
Neljapäeval 23 juulil sõitsime kummipaadiga kambaga Naissaarele. Eelmisel päeval saabusid kaasa sugulased kaks õde külla. Üks neist laste endine lapsehoidja titeajast ja teine praegune tütre korteriperenaine. Õhtul kui laua taga juttu ajasime helistas sõber ja tegi ahvatleva ettepaneku järgmisel päeval tema "dessantpaadiga" Naissaarele minna. Esimene moment olin veidi kahtlev, sest mul ju kallid kauged külalised võõrustada aga kui selgus, et ka nemad mahuks edukalt paati, oli järgmiseks ülesandeks tüdrukute "ärarääkimine". Üks oli kohe entusiastlikult nõus, teisel võttis veits õlle kõrval veenmist nagu ta ise poolnaljaga mainis, aga lõpuks saime nõusse ka tema.

Esimene randumine toimus tuletorni taga. Läksime maale, jalutasime rannal ja ronisime tuletorni. Kaalusime kas siin süüa aga otsustasime einetamise edasi lükata. Hiljem muidugi kahetsesime, sest siin oli isegi mõnus varjualune. Ilm polnud kahjuks selline, et oleks kiskunud ujuma siinses inimtühjas liivarannas.
Kuna õllevarud hakkasid hirmuäratava kiirusega vähenema ja meremehe uljus koos sellega, randusime kohalikus sadamas, äkki saab siin provianti täiendada. Sadamas on sellest ajast kui siin viimati käisin palju muutunud, isegi pisike pood kail, kus merehädalistele mereröövli hinnaga õlut müüakse. Jalutasin lähedalasuvasse puhkekeskusesse aga sealses kohvikus oli õlu veel kallim. Kuram, "tollivabas tsoonis" võiks pigem soodsam ju olla aga võta näpust. Ei jäänud miskit üle, ostsin paar purki varem tundmatut "Vergi" õlut, mis oma nime saanud oma 100 km idapool asuva sadama järgi. Maitse polnud küll suurem asi aga ära sai joodud.

Isegi korra samblastel luidetel jalutades jäid jalajäljed maha, proovisime valida vihmast paljaks uhutud kohti, et võimalikult vähe metsaalust rikkuda. Kukeseeni ei leidnud ühtegi ja vaid mõned mustikad aga see eest mitmed motoriseeritud ATV jäljed, mis nagu veritsevad haavad muidu puutumata metsalusel kulgesid. Plaanisime just tagasi keerata kui vihm õige tugevaks läks, nii et puu all varju pidime otsima. Ega siin suurt valikut polnud, vana mänd oli parim vaateulatuses. Omapäraseks pildiks paks käbivaip männi all, mis sinna ilmselt puu eluaja jooksul kogunenud ja aastakümneid puutumatuna seisnud.


Teiste juurde tagasi jõudes arutasime olukorda ja otsustasime tagasi keerata kuna miskit ilma paranemist loota polnud. Merel saad niikuinii märjaks aga külma ja vihmaga pole pisikese paadiga lainetel hüplemine kõige lõbusam ajaviide. Päikesepaistel natuke merevett krae vahel ei segaks.
Tagasiteel sain paar ägedat pilti lähenevatest tumedatest pilvedest. Tuul oli veel tõusnud tehes vähemalt sõidu viimase osa põnevaks kui laineharjadelt hooga alla lendasime ja pauguga nende vahel maandusime ja hooga järgmisse sisse sõitsime nii, et vesi üle pea käis. Näoilmete põhjal otsustades paistis, et mitte ainult minul polnud selline sõit nauditav, samas kõigil just silmad vaimustusest ei säranud.
Randusime tavalisest varem ja saime oma kolud kokku enne pimedat. Koju sõites helistas tütar, kes just Balti Jaama jõudnud. Sel ajal kui maja ees autot garaazhi ajasin jalutas tema juba tänavat pidi lähemale, perfektne ajastus.


No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!