Ajalises järjekorras kirjutan esiteks töö juures toimunud vahetuste jagamisest. Meil on nimelt kolmes vahetuses tööpäev, ehk öine, päevane ja õhtune, mis katavad 24 tundi. Seni oli suht lõdva vahetustesse saamine, enamasti tuldi vastu ja võimaldati soovikohast vahetust kui sa just väga madala staazhiga polnud. Viimase poole aastaga aga asjad muutusid vana bossi pensile minekuga, inimeste arvu eri vahetustes muudeti, mis muutis järsku staazhi oluliseks soovitava vahetuse saamisel. Kokkuvõtlikult muutus päevane vahetus hoobilt defitsiidiks, 15 tüüpi suunati ümber õhtusse või öisesse. Esmaspäeval selgus, et minul vedas - olin üks viimaseid kes säilitas päevase vahetuse.
Jällekord tuli tunnistada tõsiasja, et õnn mängib elus tähtsat rolli ja seda on mul seni keskmiselt rohkem jagunud. Meil oli 15 inimest samal päeval tööle võetud sama staazhiga, nende hulgas järjekorra kindlaks määramisel tekkis probleem kuidas teha. Esimese hooga pandi katsete tulemuste põhjal järjekorda aga siis tõstis üks hindu kisa, et see on diskrimineerimine, ametiühingus ometi ei saa inimesi taibukuse alusel järjestada. No muidugi toetas seda ideed ka ametiühingu juhtkond. Kuna iga teist sorti järjestamise peale polnud üks või teine rahul otsustati lasta arvutil igale inimesele juhuslik number määrata ja selle alusel järjekord määrata. Kui katsete põhjal olin ma kuues-seitsmes siis loosiga sain kolmandaks, mis annab suht olulise eelise nii tööaja, koha kui puhkuse valimisel. Eriti oluliseks võib muutuda kui firma peaks kunagi hakkama koondama. Lahti lastakse karmilt ametiühingu staazhi alusel, kus mul nüüd mugav eelis tänu juhusele.
Et aga maailmas tasakaal valitseks hakkas nädalavahetusel plomm hambas loksuma. Hambageenidega pole mul õnneloosis vedanud. Täna läksin hambaplommi vahetama aga arsti juurest tagasi tulin ilma hambata ja $357 vaesemana. Selgus, et see oli plommi alt nii untsu läinud, et enam polnud miskit muud teha kui välja tõmmata. Igal pilvel on ka hõbedane äär nagu mainitakse, võin end lohutada, et kindlustus taob vähemalt kulu kinni ja et ei pidanud miskit valu tundma. Tänapäeva tuimestus teeb imet. Kahe nädala pärast lähen näitama ja siis otsustatakse mis edasi saab. Parim ja kulukaim võimalus ($2500 - $5000) oleks implanti panemine. Taolise hinna juures peaks uurima palju Eestis maksab kuna selle raha pean omast taskust välja käima. Täiesti võimalik, et tasub Eesti lennu ja paari õlle raha jääb ülegi.
Täna oli esimene päev kui tundus, et Koko võttis pisikese kutsika lõplikult omaks. Esiteks hakkasid ootamatult täiega koos mängima kihutades urisedes ja haukudes oma pool tundi tubasid pidi ringi. Vahepeal lurpisid joogikausist kõrvuti vett ja jälle läks tagaajamine lahti. Lõpuks olid nii väsinud et ei viitsinud tavapärasel jalutuskäigul tänava otsast edasi minna. Sushi on märgatavalt kasvanud, jaksab rohkem jalutada ja joosta ja julgeb diivanilt ja trepist alla hüpata. Sellise lood siinpool sood või tegelt Atlandit :D
P.S Mitu põnevat artiklit loetud ja üks äge raamat, millest ka kavas postitused teha.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!