüdrukute rajatud pisike uus ja jõukohasem maasikapeenar. Oksarisu põletasin lõkkel.
Nejapäeva hommikul jooksin 11 pool kilti Harku metsas. Pärast korrastasin veidi elamist ja sortisin asju. Kaasa oli talvel kogu magamistoa mööbli ümber tõstnud, esialgu harjumatu. Kui olin paar tooli (eriti mugava liikuva seljatoega lebotooli) oma maitse järgi liigutanud tundus parem kui kümmekond aastat kestnud paigutus. Õhtul käisin emaga Nõmmel pisikeses vabariigi aegses pargis, mille taastamine lõpukorral.
Reedel sõitsin suvilasse, täitsa rannailm oli. Muru niidukiga üle käies õnnestus turi ära küpsetada, jaheda tuulega ei tunne kui päike kõrvetab. Niidukit oli võimalik kasutada tänu Soome sõbrale, kes eelmine aasta murutraktoriga suuremad künkad maha hööveldas. Nii kena pole krunt tükk aega olnud. Vihma on ilmselt palju sadanud, kohati lausa lirtsus talla all. Kaks õunapuud, ploom ja kirss on kuivanud, saabki avarust juurde ja küttepuid või isegi kena pingi õunapuu tüvest. Lõunat sõin verandal kus tuule varjus ja päikese käes hakkas palav. Enne kojusõitu tiir rannas, vesi oli suht soe kuid ujuma ikka veel ei läinud.
Laupäeva hommik 8 kildine jooksuring. Suure osa ülejäänud päevast pühendasin emale, olime nii tema pool ehk minu lapsepõlvekodus kui meil. Sai juttu aetud ja asju korrastatud, leidsin ootamatult karbitäie noorepõlve diapositiive ja suure portsu isa-ema omasid. Need tuleb läbi vaadata, sest tegelikult peab minu omasid veel kusagil olema. Õnneks on mul projektor nõuka ajast kuid samas tahaks diakaid kuidagi digitaliseerida. Kaasa rääkis, et on mingid äpid mobla jaoks. Peaks AI käest küsima aga enne küsin lugejatelt: On keegi diapositiive digitaliseerinud ja kas oskab soovitusi pakkuda?
