Saturday, September 5, 2015

Human Universe


Üle pika aja teen ka postituse loetud raamatu teemal. Põhjuseks mitte niivõrd see, et vahepeal poleks lugemisega tegelenud kuivõrd asjaolu, et pole viitsinud ja loetud raamatud pole ilmselt ka piisavat muljet jätnud. Brian Cox'i raamat pealkirjaga "Human Universe", jaotub viieks osaks:
1. Where are we (Kus me oleme)
2. Are we alone (Kas me oleme üksi universumis)
3. Who are we (Kes me oleme)
4. Why we are here (Miks me siin oleme)
5. What is our futuure (Mis on meie tulevik)
 
Esimene osa käsitleb meie asukohta universumis ja selle avastamise ajalugu. Praeguseks me küll teame päris täpselt kus me asume, aga seda vaid võrdluses teiste objektidega. Kui suur on universum, millise elueaga ja millise tulevikuga pole päris selge, ehkki teooriaid on mitmeid. Momendil muidugi populaarseim "Suure Paugu" teooria, mis aga ei suuda päris ühselt seletada lahti universumi tekke päris alghetke olukorda, või isegi seda kas selline hetk meie poolt tajutavas aegruumis mõtet omab.
 
Teine osa tegeleb Drake valemiga, mis ennustab võimalike tsivilisatsioonide hulka universumis ja Fermi paradoksiga: Miks me pole ühtegi teist tsivilisatsiooni veel märganud. Sellest olen ka varem kirjutanud http://ttlogi2.blogspot.ca/2014/12/fermi-paradoks.html . Viimase paarikümne ja eriti viimase kümne aasta jooksul on meie teadmised paljude Drake valemi astronoomiliste komponentide kohta oluliselt täpsemaks läinud aga kuna tegu on tõenäosuste korrutisega siis piisab vaid ühest, mis kaduvväike, et vastust 0 lähedale viia. Momendi seisuga tundubki tõenäoline, et elu tekkimine on universumis üldlevinud nähtus ja isegi keerulisemate vormide sealhulgas mõistusega olevusteni arenemine pole nii tohutu planeetide hulga juures probleemiks.
 
Ainsaks Fermi paradoksi selgituseks tundub jäävat tsivilisatsiooni kestmise lühike aeg. Kui arenenud tsivilisatsioone ongi olnud galaktikas näiteks 10000 (praegune umbkaudne suvaline hinnang) ringis siis kestes keskeltläbi vaid 1000 aastat (ei tohi unustada ruumi neljandat mõõdet milleks on aeg) ei pruugi nende eksistents kunagi ajaliselt kattuda. Muideks meid oleks tsivilisatsioonina kaugemalt võimalik märgata vaid viimase 100 aasta jooksul.  Ehk nagu autor kuivalt märkis, otsustades meie enda ajaloo alusel (kui oleme mitu korda õige lähedale ise tsivilisatsiooni hävitamisele jõudnud, looduskatastroofidest rääkimata) võime vaid tõdeda, et ilmselt pole me ainsad idioodid galaktikas :P
 
Kes me oleme osa uurib inimlaste tekkimise ja arenemise ajalugu ja põhjuseid, miks just Homo Sapiens mõistusega elu võidujooksu võitis ja tsivilisatsiooni lõi. Inimene koosneb vaid kvarkidest ja elektronidest, mis on osavalt kokku kombineerunud, ei miskit muud. Samas kasvab just sellest konkreetsest aju moodustavast kombinatsioonist välja teadvus. Siit tuleb küsimus, et kui me suudaksime ehitada ajuga võrdväärse tehismõistuse, kas sellel tekiks "teadvus". Tundub, et teatud keerulisuse astmest kaasneb teadvus paratamatult, sest miski ei väida vastupidist, kui religioon välja jätta.
 
Miks me siin oleme arutleb juhuslikkuse teemal. Seni pole selge, miks konstandid, millel loodusseadused põhinevad on just sellised nagu nad on. Suhteliselt väikese kõrvalekalde puhul poleks võimalik ei galaktikate, tähtede ega planeetide teke, elust rääkimata. Võimalusi on põhimõtteliselt kaks. Esiteks meie teadmiste puudulikkusele viitav, me lihtsalt pole veel suutnud avastada seadusi, mis määravad need konstandid just sellisteks nagu nad on, ehk teistsuguse universumi olemasolu on põhimõtteliselt võimatu. Teine võimalus, et konstandid universumi tekkemomendil on suvaliselt määratud aga universumeid on lõpmatu hulk, mis tagab et vähemalt ühes on need just õieti häälestatud ja just selles me elame. Heaks võrdluseks tõsiasi, et iga konkreetse inimese olemasolu on kaduvväike tõenäosus aga ikkagi on meid miljardeid.
 
Viimaks tuleviku teema. See ei paista meie liigi praeguse käitumise põhjal otsustades eriti optimistlik olevat. Paraku on meil ürgajast kaasasündinud oskus vaadata tulevikku ja ette planeerida väga lühiajaliselt. Paarkümmend tuhat aastat tagasi oli etteplaneerimise oluline ajavahemik päevad kuni nädal, et järgmine kõhutäis saada. Põllumajandusega tõusis see aastani ja praegu muretseme 10 kuni 50 aastat ette, mille heaks näiteks on pensionisambad. Poliitikute ja imperaatorite ideid enda nime ajalukku kirjutamisest vallutuste või hiiglaslike ehitusprojektide abil ma mõistusega käitumiseks ei peaks :) Põhimõtteliselt on võimatu ka sellistes küsimustes kokku leppida, mille puhul probleemid või kasu alles põlvkonna pärast kätte tuleb, eriti kui koheselt tuleks sel eesmärgil jõupingutusi teha. Heaks näiteks praegu käivad kliimateemalised arutelud, mis lõppevad mingi mittesiduva ja mitte midagi tähendava kokkuleppega, nagu alati varem. Delegaatide lennureisidest tulenev saaste suurenemine ilmselt kaalub üles kokkulepitud kasu.
 
Lõpuks paar head tsitaati ja kommentaari:
"Apollo programm had the best return on investment since Leonardo da Vinci bought himself a sketchpad" Iga dollar mis kulutati Apollo programmile tõi tagasi $7. Paraku on möödas ajad kus tehakse julgeid otsuseid ja võetakse ette raskeid programme, põhjuseks suures osas mugavus, konservatiivsus ja kohese kasu saamise iha. Apollo programmi inseneride keskmine vanus oli 26, programmi juhiks 36 aastane "vanake" Gene Kranz.
 
Praeguse ühiskonna prioriteete kajastab hästi kaks võrdlust:
Paljude sportlaste aastasissetulek ületab mitmekordselt võimalike tsivilisatsiooni ohustavate asteroidide avastamiseks loodud programmi eelarve. Aga keda kotib üks asteroid kui saame vaadata Magic Johnsoni pealtpanemist :D
USA's kulutatakse lemmikloomade kosmeetikateenustele rohkem raha kui termotuumasünteesi uurimistööle.
Mis te teeksite kui see probleem esitataks järgnevalt:
"Teil on valida. Kas tahate saada sisuliselt piiramatu puhta energia kogu enda ja järeltulevate põlvede eluks või eelistate oma lemmikloomi viia kosmeetiku ja karvalõikaja juurde." Lootus on, et enamus inimesi võtaks ise kammi ja käärid kätte kui keegi nii küsiks, aga keegi ei küsi :)
Meie pere on teinud oma pisikese panuse termotuumasünteesi uurimisprogrammi, sest kaasa pügab koera ise :D

No comments:

Post a Comment