Pakri poolsaare paekaldal

Laupäeval 25 juulil ennustas ilusat ilma, mis eeldas vabas õhus viibimist. Esialgu plaanisime ratastega sõita Keila kanti sealseid karjääre uudistama aga äkki meenus, et olen alati tahtnud Pakri panga all ronimas käia. Korra randusime seal sõbra kummikaga aga kell oli juba palju ja ronimiseks tookord palju aega ei jäänud. Kui käisin selle mõtte välja oli tütar vaimustusega nõus. Tegime korraliku hommikusöögi nelja vorstitükkidega praemuna ja praeleiva lõikude näol, et ei peaks toitu kaasa tarima.

Võtsime vaid pisikese seljakoti veega ja Keila poest läbi astudes lisaks õlledele ka mõned pirukad kui kõht peaks kole tühjaks minema. Tee peal jäi silma, et mingi suurem üritus toimub Lohusalu kandis, sest palju politseid tee peal ja turvasid metsa ääres valvamas, hiljem kuulsime raadiost suuremat sorti rockfestivalist. Paldiskist läbi sõites tahtsin näidata endist allveelaevade õppebaasi, aga vist on juba maha lõhutud, sest taoline pirakas hoone poleks kuidagi peitu saanud jääda.

Pakri tuletorni juurde jõudes oli selge, et see koht juba suht tuntud. Lisaks kümmekonnale autole oli ka kaks turistibussi soomlastega kohal, kes mõlemal pool teed kõndisid ja tuletorni ning vaadet merele uudistasid. Teispoole teed on isegi resto avatud. Meie viskasime kõigepealt pilgu kaldast alla aga siis tekkis idee minna idapoolselt kaldajärsakult alla ja üritada kalda all kogu tee ümber tipu läbi käia kuni kusagil läänepool saab jälle üles ronida. Asfalttee muutus kiiresti tavalistele masinatele läbimatuks hiiglaslike aukudega kruusateeks. Meid see eriti ei morjendanud, jalutasime suures osas paekalju äärsel jalgrajal meeter paar järsakust. Varsti pidime siiski kruusateele minema, mis peagi allapoole laskuma hakkas.

Umbes kilomeetri pärast arvasin, et oleme piisavalt madalal, saamaks otse läbi metsa järsaku äärele ja sealt alla ronida. Nii oligi, kallas vaid neli-viis meetrit kõrge, vee äärde laskumisel polnud mingit probleemi. Tüüpiline paeklibu rand viis neeme tipu poole. Kuigi palju kuiva jalaga edasi ei saanud, sest veetase oli kõrge ja lained lõid üle kivide. Allpool liivakivist koosnev kallas oli negatiivse kaldega nii et kui vesi kaldani ulatus oli edasiliikumine oluliselt raskendatud. Jätsin lapse kivistisi uurima ja sumasin läbi vee järjekordse nuki taha. Siin selgus, et kui just ujuda ei taha siis edasi enam ei saa, ehkki minu arvestust mööda oli neemiku tipuni vaevalt 100m. 

Tagasiteel tahtsin veidi lõigata ja varem kaljust üles ronida. Alt on kõlbulikud kohad alati paremini näha. Esimesel mõeldaval võimalusel hakkasin ronima rusukallet mööda ja peagi olin järsu paekalda all, kust ülessaamine tundus problemaatiline olevat.

 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaljunuki all kasvas puu, mis kõrguse poolest ulatus kenasti astangu ääreni, ainult nats kaugel sellest. Samas oli puu nii peenike, et loodetavasti kaldub ta minu raskuse all kaljule lähemale. Mina kui raskem ronisin esimesena, kui puu minu raskuse all vastu peab, siis pole tütrel põhjust muretseda. Mitmed oksad olid pehkinud, lõin need kohe jalaga maha. Paari kahtlasema peale toetudes hoidsin mõlema käega puust kinni.

Nagu olin lootnud paindus puu pea vastu järsaku äärt minu raskuse all nii, et puu pealt kaldale ronimine oli suht kerge, pidin vaid valima kindlana tunduva juurika, millest kinni haarata kui oma raskuse puu pealt kaldaäärele üle kannan. Väike tõuge ja olingi edukalt kalju äärel, puu vuhises tagasi. Nüüd oli tüdruku kord ronida. Temal osutus kõige raskemaks algus, sest esimesed oksad suht kõrgel, enamasti käte jõul tuli end üles vinnata. Sai siiski hakkama ja puud mööda üles ronimisel polnud probleemi. Paraku on ta minust veist kergem mistõttu puu jäi kaldast rohkem eemale. Ronisin vastu ja sirutasin talle käe, et kalda äärele lähemale tõmmata teise käega pisikesest kasest kinni hoidas. Kerge ponnistus ja olimegi mõlemad õnnelikult üleval.

