Keiser Vlad Malohujevi ja Sultan Tajipp Uhke kisklemine.

Ei mäletagi enam kust ma seda lugesin, vist oli "Foreign Policy" artikkel, milles analüüsiti Vene lennuki allalaskmist Türklaste poolt. Igatahes oskas Venemaa dikdaator jällekord maailmale demonstreerida oma totaalset ebaadekvaatsust välispoliitilises asjaajamises. Ameeriklaste ja eurooplastega saab suht karistamatult niimoodi käituda, sest nood on juba harjunud Venemaad nägema kui mühakast huligaani, keda peab rahustama et too märatsema ei hakkaks. Türgi seevastu on hoopis teisest puust vastane, ehkki objektiivselt võttes tehniliselt ja materiaalselt palju nõrgem kui eelnimetatud. Paraku tuleb mängu idamaade arusaamine autundest, mida Putini käitumine parandamatult haavas. Türklastel selline asi meelest ei lähe.

Mitmetele eri allikatele toetudes (sõjaväe radari salvestused, reisilennukite pardasalvestised, amide satelliidi info, ... ) võib peaaegu kindlalt väita, et vene lennuk rikkus õhupiiri, ehkki lühiajaliselt. Venemaa muidugi toimis ettearvatud kujul ja valetas silma pilgutamata nii et suu suitses. Kreml eitas piiririkkumist vaatamata tõenditele esitades oma versiooni toetuseks enda radarijaama salvestuse ja teise piloodi tunnistused. Radarisalvestus ajas eksperdid naerma, sest sellisel kiirusel nii järskusid manöövreid ei suuda ükski hävituslennuk teha ja kui suudakski siis piloodid ei elaks sellist kiirendust üle. Paraku on Venemaa rahvusvahelise üldsuse silmis kaotanud igasuguse usaldusväärsuse ja kui nad vahel räägivadki tõtt siis enam keegi neid ei usu.

Putini nii valulise reageeringu põhjustas asjaolu, et tema välispoliitiline avantüür Süürias kipub karidele jooksma, eriti peale sellist õnnetut apsakat. Ma nimelt kaldun arvama, et seekord polnud tegu mitte kaalutletud provokatsiooniga vaid vene pilootide eksimuse või hooletusega ühelt poolt ja türklaste kannatuse katkemisega teiselt poolt. Oli ju Türgi mitu korda vene saadiku õhupiiri rikkumise pärast välja kutsunud, viimati vaid paar päeva enne intsidenti. Venelased aga tuimalt eitasid fakte käitudes türklastega ülbelt nagu poisikestega ajades viimastel kopsu üle maksa.  

Kogu spektaaklit võiks kokku võtta kui kadunud impeeriumide valitsejate vastastikune ärplemine. Vene keiser vihastas Türgi Sultani peale, et tolle sõjamehed üle piiri eksinud hobuse maha lõid. 200 aastat tagasi poleks miskit imestada, aga 21 sajandil eeldad, et poliitikat aetakse veidi kultuursemalt. Venemaa nõudis vabandust Türgilt, ja kui viimane loomulikult keeldus, kuulutas Putin välja majandussanktsioonid.

Naera herneks, sest praeguse seisuga on Venemaa rakendanud rohkem sanktsioone ülejäänud maailma vastu kui need tema vastu. Üritades loobuda Euroopa põllumajandustoodangu sisseostmisest loodeti läbi selle mõjuvõimsa lobigrupi Euroopa poliitikat mõjutada. Venemaa nimelt proovis sanktsioonidega võidelda sanktsioonide vastu. Paraku olevat Euroopa põllumajandustoodangu eksport hoopiski kasvanud, kummalisel kombel on Valgevene muutunud suurimaks importööriks. Kuna Lukashenko alluvatel pole ei raha ega võimet neid toiduainete mägesid tarbida, müüakse "ülejääk" edasi ida suunas. Kokkuvõttes kaotab vaid Venemaa, sest Euroopa müüb endiselt oma kaupa ja Valgevene teenib vahendajana kena kopika, Vene poodides on sama kaup ehkki veidi erinevate siltidega.

Pikemas perspektiivis saab huvitav olema, mis Süürias juhtub. Venemaa mängib momendil Assadi lennuväge, toetades viimase maismaa operatsioone. Samas on selge, et Assadil pole piisavalt jõude, kogu riigi tagasi vallutamiseks. Keegi ei taha maismaavägesid sisse viia, ilmselt isegi mitte Venemaa, sest Iraagi ja Afganistaani kogemused veel liiga värsked. USA ja Euroopa toetavad mitteislamistidest valitsusvastaseid. ISIS'el läheb raskeks, ehkki mitteametlikku toetust tuleb neile igalt poolt. Maha kanda islamiste ei maksa, nende olukord sarnaneb teatud määral Vene revolutsiooniga, kus kommunistidel polnud algul peale suure idee, fanaatikute ja vaesunud rahvamassi suurt miskit. Ometigi suutsid nad vaatamata ülejäänud maailma vastuseisule ellu jääda ja isegi võimsa impeeriumi üles ehitada.