Thursday, November 19, 2015

Antibiootiline Apokalüps :)

Lugesin pealkirja ja see Apokalüps ei tundunud eriti elegantne, aga ma ei oska ka paremini tõlkida inglisekeelset "Apocalypse", no on mis on, aru saate ikka mida silmas pean. Viimasel ajal olen oma blogis kirjutanud igasugu võimalikest katastroofidest, mis võiks lausa inimkonna eksisteerimisele kriipsu peale tõmmata. Ega ma tegelikult nii suur pessimist ole aga teemad on huvitavad ja teatud asjaolude kokkusattumisel võivad potensiaalsed ohud ka reaalselt tõsiseid probleeme tekitada.

Antibiootikumidele resistentsete bakterite esilekerkimine pole ohtlikkuselt päris samal tasemel kui AI või asteroidi oht, mis mõlemad võivad teoreetiliselt väga kiiresti inimkonna eksistentsi lõpetada. AI koha pealt oskame momendil vaid teoretiseerida ja asteroidi koha pealt on teada, et iga paarisaja miljoni aasta tagant on juhtunud kokkupõrkeid, mis suure osa maal elavaist liikidest hävitanud. Samas oleme jõudnud tasemele, kus ilmselt inimene kui liik suudaks sellise katastroofi üle elada või ära hoida, kui tegu pole just ekstreemse juhtumiga.

Antibiootikumide resistentsuse puhul liiguksime meditsiiniliselt tagasi aega kus väikseimgi põletik või pisike kriimustus, rääkimata sünnitusest võis eluohtlikuks kujuneda. Muidugi pole tegu ohuga inimliigile ega isegi tsivilisatsioonile, aga väga suuri probleeme tekitaks see siiski. Külmalt ja kaalutlevalt kõrvalt vaadates oleks liigi seisukohalt tegu pigem kasuliku arenguga, sest üle rohkem kui saja aasta hakkaks vähemalt immunoloogilisest seisukohast jälle tööle looduslik valik, jättes ellu tugevamad indiviidid. Paraku tuleb mängu ka juhuslikkuse element, sest sugugi mitte kõik kriimustused ei tekita eluohtlikke põletikke.

Probleemi sisu on selles, et viimase aja jooksul pole suudetud avastada ega välja töötada uusi antibiootikumide klasse. Looduslik valik aga tagab selle et aja jooksul tekib bakteritel resistentsus järjest uute antibiootikumide vastu, sest ellu jäävad vaid need, kes suudavad kuidagi antibiootikumi mõju kas elimineerida või vähendada. Mida tugevam keskkonna surve organismidele, seda kiirem areng toimub, sest bakteri seisukohast on valik lihtne kas elu või surm. Inimeste vaatevinklist oleks ainus perfektne lahendus ohtlikud patogeensed organismid viimse kui üheni maha tappa. Seoses nende rohkusega on see osutunud võimalikuks vaid üksikute ainult inimestele kohanenud haiguskandjate korral nagu näiteks rõuged.

Ülejäänud bakterite puhul hävivad miljardid kuni leidub üks või teine, mille juhuslik mutatsioon kaitseb suuremal või vähemal määral antibiootikumi tapva mõju vastu. Edasi on juba lihtne, loomulikult on selle konkreetse organismi järeltulijatel oluline eelis olelusvõitluses ja ei võta palju aega kuni enamus seda tüüpi organisme kannavad antibiootikumile resistentset mutatsiooni. Kui resistentsus jääks ühe liigi piiresse poleks asi ehk nii hull aga kahjuks on olukord selline, et kui resistentsus tekkib ühel organismil siis erinevaid teid pidi on selle levimine teistele oluliselt lihtsam kui puhtjuhuslik mutatsioon. Erinevad viirused teatavasti vahetavad oma DNA juppe rakus, mis olevat üheks oluliseks uute gripitüvede tekkemehhanismiks. Rõhutan siinkohal, et antibiootikumid ei mõju viirustele, tegu oli lihtsalt näitega organismi DNA võimalikust muutumisest.

