Omnibussiga penskarite kokkutulekul Vormsil.

Niipea kui õlle korkisin ...

... ilmusid välja Vormsi parmud

Niipea kui rahvusraamatukogu ette jõudsin hiilis hinge kahtlus, et looduse omnibussi asemel olen sattunud vanadekodu väljasõidule. Paar nooremat sekka eksinut olid esialgu sama nõutu ilmega kuni nende Slovakkiareisi buss saabus, kergendatud ohkega ronisid kiirelt uksest sisse. Hoidsin moblal surfates häbelikult suurest summast eemale. Bussi ette jõudes läks ärevaks sebimiseks ja tõuklemiseks, juhtfiguur üritas rahvast rahustada, teine buss tuleb veel. Ootasingi järgmise ära, sisse saades istusin akna äärde, minu kõrvale seadis end üks veits vanem daam. Mingit osavõtumaksu kontrolli polnud, lihtsalt mainiti, et need kes maksnud astugu sisse. Hommikul olin kole vara ärganud, juba Laagris tuli tukk peale, silmad avasin uuesti alles Haapsalust läbi sõites.

Praam just saabus, astusin kiirelt sadama poest läbi ja võtsin jäätise, õllega ei julgenud kohe hommikul alustada, äkki visatakse bussist välja. Ilm mõnusalt soe, istusin väljas esireas päikese käes ja nautisin vaadet. Vormsile sõit võttis pool tunnikest. Rahvas kamandati kogunema jalgratta laenutuse juures oleva Vormsi kaardi kõrvale, mida paraku polnudki, sest keegi paari päeva eest selle pihta pannud. Lühike sissejuhatus, kobisime tagasi bussi, sõit viis kohalikku keskusesse Hullosse.

Saabumine Humle sadamasse

Kajakapoeg patseerimas

Siin nägime lõpuks ka kaarti ja kuulasime saare ajaloo teemalist loengut. Näidati vabariigi ajal talgukorras ehitatud koolimaja ja viidi käsitöökotta. Mina ja mõned teised nupukamad kasutasime võimalust poest läbi hüpata, et veits söögi/joogipoolist haarata. Kohalikku õlut ei saanud proovimata jätta, igaks juhuks võtsin ka kotikese küüslauguleibu - ettenägelik otsus nagu pärast selgus. Käsitöökojas miskit piisavalt põnevat ei jäänud silma.

Juuksur on SÜNDMUS😁

Vormsi põhiteed kujutavad endast külili kaheksat ehk lõpmatuse märki. Vältimaks pisikeste kohvikute talude totaalset ummistamist sõitsid bussid erinevaid ringe, meie võtsime algul ette vasakpoolse haru. Järgmine peatus Püha Olavi kiriku juures, millel see aasta 800'ne juubel.
Paistab, et juba ennemuistsel ajal oli seinaronimine ehk bouldering populaarne, ühele seinte nurgale oli arvestatav rada ehitatud. Surnuaias väidetavalt Läänemere idakalda suurim ringristide kogum. Ristid ise olevat tehtud iga pere poolt ise hästi vastupidavast ja peeneteralisest paekivist, mida saarest kümmekond kilti põhjapoolt merepõhjast madala veeseisuga murdmas käidi. Öösel võiks siin sajandite vanuste haudade vahel õrnahingelistel kuuvalguses päris hirmus olla.

Rahvas hakkas juba näljaselt hädaldama, ei jäänud muud üle kui esimese "talukohviku" sildi juures kinni pidada. Paarsada meetrit metsaäärt pidi, lasin rahvamassi ees minema, korkisin õlle ja noppisin metsmaasikaid.
Taluks laastuplaadist hütti nimetada küll ei saanud, samas suvekoduks igati kohane. Õuel pakuti suppi ja leiba ning käsitööd. Riidetükkidest õmmeldud paarikolme eurosed poekotid täitsa hea idee. Supp sai enne otsa kui mina sabalõpus jaole sain, viimase leiva ostsin kohe ära kui olin saanud tükikest proovida. Eestis maitstutest kindlasti parim leib ehkki kaasa omale jääb alla. Selline hästi mõnusa konsistentsiga nätske ja kõva koorikuga. Närisin siis leiba ja rüüpasin kaevust ise pumbatud vett peale.

Otsige kass pildi pealt😏

Järgmine peatus Saxby tuletorni juures. Giid seletas pikemalt geoloogilisest ajaloost ning näitas ka Neugrundi brecchia rahnu, mille ilmselt jää Osmussaare kandist siia toonud. See teema enamusele huvi ei pakkunud, sain ise natuke pikemalt giidiga lobiseda. Loosi läks viimane Vormsi õlu. Niipea kui Vormsi Ennu Pilsneri korkisin ilmusid kohalikud parmud välja. Seda sõnaotseses mõttes, hiiglaslikud mutandid mõõtude poolest lähemal varblasele kui herilasele.

Idapoolsel ringil käisime kohaliku mehe kunstisalongist läbi. Terve pere tegelevat piltide vorpimisega, kõige rohkem avaldasid muljet pliiatsijoonistused. Mulle on alati meeldinud detailsed pildid, vürtsi lisas info, et igal pildil on kuhugi üks kass peidetud. Suurt pilti ei raatsinud osta, tütrele võtsin ühe külmikumagneti miniatuuri.

Järgmine peatus Rumpo säärel, anti pool tundi ringi hulkumiseks. Haarasin ujukad ja panin ajama. Peagi risti üle tee elektrikarjus, meetrikõrgusest traadist volksti üle. Kui kümmekond mintsi kadakate vahel praadiva päikese käes kiirkõnnis kõmbitud ja googlel paistis, et alla poole tee läbitud, pöörasin tagasi. Ei tahtnud teisi ootama panna, vette poleks niikuinii jõudnud hüpata. Vähemalt ilusaid pilte sai kadakametsa vahelt ja rannakarjamaast.

Viimane peatus mingis suuremas talu söögikohas, nimi juba ununenud. Paraku olid turistide hordid selle tühjaks õginud, porgandipirukad mind ei kõnetanud, juua polnud miskit suupärast - läksin istusin resigneerunult kivi peale. Bussipinginaabrist tädi andis mulle haledusest omaaia kaasavõetud mustsõstraid, mis tõepoolest maru maitsvad. Kella viiese praamiga tagasi mandrile, õnneks sain sadamast purgi Saku Originaali janukustutuseks ja laevalt endalt jäätise mis mustsõstardega hästi sobis. Bussis tagasiteel lobisesime pinginaabriga maailma asjadest. Selgus et tema kah sama eriala tipikas, minust kümmekond aastat varem lõpetanud. Vana-Pääskülas tehti isegi peatus, et osa läänepoolset rahvast välja lasta.

Kokkuvõtteks on sellised looduse omnibussi reisid päris mugavad. Ise ei pea programmi eest muretsema, piletid ja värgid kõik juba olemas. Saartel ja mõnes kaugemas paigas käimiseks täiesti sobivad. Muidugi eelistaksin nooremat seltskonda, kuidagi harjumatu kamba noorim olla, pealegi seab inimeste vanus ja liikumisvõime piirid kiirusele ning võimalikele ettevõtmistele.