Terrorism - nõrkade relv

Alustuseks tahan rõhutada, et ma ei kavatse õigustada terrorismi vaid proovin objektiivselt ja mitte emotsionaalselt analüüsida terrorirünnakute põhjuseid. Kõigepealt tuleks vaadata kas definitsioonid on paigas.

Oxfordi sõnastik annab lühikese ja selge vastuse:

Terrorism - The unofficial or unauthorized use of violence and intimidation in the pursuit of political aims.

Terrorism - Mitteametlik või sanktsioneerimata vägivalla ja hirmutamise kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Tänapäeval on vägivalla kasutamine enamuse riikide poolt legaliseeritud ainult sõja korral või kuritegevusega võitlemisel ja seda ainult vastavate ametkondade esindajate poolt nagu sõjaväelased või politseinikud. Teatav paindlikkus on aksepteeritud luureametkondade puhul, kus piirid suhteliselt hägused. Hirmu külvamise propaganda, poliitiline tagakiusamine ja mõrvad (käivad muideks ilusti terrorismi definitsiooni alla) on praegugi kasutusel vähemal (lääneriigid) või suuremal (venemaa, mõned aasia riigid, ...) määral.

Kummaliseks muudab olukorra sõna sanktsioneerimata (unauthorized) kasutamine definitsioonis, mis nagu lubaks terroristlikke meetodeid kasutada kui need on sanktsioneeritud, samas pole lisatud kelle poolt, eeldan et peetakse silmas riiklikul tasemel. Kokkuvõttes tuleb mängu olukord, kus teise poole ehk vaenlase tegevust nimetatakse terrorismiks, enda oma legaalseks, sest see on "sanktsioneeritud". Ma olen üsna veendunud, et Pariisi rünnakud olid sanktsioneeritud mingil tasemel (mitte küll riiklikul, sest IS riiki ei eksisteeri) seega puht tehniliselt need ei kuulugi terrorismi alla.

Ma tahaks ka rõhutada asjaolu, et terrorismi ei maksa siduda religiooniga, sest niinimetatud "terroristlikke" ehk enesetapu rünnakuid on korraldatud ammustest aegadest peale, kusjuures ühisnimetajaks on pigem konfliktis oleva poole nõrkus tavasõjapidamis meetodites. "Terroristlikud" rünnakud on nõrkuse märk ja enamasti võetakse need kasutusele kui midagi muud enam üle ei jää aga alla ei taheta anda. Terrorism oli juba piibli aegadest peale (risti löömine vanas Roomas teenis hirmutamise eesmärki, samas jällegi oli riiklikult sanktsioneeritud) ja läbi keskaja üsna levinud ning samas aksepteeritud sõjapidamise või vastuhaku viis, mida harilikult viljelesid mõlemad konflikti osapooled. Alles 20 sajandil hakati sellele viltu vaatama.

Igatahes kui vaadata viimase aja konflikte siis on selge, et terrorismi kasutab viimase võimalusena just nurka surutud konflikti osapool (tshetsheenid, taliban, ISIS, ... ), see et tegu muslimiusklikega pole määrav ehkki nende usu eripära ,mis lubab sõja käigus hukkunule kohest paradiisi, mängib kahtlemata teatavat rolli. Näiteks Ukrainas kasutati hiljuti terroristlikke meetodeid eriti mässuliste poolel ja ma ei kahtlegi, et kui vallutataks mõni mittemuhameedlik riik, hakkaks aktiivsem elanikkond käepäraste vahenditega võitlema okupantide vastu. Okupant kutsuks neid terroristideks, välismaailm vabadusvõitlejateks (teise maailmasõja Prantsuse vastupanuliikumine, vene partisanid või eesti metsavennad langevad kõik sellesse kategooriasse).

Kui vaadata olukorda ISIS'e vaatevinklist, siis nende pommitamine lääneliitlaste ja Venemaa poolt paistab vägagi terroristliku ja eelkõige "mitteauväärse" tegevusena. Vaatamata soovile tabada sõjalisi sihtmärke saavad paratamatult surma ka "ilmsüütud" tsiviilisikud, mida ei saa sõjas kunagi vältida. ISIS'e tüüpidele tundub lääne strateegia pommitada õhust ja kättesaamatust kaugusest eriti argpüksliku käitumisena, sest tõepoolest lennukite piloodid ja eriti droonide operaatorid või tiibrakettide väljalennutajad tegutsevad väljaspool ohupiirkonda. Siinkohal kostab eriti irooniline lääneriikide liidrite poolt terroristide nimetamine argpüksideks, viimased toovad oma naha turule ja tihti jäävad sellest ka ilma. Samas enamus arenenud riikide sõdureid keelduks end asetamast olukorda, kus etteteada surmasaamise võimalus pea kindel. Kumb siis tegelikult argpüksi definitsiooni alla langeks.