BBC refereeritud ja Lancetis avaldatud artiklis väidetakse, et hiljuti identifitseeriti Hiinas mutatsioon MCR-1 mis takistas ühe viimase antibiootikumide verstaposti colistini mõju. Mutatsioon oli juba jõudnud levida mitmetele haigusttekitavatele bakteritele ja paari lähiriiki. Hirmuäratavaks teeb olukorra fakt, et tegu on mutatsiooniga, mis levib ühelt bakteritüvelt teisele harukordse kiirusega ja kombineerudes teiste antibiootikumide klasside resistentsete geenidega muudab bakterid peagi multi või totaalselt antibiootikumi resistentseteks. Nagu teadlased väidavad on küsimus mitte kas vaid millal. Kui alles hiljuti loodeti, et millal on suhteliselt pikka aeg, siis nüüd ennustatakse aastat kuni viit, peale mida pole haiglates hulga põletike vastu mingit efektiivset ravi.

Kokkuvõttes jääb üle loota vaid iseendale, üritada oma organismi hoida nii hea tervise juures kui võimalik ja loota hea õnne peale, sest nagu artiklis kirjutati pole kaugel aeg kui haiglas teatatakse patsiendile: "Sorry, there is nothing we can do to cure your infection" - "Kurb, aga me ei saa midagi teha teie põletiku ravimiseks".

Kes tahab ise lugeda siis BBC veebilehel on kokkuvõte ja Lancetis terve artikkel.

3 comments:

  1. Mõnes mõttes on inimkonna kasvule piiri panemisel AB resistentsus ju hea vahend. Iseasi, kas meile endile meeldiks, kui taolise harvendamise alla tuleb minna.
    Väikesed organismid on meist ikka samm eest astunud ja küllap nii see ka jääb, kuna väike olend on kohanemisvõimelisem.
    Kas eesti keeles ei öelda mitte apokalüpsis?

    ReplyDelete
  2. Jah, nii juhtub, kui liiga pikalt ingliskeelses keskkonnas viibida. :) Eesti keeles on õige apokalüpsis. Tuleb kreekakeelsest sõnast ἀποκάλυψις (apokálupsis). Ilmutus on sama sõna vanem tõlge eesti keelde (Johannese ilmutusraamat).

    Muide, resistentsus antibiootikumidele toimib indiviidi tasandil ka väga hästi ja üldse mitte hüpoteetiliselt, vaid täiesti igapäevaselt ja praktiliselt. Kühvelda endale antibiootikume iga väikese külmetuse peale sisse ja aitad kaasa organismis antibiootikumide suhtes vastupidavate bakterite tekkele. Ühel hetkel antibiootikumid enam ei mõju ja mingi tühine haigus võib rajalt maha võtta.

    Ootan huviga, millal sa kirjutad zombiapokalüpsisest. ;)

    ReplyDelete
  3. Kõigepealt tänud keelelise korrektuuri eest. Nagu mainisin olen lihtsalt liiga laisk :P Aga parandama postitust ei hakka, muidu muutuvad kommentaarid kummaliseks.

    On tõsi, et mida väiksem organism, seda elujõulisem üldjoontes. juba arvukus võrreldes suurematega tagab katastroofide puhul liigi tasemel oluliselt suurema ellujäämisvõimaluse samuti eluea lühidusega seotud oluliselt kiirem (jällegi liigi tasemel) kohanemisvõime.

    Resistentsus indiviidi tasemel on tõepoolest suur probleem, millele kahjuks aitavad kaasa lisaks harimatule valikuta arstirohtusid õgivale massile ka kasuahned arstid, kes saavad ravimifirmadelt boonusi rohtude väljakirjutamise eest. Kuna tavaliselt mittevajalik arstim endast koheselt ohtu ei kujuta, jagatakse neid kergelt ja suht riskivabalt. Tihtipeale tegu psühhosomaatilise efektiga, inimesed lihtsalt usuvad, et uus rohi aitab ja isegi enesetunne muutub enesesisenduse mõjul paremaks, ehkki objektiivselt mingit efekti ei pruugi olla.

    Zombid pole mulle mingil põhjusel isegi lapsepõlves põnevust tekitanud, liiga ebareaalsed. Mulle meeldivad sihukesed ulmekad, kus toimuv tegevus võiks peaaegu päriselt juhtuda kui vaid fantaasiat veits lennutada :)

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!