Uimane

Omaaia gripiravim

Uimane olemine igate pidi. Mingi viirus mulle kallale tulnud. Pole nii kaua haige olnud, et ei mäletanudki kui vastik on selline uimaselt poolvinnas vedelemine. Läbi une kuulsin hommikul kuidas koer voodisse ronis. Hiilis tasakesi ligi, hindas olukorda ja hakkas siis otsaesist lakkuma. Ju ma paistsin nii õnnetu, et ilmselgelt vajasin hoolitsust või vähemalt haletsuslakkumist.

Tahaks nagu miskit asjalikku teha aga ei viitsi. Blogi ikka jaksan oma lamamistoolis lesides klaviatuuril toksida. Kui postitusega ühele poole saan, tegelen ehk veidi vanade fotode arhiveerimisega. Nimelt on mul patakas vanemate pilte, mida peaks sisse skännima, lisaks endiste kursakaaslaste poolt dropboxi paigutatud hunnik ülikooliaegseid mustvalgeid fotosid. Ise ma fotograafiahuviline polnud ja seepärast teismeliseajast kuni ülikoolini minimaalselt pilte, alles peale kaasaga kohtumist järjepidevalt fotosid tehtud.

Eile tööle minnes oli juba niru võitu, aga koju jõudes läks jamamaks. Keetsin kuuma jooki sidrunväändiku marjade tõmmisega. Võttis kurguvalu ja tegi uniseks. Keerasin pikali, põõnasin kaks tundi ühtejutti kuni sugulased külla tulid. Olin neid hoiatanud oma tõbisusest aga selgus, et pereisa kah antibiotside peal, seega pole suurt miskit karta. Nende pooleteiseaastane plika oli igati asjalik, jaksas vaid kümme mintsi võõristada enne kui asus põnevusega uut ümbrust uurima. Meie koertest oli muidugi vaimustuses. Sushi hoidis kartlikult eemale, Koko käis nuusutas üle ja võttis omaks. Pallimängu juures andis siiski kerge urinaga samas kaalukategoorias mudilasele mõista, et sina uustulnuk oled hierarhias minust allpool :)

Koerad on lapse arust nii vahvad!
Mõelge kui kutsa sinuga samas kaalukategoorias! 

Ilm on kah praegu väga sarnane minu enesetundega, külm niiske ja tatine. Terve õhtu jõin suurtes kogustes kuuma teed, enne magama minekut võtsin kaasa poolt soovitatud sinise öise gripitableti. Nina oli nii kinni, et hingamine suht vaevaline, kurk kippus ka kuivama ja valutama. Kurguvalu vastu pits konjkit ja juba lapsepõlvest saati äraproovitud nipp, õhuke villane sall ümber nina. Väljahingatav õhk soendab salli ja niiskus jääb sinna pidama, sissehingatav korjab nii soojuse kui niiskuse sallist kaasa varustades samas piisava hapnikuhulgaga. Nii ei kuiva kurk ega hakka tulitama laskmata magada. Öö möödus üllatavalt kergelt, ei teagi kas tänu tabletile, sallile või asjaolule, et haigus hakkab tasapisi järgi andma.

Kaalu peale ronides vaatas vastu number 80.5 Kg, üllatavalt madal vaatamata nädalasele treeningpausile ja eileõhtusele pirakale tshiliportsule. Viimane kuu olen toitumisega suht rahulikult võtnud. Saiatoodete ja magusa peale ei mõtle enam üldse. Söön viilaka või kaks sinihallitusjuustuga kohvi kõrvale, mitte pool saia nagu vanasti. Kui isu tuleb võtan paar eesti kommi, rohkem ei tahagi, kunagised lemmikud lehmakommid tunduvad väljakannatamatult magusad. Õhtul veidi näksin midagi kohvi või tee kõrvale, trennist tulles korgin vahel õlle, et mõnusalt enne magamaminekut tugitoolis lõdvestuda. Jäätisega on see kuu kööga seoses külmkapi probleemidega, samas nähes millisest keemiast kohalikud jäätised koosnevad (sulanud olekus vaht peal, paks siirup all) kadus igasugune isu.