Droonid ja Asimovi 3 seadust

Kui minu nimi oleks Kim, muutuks ma peale tolle video nägemist senisest hulga paranoilisemaks. Nimelt on videos toodud tehnoloogilised saavutused juba praegu olemas, iseasi kui hästi kõik erinevad võimekused (droonid, energiatarve, tehisintellekt, juhtimissüsteemid, ... jne ... ) koos töötaksid. Paraku on selge, et kõik mida loodus on miljardite aastate jooksul katse ja eksituse meetodiga saavutanud suudab inimene (mis ise selle sama evolutsiooni tulemus) oluliselt kiiremini süstemaatilise füüsikaseaduste tundmisel põhineva uurimistööga üle lüüa. Esialgu on inimkonna saavutused enamasti makrovallas kuid järjest enam suunatakse raha ja jõupingutusi justnimelt mikro ja nanomeetrites opereerivate protsesside tundmaõppimisele.

Vaid üheks pisikeseks valdkonnaks on võimekad, kiired ja rudimentaarsete automaatsete juhtimissüsteemidega varustatud minidroonid. Neid on võimalik suht lihtsalt osavateks mõrtsukateks ümber ehitada ja programmeerida. Juba aastaid on olnud olemas võimalus lasta sõjadroonidel nagu ameeriklaste "Predator" ise otsustada, kas ja millise objekti pihta "Hellfire" rakett lasta. Avalikkusele on väidetud, et niinimetatud "päästikule" peab siiski vajutama inimene ja seni pole moraalsetel kaalutlustel lastud robotil vastavat otsust teha.

Kui aga sügavamalt olukorra üle järele mõelda on tegelikult juba iidsetest aegadest inimesed kasutanud primitiivseid tapjaroboteid saaklooma või liigikaaslase mahanottimiseks. Tüüpiline metslaste lõks pole ju miskit muud kui äärmiselt piiratud intelligentsiga mehhaaniline robot, mille eesmärgiks vigastada või tappa. Arenenumast ajast samal tasemel ehkki oluliselt suurema purustusjõuga tüüpiline miin. Tegelikult on lihtsalt semantiline ja filosoofiline probleem, mida nimetada roboti ja mida inimese poolt vastuvõetud tapmise otsuseks. Mille poolest erineb metsas terava oraga varustatud augu kaevanud ja selle lehtedega katnud pärismaalase tegevus miini maha pannud ja aktiveerinud sõjaväelasest, drooni kontrolliva operaatori klaviatuuriklõpsust või päästikule vajutanud snaiprist. Kõik nad on ju oma tegevusega aktiveerinud mingit sorti süsteemi, mille eesmärgiks on tappa. Robot või süsteem ei tapa, tapab inimene, kes seda süsteemi üles seades vajutabki triklile, vahe vaid ajas ja täpsuses, mis kulub otsuse täideviimiseni.

Primitiivsemad relvad on pigem vähem valivad ja seetõttu ka ebamoraalsemad. Auku võib kukkuda saaklooma või vaenlase asemel sama hästi su hooletu hõimukaaslane. Sama miiniga ja kõigi teiste tapasüsteemidega, ehkki mida arenenum robot, seda väiksem võimalus, et tabatakse vale märklauda.  Eksimused pole küll kunagi välistatud aga pikaajalised kogemused on näidanud, et arenenud robotsüsteemid eksivad oluliselt vähem kui inimesed. Ega siis ilmaasjata pole enamuse keeruliste masinavärkide juhtimissüsteemid automaatjuhtimisele üle viidud. Tavakodanikud küll sõdivad automatiseerimisele vastu, aga tehnoloogia võidukäigu vastu võitlemine on suht mõttetu aja ja närvikulu. "Resistance is futile" - "Vastupanu on mõttetu" nagu Borg Star Trekis ütleb. Muidugi kavaldab seriaalis inimene alati roboti üle, aga see on ju vaid ulme :)

Lõpuks jõuan pealkirjas toodud Asimovi seaduste juurde, mis mälu värskendamiseks toon välja:

1. Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha.

2. Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Paraku nagu ma eelnevate näidete varal tõestasin pole inimesed neist seadustest juba sellest ajast kinni pidanud kui ürgmees esimese kivi teise pihta viskas või nuiaga pea lõhki lõi. Seega on vaatamata kenale mõttele tegu sisutute seadustega nagu tihtipeale kipub juhtuma.

Tapjarobotid on ammu olemas olnud ja arenevad edasi sõltumata sellest kas me tahame seda või mitte. Tegu on tüüpilise relvastusalase võidujooksuga, kus sellises murdelises valdkonnas nagu tehisintellektiga varustatud sõjarobotid lihtsalt ei saa oma vastast arengus liiga kaugele ette lasta riskimata vältimatu totaalse lüüasaamisega. Tolles videos on välja toodud vaid üks kitsas ja suhteliselt primitiivne meetod kuidas ebasoovitavaid tüüpe neutraliseerida. Kui veidi lasta fantaasial lennata, mõistate isegi, et dzhinn on ammu pudelist välja lastud ja erinevaid meetodeid robotitega inimeste nottimiseks mõõtmatult palju. Taolised pisidroonid on heaks vahendiks üldtunnustatud pahalaste avalikuks rajalt maha võtmiseks, kellest üldsusel kahju pole. Sihtmärkide elimineerimiseks, mille puhul oluline nii mõrva kui tellijat saladuses hoida, selline droon ei sobi. Ma ei kahtle, et paljude suurriikide ja firmade sõjalise tehnoloogia uurimiskeskused töötavad palavikuliselt lahenduste kallal, mis jälgi ei jätaks paistes välja kui tavalised õnnetused.