Ainsaks loogiliseks käiguks ISIS'e poolt on vastu lüüa seal, kus neil selleks võimalust on, kes siis meeleheitest ja kättemaksuisust või lootusest tegelikult vastaste käitumisele mõju avaldada pole oluline. Põhimõtteliselt on läänemaailm haavatav just tänu oma vabameelsusele ja demokraatiale, Euroopa veel eriti. Praegu ollakse tegelikult väga raskes olukorras, võiks isegi öelda et ajaloolises pöördepunktis. Euroopa peab otsustama, mis edasi saab. Kui otsustatakse Süürias sõjalise lahenduse kasuks, siis on selge et ainuüksi õhulöökidega seda ei saavutata, tuleb sisse viia okupatsiooniväed. Ma ei kujuta ette, et Euroopa selleks valmis on, eriti võttes arvesse nii Iraagi, Afganistani kui ka Tshetsheenia kogemust, sest lõppkokkuvõttes see probleemi ei lahenda. Edasiste terroriaktidega tuleb Euroopal arvestada nii või teisiti, sest praeguseks sisse imbunud radikaalide hulka pole võimalik kindlaks määrata, isoleerimisest rääkimata.

Ainus teoreetiline võimalus oma nahka päästa oleks Süüria kampaania lõpetada, aga see pole võimalik eelkõige kahel põhjusel: Esiteks ei saa lääneliitlased tunnistada oma lüüasaamist terroristide ees ja teiseks avaks see uksed Venemaale talitada oma äranägemise järgi. Pole ka kindel, et terrorirünnakud lõpetataks, sest maailmapoliitikas on kombeks maaslamajat jalaga lüüa. Mina ennustaks, et ainus võimalik lahendus on vene tüüpi "pakazuhha" ehk tüüpiline iseenda ja teiste petta üritamine. Õhurünnakuid intensiivistatakse, sest see ei maksa suurt rohkem, maavägede puhul pole julgust neid kasutada, kui siis ehk väikesemahulisi eriüksuste gruppe. Paraku pole Süürias ühtegi opositsioonigruppi, kes oleks küllalt tugev et kogu riiki hallata ka välismaise toetuse korral.

Kõrvalmõjuna on kogu asjade käik kasulik Venemaale, ehkki seoses oma nõrkuse ja väiksusega (vähem kui 2% maailma majandusest ja elanikkonnast, ainult sõjavägi suuremahuline) vaevalt ta suudaks olukorda otsustavalt ära kasutada. Kanada uus valitsus sattus eriti täbarasse olukorda, sest eelmine nädal kuulutati välja Kanada lennukite ärakutsumine Süüria sõjatandrilt. Momendi seisus tunduks see allaandmisena, mida ilmselt isegi liberaalid ei suudaks rahvale rahuldavalt serveerida. Seoses suutmatusega terrorismile piiri panna võib kõige suuremaks probleemiks kujuneda Prantsusmaal ja ka mujal Euroopas paremradikaalide võimule tulek.

Mina isiklikult näen kõige õigema (ehkki täiesti ebarealistliku) lahendusena olukorda kus Süüria täielikult isoleeritakse ja lõpetatakse igasugune väline sõjaline sekkumine. Las nad ajavad ise oma asjad joonde. Nende põgenike hulgast, kes Euroopasse saabunud tuleks noored sõjaväe eas mehed saata tagasi oma vaadete eest madistama, millise poole peale peaksid saama vabalt valida. Loomulikult tuleks hoobilt Euroopa piirid igasugustele edaspidistele põgenikele sulgeda ja vabanevate summade eest lähiriikides nagu Türgi, Jordaania, ... inimväärsetele tingimustele vastavad põgenikelaagrid ehitada kuhu võetakse vastu ainult naisi, lapsi, vanureid ja vigaseid - mehed sõdigu oma vaadete eest Süürias mitte Euroopas.