Hambaarstil Canadas

Raske uskuda, aga kuupäeva vaadates olen sunnitud tunnistama, et see oli kolm nädalat tagasi kui mu purihambas plomm loksuma hakkas. Valu ta ei teinud kuna ilmselt tegu surnud hambaga nagu ise oletasin, samas tean valusatest kogemustest, et hambaprobleem on selline, mille lahendamise edasilükkamine olukorda ainult hullemaks teeb. Mis ikka, vastumeelselt helistasin hambaarstile ja panin aja kinni. Kolmapäeval kõmpisin peale tööd arsti kabinetti, ja jäin koos teiste hädalistega ootama. Kui paljudel Canada arstidel on loll nõukogulik komme patsiente vähemalt pool tundi üle aja lasta oodata siis minu arst tavaliselt võtab suht kohe ette.

 

Seekord aga oli praksise omanik ise ametis mingi raskema juhtumiga nii, et labane plommi asendamine usaldati ühele nooremale tüübile. See koukis plommi välja, uuris natuke olukorda ja teatas, et hammas on nii kutu, et tuleb välja tõmmata, parandada polevat midagi. Mis mõttes ajasin sõrad vastu, ma tulen plommi asendama ja te hakkate hammast välja tõmbama, nii see ei lähe, tahan et minu arst pilgu peale viskab ja kinnitab, et tõepoolest midagi teha ei saa. Noormees läks nohisedes konsulteerima aga kahjuks oli lõplik otsus siiski hamba eemaldamine. Nad isegi tegid moblaga pildi mu hambast veenmaks visuaalse tõendiga, mis tõepoolest suht jube oli. Lugejate närvide säästmiseks siia ma pilti üles riputama ei hakka.

 

Esiteks siiski parandas all vasakul oleva purika juure lähedal oleva koha, kust kild välja kukkunud. Hamba tõmbamine paremalt ülalt oli käkitegu, valu tundsin vaid tuimesti süstimisel kui tüüp pool suulae nahka tuimesti vedelikuga lahti surus. Verd tuli nagu ikka paras lurtsakas aga surusid marlitopi peale ja peale kinnihammustamist polnud asi eriti hull. Anti juhend kaks tundi peal hoida ja siis välja sülitada, kui peaks veel veritsema siis uus marlitopp peale panna ja valutamise korral aspiriini võtta. Maksma läks see pull $357. Kodus talitasin nagu kästud, eriti seetõttu, et tuttav Eesti hambaarst oli mind veennud kinni pidama spetside juhenditest ja mitte üritama ise asju paremini teha.

 

Esimesel ööl veits ikka veritses aga mitte väga hullusti. Hommikul polnud toppi enam vaja ja terve päev oli päris normis. Suurem jama hoopiski teiselpool kus hambakillu kohale plomm pandi. Igemes oli tekkinud põletik mistõttu eriliselt valus hammustada. Närida ei saanud miskit ja läksin üle kaerahelbe pudru dieedile. Neljapäeva õhtul loputasin suud soolaveega nagu soovitatud aga see pani millegi pärast äratõmmatud hamba koha uuesti veritsema, mis aga peagi järgi jäi. Öösel ärkasin üles kuna suu oli miskit soolast plöga täis, vannitoas sülitasin sõnatõsises mõttes pool klaasi värsket verd kraanikaussi. Ilmselt olin paar lõuatäit alla neelanud, sest süda oli ka paha.

 

Mida kuradit, kuidas nüüd äkki nii hullusti verd tulema hakkas. Ilmselt tuli see tardunud klomp lahti aga miks sihuke hulk siis voolas oli arusaamatu. Muudkui sülitasin ja magama ei saanud jääda, sest 5 minutiga oli uus soolane põsetäis hakkamas. Taolist jama pole mul varem olnud, ainsaks lahenduseks oli uus marlitopp peale suruda mis küll suht kiirelt verest läbi imbus ja tuli välja sülitada. Loputasin uuesti külma veega, panin uue marlitopi, surusin näppudega eelnevalt igemeid ümber augu sissepoole ja vajutasin kärmelt hambad tugevasti kokku. Olin oma tund aega üleval enne kui sain magama jääda.

 

Hommikul oli jälle veritsenud nii, et tööle minnes pidin marlitoppe kaasa võtma ja käisin seal ringi nagu sõjainvaliid. Kojuminnes läksin kohe hambaarsti juurde aga tolle kabinet oli reedese päeva puhul juba suletud. Õnneks siiski laupäeval lahti, eks pean veel ühe öö vastu ja kui paremaks ei lähe astun hommikul läbi. Öö oli veidi parem kui eelmine aga auk veritses endiselt ja olingi hommikul arsti juures. See vaatas üle, imestas et ikka pole veel paranenud aga vähemalt põletikku ei olevat. Igaks juhuks andis retsepti antibiotside peale ja potsu marlitoppe juhuks kui peaks edasi veritsema. Kuramus, erilist kindlustunnet see mulle küll ei tekitanud.

 

Järgmised päevad käitus väljatõmmatud hamba tühimik ettearvamatult, kord oli ok ja vahepeal jälle soristas verd. Ma juba hakkasin muretsema, et maks ei jaksa uue vere tootmisega sammu pidada. Kui teisipäeval jälle veritses tugevamini panin aja kolmapäevaks uuesti kinni, pole ju normaalne sihuke asi kui hambahaav nädal aega veritseb, midagi peab olema valesti. Arst puhastas, mainis et haav paraneb aga aeglasemalt kui peaks ja andis jälle uue portsu marlitoppisid. Kokkuvõttes ei saanud suurt targemaks. Otsustasin, et järgmine kord nõuan oma vana arsti tagasi, eriti kuna teise hamba ige ikka valutas.

 

Läks jälle pea nädal mööda ja sellest hambast, mille killu kohta oli parandatud, kukkus uus tükk välja. Positiivseks momendiks, et päevaga kadus sealt põletik, ilmselt oli plomm pahasti tehtud hoides oma terava ääre taga sobivat keskkonda bakterite levikuks samas iget ärritades. Lisaks eelnevale avastasin keelega katsudes ja peeglist uurides, et väljatõmmatud hamba igemest turritab terav lahtine luukild välja ja selle ümber on endiselt veidi veritsust. Seega kaks nädalat peale hambatõmbamist olin uuesti arstikabinetis. Kõigi hädade põhjuseks olnud lahtine luukild tõmmati igemest välja ning teise hamba plomm parandati uuesti ja hoolikamalt.

 

Juba õhtul oli mul üle pika aja inimese tunne. Lõpuks ometi sain vähehaaval närima hakata. Uskumatu kui palju jääb söögi nautimisel puudu kui ei saa seda mõnuga närida, et maitse suhu valguks. Pudru, jogurti ja kohvi dieedil olin kahe nädalaga 3 kg alla võtnud. Eile lõpuks julgesin ka üle pika aja esimese õlle korkida ja paistab et mingeid tüsistusi ei järgnenud.

 

Hambaga aga on mitu valikut, millest kõige õigem kuid ka kallim oleks implandi paigutamine. Eks ma uurin palju maksab, võimalik et tasub sõita Eestisse seda tegema. Kuuldavasti katab hinnavahe kenasti lennupiletid ja raha jääb ka paari kasti õlle jaoks üle, et edukat operatsiooni tähistada. :)