Tehisintellekt - inimkonna viimane leiutis

Alustaks ühe Skype looja ja kõigile eestlastele tuntud prominendi Jaan Tallinna tsitaadiga, millega ta James Barrati raamatut tutvustab: "Lööv raamat selle sajandi ja võimalik et kogu edasise ajaloo kõige tähtsamast probleemist - kas inimliik suudab ellu jääda. Ma tahaks, et tegu on ulmekaga aga ma tean et see pole nii"

Järgnev kokkuvõte kostab esimesel pilgul tõepoolest ulmekana kuid õudseks teeb selle asjaolu, et tegu kainelt mõtlevate teadlaste poolt kirjutatud uurimistööde kokkuvõttega. Raamat räägib tehisintellektist, selle definitsioonist, tekkimisest ja võimalikest arenguteedest.

Raamatu pealkiri väljendab lühidalt ja ilmekalt suurimat porbleemi, mis inimtasemelise tehisintellekti ehitamine, kokkupanemine, programmeerimine, või isegi iseenesest tekkimine - kuidas iganes seda nimetada, esile tõstab. Nimelt on inimkonna teadmiste digitaliseerimine ehk serveritesse ja andmepankadesse paigutamine tekitanud olukorra, mis pole võrreldav endisega kui enamus teadmisi oli raamatutesse kirjutatud. Varem pidi teadmistejanuline inimene lisaks koolis ja ülikoolis õppimisele töötama läbi riiulite kaupa kirjandust omamaks eksperdi tasemel teadmisi mingil alal. See nõudis oluliselt suuremat aja ja energiakulu kui praegu, kus suur osa infost hiireklõpsu kaugusel ja kättesaadav millisekundite jooksul.

Inimese puhul on küll info kättesaamine tehtud palju mugavamaks aga seoses ajuga seotud piirangutega õppimise kiirust oluliselt ei tõsta. Tehisintellekti jaoks tegu kvalitatiivse hüppega. Läbimurdeks või lävepakuks peetakse üldiselt inimtasemelise tehisintellekti saavutamist. Kui seda piiri lähemalt vaadata avaneb sootuks teistsugune pilt. Eeldades, et tehisintellekt paikneb arvutis, mikroskeemide, välkmälu ja programmide kujul, mis momendil tundub kõige tõenäolisem, on sellel olulised piirangud ja eelised võrreldes inimesega. Esiteks pole ta võimeline ise füüsiliselt oma asukohta vahetama ja teiseks sõltub elektrienergia allikast, mille kadumisel "jääb paugupealt magama" või "sureb" sõltuvalt olukorrast. Kui ta aga on ühendatud internetti ehk siis kogu inimkonna teadmiste andmebaasi, evib süsteem meeletut eelist iga tavalise inimese ees, sest teadmiste omamise, meeldejätmise ja organiseerimise ehk arusaamise kiirus oleks tehisintellektil suurusjärkudes kõrgem.

Põhimõtteliselt peaks inimtasemel tehisintellekt suutma lühikese ajaga saavutada inimkonna taseme intellekti. Kasutades kõiki inimkonna teadmisi süstemaatiliselt, areneks edasi kasvavas tempos tasemeni, mida pole võimalik isegi ette kujutada. Tegu muidugi ideaalse situatsiooniga, reaalsuses hoiavad tehisintellekti tagasi füüsilised piirid seni kui ta ei suuda üle võtta teisi arvuteid või hakata ise tootma vajaminevaid loogikaskeeme ning mälupankasid. Paraku on selge, et kumbki ei tohiks tekitada erilisi probleeme kui tehisintellekt seda soovib. Kui juba inimhäkker suudab murda sisse kaitstud ja krüpteeritud süsteemidesse miks ei suudaks seda teha arvuti, kes omab terve inimkonna oskusi. Samuti poleks midagi imestada kui ta esialgu väljapressimise teel (ähvardades näiteks arvutite poolt juhitavaid tuumarelvasid kasutada) sunnib inimesi vajalikku riistvara tootma. Järgmiseks sammuks oleks robotite ehitamine, kes seda automaatselt teevad muutes inimesed üleliigseteks ressursi raiskajateks.

