Korduv seaduserikkumine

Anna pasunat kui armastad Jeesust,
saada talle sms-teade kui tahad kohtuda :D

Pidin täna peale tööd noorema järeltulija ultrahelisse viima karates saadud käevigastuse kontrolli, Eelmise nädala röntgen miskit hullu ei näidanud. Aega oli piisavalt, kuid ei osanud oodata, et vihm sihukese liiklusummiku tekitab. Igatahes poole kolme ajal kesklinnas ummikus istudes ei jäänud muud üle kui salamisi telefon taskust välja õngitseda, et lapsele hoiatus anda. Siinmaal on autos telefoni kasutamise eest rängad karistused, mistõttu panin mobla varjatult jalgevahele ja vaatasin tähelepanelikult ringi, ega pollareid või muid ametlikke autosid läheduses hängimas pole.

Helistamise protseduuriga sain päris edukalt hakkama, paraku ei leidnud kõlarinuppu. Hüüdsin plikale, et olen ummikus, jään ilmselt veerand tundi hiljaks, helistagu kliinikusse, ja hoiatagu. Pidin rõhutama, ma suurt tema juttu ei kuule. Kõrvu kikitades jäi mulje, et plika sai aru. Jätsin mobla igaks juhuks jalgevahele, mugavam vastata kui laps peaks helistama. Ja siis jäi silma kõrvalreas politseiauto. Oh pergel küll, aastas näen maanteel koju sõites paar korda pallari masinat ja just nüüd pidi see siia eksima. Muidugi nagu kutsutult helises telefon.

Esialgu lasin rahulikult heliseda, vastu ei võtnud. Kui mobla laul uuesti lahti läks, tuli enda arust hea mõte. Vaatasin võmmimasina poole, keegi mind otseselt ei jälginud. Sügasin mõtlikult habet, rinda ja kätt sujuvalt allapoole libistades ka kubet. Justkui muuseas näpuga üle ekraani tõmmates vastasin kõnele. Kõva häälega ühe suupoolega rääkida üritades andsin teada, et momendil rääkida ei saa, pollar kõrval, koju jõuan 15-20 min pärast, vastust kuulata ei saa. Sõit võttis paar minti kauem kui lubatud, viimases otsas tuli mitu messi moblasse nagu summutatud püstolilaskude põhjal võis otsustada. Vaadata loomulikult ei saanud.

Ukse ette sõites andsin signaali, lootes näha ligitormavat last. Ei miskit, mida kuradit, tuututasin ilma tulemuseta veel ja tormasin siis sisse. Plikat ei kuskil, haarasin mobla avades viimased sms teated. Tuli välja, et kliinikust vastatud: hiljaks jääda ei tohi, muidu lükatakse protseduur kaks nädalat edasi. Seda ei saanud lubada, sest järgmise nädala eksamitel lisaaja taotlemiseks on arstitõendit vaja. Tüdruk oli kohe Google mapsi lahti löönud ja kiireima variandi välja otsinud ning jooksuga bussile kimanud. Helistasin, ta oli kohe kohale jõudmas, punktipealt õigel ajal. Mul oli tõsiselt hea meel, et tüdruk suutis momentaalselt ootamatut olukorda hinnata, parima lahenduse leida ja hoobilt ellu viia. Noorema lapse puhul olen kippunud ikka muretsema, et ta natu saamatu ja äpuke. Tuleb välja, et ta pigem mugav ja kasutab võimalusel kergemat teed, aga kui vaja suudab kiirelt ja otsustavalt tegutseda. Tubli!!!

P.S. Ärge tehke nagu mina tegin, roolis moblaga rääkimine ja eriti muidugi tekstimine on eluohtlik! Vabanduseks võin tuua fakti, et liiklus kulges 10 km/h aga trahvi antakse vahele jäämise korral ikka täie rauaga.