Sushi nimeline kutsikas

Kerge uinak peale väsitavat jalutuskäiku

See meie uus pereliige on üks igavesti tüütu ja samas vahva tegelane nagu pisikesed elukad ikka. Kuu aja jooksul, mis ta meil on elanud, pole loom suutnud selgeks saada, et asjal peaks väljas käima. Pissimatid päästavad elutoa tammeparketi suuremast katastroofist, aga aegajalt seisab kutsikas vaid esikäppadega sellel ja laseb südamerahuga loigu mati kõrvale põrandale. Julkasid võib aga leida vahelduva eduga nii mati pealt kui ka mujalt majast lõhna järgi nagu näiteks lillepoti tagant. Koko on lõpuks leppinud pisikese tüütusega, mängida on ju tore aga kui kutsikas ripub enamuse päevast oma teravate hammastega kõrva küljes, käib see ka kõige kannatlikuma koera närvidele. Aeg-ajalt antakse pisemale valju haugatuse ja kerge naksamisega mõista, et aitab juba, tahan nats puhata sinust.

 

Kutsikal on paraku arusaamatu kartus kõigi teiste koerlaste vastu, jalutamas käies hakkab lausa karjuma teisi kutsasid nähes ja poeb meie jalgade taha. Naispere tegi sellest järelduse, et loomal on vaja rohkem sotsiaalset suhtlemist ja neti kaudu otsiti välja koht kus saaks käia teiste kutsikatega suhtlemas - nii-öelda kutsikate lasteaed. Tõstsin kisa kui kuulsin mis maksab ja lubasin selle raha eest endale koerakostüümi selga ajada ning õllest käpuli juua. Vaevalt Sushi tagaaias aru saab, et pole päris koeraga tegu. Lõpuks loobuti esialgsest plaanist ja viidi elukas suht odavale üritusele, $10 eest võis tund aega karja kutsikatega ühes majas koos olla. Loom oli algul hädakisa teinud ja enamuse ajast end peitnud, lõpuks siiski veits ringi uudistanud. No ma ei tea, minu arust võiksin 5 õllega suht edukalt koera mängida, eriti kui pudelid tunni ajaga manustada :P