Mõned päevad tagasi refereeris Delfi Daily Telegraphi veiniteemalist artiklit, milles väidetakse, et absoluutne enamus inimestest ei suuda teha vahet kalli ja odava (ei maksa lugeda hea ja halva) veini vahel. Pimetesti tulemusel ei osanud veinisõbrad sugugi ära arvata millised veinid kallimad ja millised odavamad olid. Eks veiniga on siis samuti nagu paljude teiste asjadega (riided, autod, ...) siin maailmas, müüb pigem hea marketing mitte niivõrd toote kvaliteet.
Kokkuvõttes käiakse täiesti mõttetult välja suur raha asjade eest, millel hea reklaam, isegi kui see ei pruugi meeldida. Piisab kui arvamusliidrid - paremal juhul vastava ala asjatundjad, halvemal juhul lihtsalt prominendid toodet promovad. Küllap tuleb mängu ka kerge alaväärsuskompleks: "a la", kuidas ma joon Saku õlut kui naabril on juba nädal aega uhkelt murul lebamas tühjad Heinekeni pudelid (isegi kui Heinekeni jälestusega kõrist peaks alla punnima:) Ja ärimaailm kasutab täie rauaga seda ära.
Samas tuleb tunnistada, et tavaliselt on mingi korrelatsioon toote hinna ja kvaliteedi vahel aga tihtipeale siiski vaid korrelatsioon mitte üks-ühene sõltuvus. Kui objektiivselt mõõdetavate omadustega toodete puhul võib suht suure tõenäosusega loota, et kõrgemale hinnale vastab parem kvaliteet (tehnikatooted) siis maitsele põhinevate toodete puhul on situatsioon väga umbmäärane. Teatud määral arusaadav, sest maitsed on ju erinevad, aga kuidas objektiivselt põhjendada miks üks maitse on kallim kui teine.
Eks me kõik oleme langenud selliste reklaamitrikkide ohvriks ja langeme edaspidigi. Mul endal on kõige meeldejäävamaks juhtumiks ootamatu õllemarkide ümberhindamine. Olin alati olnud Saku Originaali fänn, ehkki Saku omadest maitseb kõige rohkem Saku Hele, aga seda pole alati saada. A Le Coqi jõin kui muud polnud kuni üks kord läksin oma õllesemuga (nimesid ei hakka nimetama, küllap ta mäletab, või ka mitte:) vaidlema ja otsustasin paralleelselt mõlemat proovida. Raske oli uskuda, veel raskem tunnistada aga kõrvuti tundus seni vaeslapse ossa jäänud A Le Coq maitsvam. Pimetestis oleksin kindlalt alt läinud! Saku Hele on siiski minu lemmik ja ei julgegi seda A Le Coq'iga võrdlema hakata, sest tolle margiga on nii palju mälestusi (kooliajast saati) seotud, nostalgiline väärtus maksab ka midagi!!!
Lõpetuseks peaks lisama, et Saku õlle teemalisi pilte otsides sain tõsise üllatuse osaliseks, olen vist nii palju õllejoomisest lobisenud, et googeldades "Saku õlu images" leidsin üsna algusest paari aasta eest Jaanipäeval võetud pildi endast, Saku Originaali purgiga kena blondiini kõrval:) Kahjuks pean tunnistama, et vaevalt on pildi populaarsus tingitud minu fotogeensusest:)))
Ennetamaks kommentaare ja küsimusi lisan mõned olulised asjasse puutuvad faktid:
1. Tegu on väga toreda tüdrukuga, keda nägin esimest korda tollel Jaaniõhtul.
2. Tema aadressi ma ei saa anda kuna ta on juba "hõivatud"
3. Õlleteemaline vaidlus oli ühe teise blondiiniga:)
4. Olen endiselt abielus oma kaasaga ja loodetavasti isegi peale seda blogipostitust:)
Hiljuti pimetestiti veinijoojaid ja -eksperte, kas teevad vahet valgel ja punase veinil. Ei teinudki!
ReplyDeleteEi imesta ka sugugi sellise tulemuse üle odava ja kalli veini suhtes. Sageli oleme eelarvamustes kinni ja odava asja puhul kohe kahtled, kas ikka on väärt kraam. Eestis ostan aga kindlasti Tartus tehtud õlu, tundub parem ja värskem.
hehe. ma ka googeldasin nüüd ja tõsi see on :D. hõivatud olen, aga kes tahab võib mu blogi lugeda.
ReplyDeletesimanson.blogspot.com :)
Kanada õlule lisan ma ingveri õlu. kokku tuleb lausa limonaad!