Jalutasime tuldud teed tagasi, läksime tuletornist mööda ja otsisime esimese koha, kus saaks alla rannale laskuda. Paaris kohas oli teoreetiliselt võimalik ronida aga veekingadega ei tahtnud riskida. Vähem kui kilomeetri pärast märkasin kõrvalrada, mis lõppes paeprao juures. Siin oli oma 3m kukkumist aga keegi hea inimene oli isegi kiibaka redeli kalju vastu toetanud, ehkki ka ilma selleta oleks alla saanud. Rannale laskumisel oli suuremaks probleemiks hoopiski lahtine kivipuru ja savi järsul kaldel, kus pea mingit tuge peale mõningate rohttaimede polnud.

Alla jõudes vaatasime ringi ja suundusime neemiku tipu poole, uurimaks kaugele siit kuiva jalaga saab. Kaldalt olid mitmed pirakad paekamakad alla sadanud, sel ajal küll ei tahaks seal olla kui mõni lahti murdub. Peagi sai kliburand otsa, edasi oli võimalik minna, aga selleks tuli kaljuseina pidi turnima hakata. Kaljupind ise oli igavesti põneva struktuuriga koosnedes liivakivist ja paest, mille vahel pruunid kilda kihid. Siin-seal olid suured roostesed rauamaagi kamakad. Paes muidugi igasuguste elukate fossiile, kuid mitte nii palju kui mõnel pool mujal Eestimaal, kus lastega neid korjamas oleme käinud.

Ronisin eespool ja vaatasin, et saab hea pildi tüdrukust kaldakalju taustal. Võtsin mobla, toetasin käega tasakaalu hoidmiseks kaljuseinale ja plõksisin foto. Valisin just paremat panoraami kui kuulsin mingit sisinat ja nägin silmanurgast liikumist.

Vaatasin ja oleks peaaegu kaljult alla vette lennanud, madu oli mõnikümmend senti mu käest eemal kerra tõmbunud ja sisises häiritult. Muidu ma ju roomajaid ei karda aga nii lähedane ja ootamatu kohtumine rästikuga ehmatab ikkagi. Madu oli ka kummalise punakaspruuni värvusega samas kui tavaliselt on rästikud hallid kuni mustad. Kui hüüdsin lapsele, et tulgu kiiresti siin on rästik, läks too suurest rõõmust pöördesse ja ronis krabinal kui orav seda roomajat vaatama.


Tegin paar pilti, ühe lähivõtte juures oleks peaaegu hammustada saanud, sest mao asemel jälgisin mobla ekraani. Mao pea ootamatult hajus ekraanil, tõmbasin käe siva tagasi aga plika ütles, et reageerisin siis kui madu oli juba end tagasi tõmmanud. Ilmselt tegu hoiatusrünnakuga, sest soovi korral oleks ta jõudnud mulle ilusti hambad sisse lüüa. Lapse jutu põhjal olla tervelt 5 senti puudu jäänud. Tahtsin ka filmida veidi, selleks tuli madu oksaga kaljupraost välja urgitseda kuhu tüüp peale edutut rünnakut end peitnud oli. Tegin mitu videolõiku enne kui ta rahule jätsime ja edasi ronisime.

Kalju läks järjest järsemaks ja kõrgemaks ning edasipääs üha keerulisemaks. Ainus võimalik tee kulges nii nelja-viie meetri kõrgusel veepinnast kitsal kaljuastangul, kus vahepeal tuli end küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte lainetesse plartsatada. See polekski nii hull aga kohati paistis vees kivirahnusid, mille otsa mingit tahtmist ei olnud kukkuda, pealegi võinuks nii mobla koos pitidega kaduma minna.

Lõpuks veidi edasi tuletornist jõudsime kohta, kust ilma alpinistivarustuseta edasi ei saanud. Seega hinnanguliselt on umbes 200m laiune osa neeme tipus, kus tavaline turist kuiva jalaga alt läbi ei saa.

Siin-seal oli meri pae või liivakiviplaatisid kulutanud nii, et iidsete ookeanide rannaliiva jäljendid selgelt näha. Järsku istus üks imeilus liblikas lapse käe peale. Õnneks seekord ei kiirustanud ta lahkumisega nii, et sain paar head fotot tiivamustrist, mida võiks lausa patenteerida suvekleidi tarbeks :) Tagasiteel sõitsime risti üle Pakri poolsaare läbi sealse tuulepargi. Päris vägeva mulje jätsid need tiivikud majesteetselt aegamisi pööreldes. Jälle oli üks lahe päev!