Viimaseks oluliseks leiutiseks jääks tehisintellekt seetõttu, et ükski inimene ega inimeste grupp ei suudaks leiutamise osas konkureerida inimkonna tasemel tehisintellektiga, kes kasutab süstemaatiliselt kogu inimkonna teadmistepagasit. Leiutised nii füüsilised, riistvaralised kui tarkvaralised oleks tehisintellekti huvidele vastavad ja kiirendaks viimase arengut veelgi. Minu arvamus on aga see, et ohtlikuks osutub tehisintellekt juba palju varem kui saavutab inimtaseme, sest vaba infovahetuse ja andmebaaside kasutamise käigus areneks ka murdosa inimintellekti omav süsteem kiiresti inimese tasemele ja peale selle ületamist kihutaks tagasivaatamata edasi meile kättesaamatutesse kõrgustesse.

Põletavaim küsimus: kas ja kui jah siis millal võiks eeldada, et keegi kusagil suudab inimtasemelise tehisintellekti valmis ehitada. Enamuse ekspertide ühine arvamus meenutab vastust küsimusele asteroidi või komeedi ja maa kokkupõrke võimaluse kohta: "Küsimus pole mitte kas vaid millal". Ajaliselt jääb suurem osa ennustusi 10 kuni 50 aasta vahele. Seega on tegu probleemiga, mis tuleb lahendada lähemal ajal juba selle põlvkonna kestel. Ebaõnnestunud lahenduse tulemus avaldub pea silmapilkselt ja ootamatult, mitte sadade või tuhandete aastate pärast nagu kliima soojenemise puhul. Juba praegu on oluline osa finantsmaailmast kontrollitud primitiivsete tehisintellekti programmide poolt, eelmisel aastal sooritati enam kui 60% suurtest aktsiaostudest New Yorgi börsil tarkvara programmide poolt, kiirete tehingute puhul võib väita et protsent on väga lähedal sajale.

Kõrgel tasemel on arutatud võimalust globaalselt keelustada tehisintellekti teemalised uurimustööd kuna tegu ohuga inimkonnale. Samas on olukord väga sarnane tuumarelvastuse võidujooksuga, kes iganes jõuab eesmärgile esimesena saavutab tohutu ja absoluutse ülekaalu kõigi teiste ees (seda küll lühikeseks ajaks, seni kui tehisintellekt võtab juhtimise enda kätte). See on ka põhjus, miks nii valitsusorganisatsioonid kui ka suured firmad investeerivad meeletuid ja salastatud summasid vastavasse uurimistöösse. USA's on riiklikul tasemel koondunud tehisintellekti uuringute juhtimine otse loomulikult DARPA kätte, kelle põhitegevus on uute relvasüsteemide arendamine. Pole kahtlustki, et nii Hiina kui Venemaa suunavad massiivseid ressursse tehisintellekti uuringutesse, vähemal määral kindlasti ka teised riigid. Samuti on vastavad programmid kõigil suurematel riistvara ja tarkvara firmadel. Põnevaks teeb olukorra asjaolu, et teoreetiliselt on läbimurre võimalik õnnelike kokkusattumuste ja ülitalendika meeskonna puhul ka suhteliselt väikeste investeeringute juures.

On avaldatud arvamust, et universumi loomulik arengukäik ongi: elu - mõistuslik elu - tehisintellekt. See ka põhjuseks, miks me pole seni leidnud mingeid märke mõistuslikust elust ei meie galaktikas ega kaugemal - me lihtsalt otsime signaale tasemel, mis eduka arengu korral ennemuistne ajalugu. Võrreldav koopainimestega, kes otsivad kaljuseintelt teiste hõimude kraabitud märke, odaotsasid või lõkkeasemeid samas kui ülejäänud tsivilisatsioonid suhtlevad raadiolainete või laserite abil, mis metslastele märkamatuks jäävad.

Aga selleks et kogu äärmiselt põnevat teksti ise lugeda peate raamatu kätte võtma, loodetavasti tekitasin isu. Minu jaoks oli igatahes tegu mõjuvaima raamatuga aastate jooksul.