Sunday, September 13, 2015

Dessant Naissaarele


Neljapäeval 23 juulil sõitsime kummipaadiga kambaga Naissaarele. Eelmisel päeval saabusid kaasa sugulased kaks õde külla. Üks neist laste endine lapsehoidja titeajast ja teine praegune tütre korteriperenaine. Õhtul kui laua taga juttu ajasime helistas sõber ja tegi ahvatleva ettepaneku järgmisel päeval tema "dessantpaadiga" Naissaarele minna. Esimene moment olin veidi kahtlev, sest mul ju kallid kauged külalised võõrustada aga kui selgus, et ka nemad mahuks edukalt paati, oli järgmiseks ülesandeks tüdrukute "ärarääkimine". Üks oli kohe entusiastlikult nõus, teisel võttis veits õlle kõrval veenmist nagu ta ise poolnaljaga mainis, aga lõpuks saime nõusse ka tema.

Järgmise päeva hommik polnud just päikesepaisteline aga vihma kah ei sadanud. Sättisime end valmis, otsisime sobiva riietuse ning jalanõud ja põrutasime kahe autoga Tilgu sadamasse. Sealt on kõige mugavam kummikaga otse liivaselt rannalt vee peale saada. Mehed tassisid kraami, panid paati kokku ja jõid õlut, et julgem oleks merele minna. Preilid tegid rannas selfisid aga neile oli julgustust vaja rohkem kui meile, sest esimest korda sihukese pealtnäha kipaka alusega suurel merel :) Ranna ääres polnud praktiliselt üldse lainet kui poolel teel tuli juba paadi äärest kinni hoida, tuul tõusis ja laine koos sellega.


Esimene randumine toimus tuletorni taga. Läksime maale, jalutasime rannal ja ronisime tuletorni. Kaalusime kas siin süüa aga otsustasime einetamise edasi lükata. Hiljem muidugi kahetsesime, sest siin oli isegi mõnus varjualune. Ilm polnud kahjuks selline, et oleks kiskunud ujuma siinses inimtühjas liivarannas.

Kuna õllevarud hakkasid hirmuäratava kiirusega vähenema ja meremehe uljus koos sellega, randusime kohalikus sadamas, äkki saab siin provianti täiendada. Sadamas on sellest ajast kui siin viimati käisin palju muutunud, isegi pisike pood kail, kus merehädalistele mereröövli hinnaga õlut müüakse. Jalutasin lähedalasuvasse puhkekeskusesse aga sealses kohvikus oli õlu veel kallim. Kuram, "tollivabas tsoonis" võiks pigem soodsam ju olla aga võta näpust. Ei jäänud miskit üle, ostsin paar purki varem tundmatut "Vergi" õlut, mis oma nime saanud oma 100 km idapool asuva sadama järgi. Maitse polnud küll suurem asi aga ära sai joodud.
 
Kohalikud olid ülbed tahtes meid rannalt minema kai äärde ajada, et sildumise tasu küsida. Saatsime nad pikalt, niikuinii lahkume varsti. Edasiseks plaaniks ümber Naissaare loodetipu sõita aga mida edasi seda suuremaks läksid lained. Kui lõpuks vett sisse hakkas viskama võttis kapten hoo maha ja otsustas meie pettumuseks tagasi pöörata. Paraku on kapten laevas jumal taevas, nii et vastu vaielda polnud mõtet. Nüüd hakkas lisaks tuulele ka kergelt sadama. Keerasime randa, et oma piknik siin korraldada enne kui sadu päris tõsiseks läheb. Leivad, saiad, vorstid juustud maitsesid hästi, õnneks oli piisavalt jooke järgi jäänud, et kõike seda kõrist alla loputada.

Kui esimene nälg vaigistatud jalutasin koos sõbra pisema pojaga sisemaa poole saart uurima. Loodus oli siin ilus aga väga õrn, männimetsa alune samblik lahtisel liival. 
Isegi korra samblastel luidetel jalutades jäid jalajäljed maha, proovisime valida vihmast paljaks uhutud kohti, et võimalikult vähe metsaalust rikkuda. Kukeseeni ei leidnud ühtegi ja vaid mõned mustikad aga see eest mitmed motoriseeritud ATV jäljed, mis nagu veritsevad haavad muidu puutumata metsalusel kulgesid. Plaanisime just tagasi keerata kui vihm õige tugevaks läks, nii et puu all varju pidime otsima. Ega siin suurt valikut polnud, vana mänd oli parim vaateulatuses. Omapäraseks pildiks paks käbivaip männi all, mis sinna ilmselt puu eluaja jooksul kogunenud ja aastakümneid puutumatuna seisnud.


Teiste juurde tagasi jõudes arutasime olukorda ja otsustasime tagasi keerata kuna miskit ilma paranemist loota polnud. Merel saad niikuinii märjaks aga külma ja vihmaga pole pisikese paadiga lainetel hüplemine kõige lõbusam ajaviide. Päikesepaistel natuke merevett krae vahel ei segaks.



Tagasiteel sain paar ägedat pilti lähenevatest tumedatest pilvedest. Tuul oli veel tõusnud tehes vähemalt sõidu viimase osa põnevaks kui laineharjadelt hooga alla lendasime ja pauguga nende vahel maandusime ja hooga järgmisse sisse sõitsime nii, et vesi üle pea käis. Näoilmete põhjal otsustades paistis, et mitte ainult minul polnud selline sõit nauditav, samas kõigil just silmad vaimustusest ei säranud.
 
Randusime tavalisest varem ja saime oma kolud kokku enne pimedat. Koju sõites helistas tütar, kes just Balti Jaama jõudnud. Sel ajal kui maja ees autot garaazhi ajasin jalutas tema juba tänavat pidi lähemale, perfektne ajastus.

No comments:

Post a Comment