Monday, September 14, 2015

Tormiga rannas



Sellise ilmaga lihtsalt ei saanud ujumisest loobuda
Reede 24 juuli hommikul viisime sugulased Võru bussile ja põrutasime ise Väänasse randa, kuna ilmateade lubas kõva tuult. Tuul ja lained ületasid meie ootusi, ulatudes kabiinideni. Suuremaid laineid olen Väänas ainult üks kord varem näinud aastaid tagasi kui lastega vihma ja tormiga ujumas käisime. Siis oli vool ranna ääres nii tugev, et kippus ranna lõpus merele viima ja mul oli tükk tegu, et pisema lapsega randa tagasi ujuda, kes juba ülepea vees mõnuga lainetes ujus kui delfiinipoeg saamata ohust aru. Praegu oli ilm ilus aga meie probleemiks asjaolu, et tütar oli ujumisriided Tartu unustanud.

Paraku oli kole kahju sellist võimalust nii proosalise põhjusega käest lasta. Inseneridena asusime probleemi loogiliselt lahkama. Kui riideid pole, vanaisa vanaema omad ei sobi ja paljalt ujuma ei julge minna on ainsaks järgi jäänud võimaluseks uued osta. Küsimus vaid selles kas sõita Keilasse või tagasi Tallinna poole. Langetasime valiku Tallinna kasuks, seal suuremad poed ja suurem valik. Hüppasime kähku autosse ja põrutasime Rocca-al-Mare keskusesse HüperRimisse rannariiete osakonda. Hooaeg oli läbi saamas ja seetõttu valik nigel, samas hulk asju allahinnatud. Vaatamata otsimisele ei leidnud tüdruk naiste osakonnast midagi, mis oleks samal ajav sobiv ja meeldiv.
 
Tahtsime juba suurde kaubanduskeskusse edasi kimada kui tal jäi pilk peale meeste spordipükstele. Las ma proovin neid, haaras nagist mõne paari ja kimas riietusruumi. Nats aja pärast teatas, et tal on niikuinii vaja lühikesi spordipükse ja ülemise osana saab kasutada oma spordi rinnakat, mis tegelt ju üsna sarnane bikini topile. Hiljem selgus, et hea valik, sest tavalised veidi lõdvemalt istuvad bikinid oleks lained võinud kergelt seljast kiskuda. Mõeldud - tehtud, tormiga ujumine läks seega maksma 13 euri pükste, 2 jäätise ja õlle ning 4 bensu eest. Kimasime tagasi randa lootes, et lained vahepeal väiksemaks pole jäänud.

Parkisime auto suvilasse ja sörkisime randa, et keha soojaks saada. Vesi uhas endisest kaugemale ja pirakad vahused lained kihutasid mühinal ranna poole. Rätikud ja papud viskasime liivale ning kohe jooksuga vette. Lained niitsid jalust juba põlvekõrguses vees. Tuul oli loodest, otse avamerelt, pikk võimas laine tuli Botnia lahelt ilma mingid takistusi saarte näol kohtamata. Kõige lahedam oli umbes puusani vees, kus lained murdma hakkasid. Ootasid ja õiget momenti valides õnnestus vahel kümmekond meetrit bodysurfata koos lainega. Mina väsisin poole tunniga ära ja läksin välja, et imelisest merest pilte teha.
 
 
 
Kuivatasin käed, võtsin rannakinga sisse peidetud mobla ja hakkasin fotosid plõksutama. Paremate piltide saamiseks ronisin põlvini vette ja oleks peaaegu moblast ilma jäänud kui üks suurem laine mulle sel momendil selga sadas kui endast ja lapsest enekat tegin. Hea et püsti jäin ja mobla kõrgele üles tõstsin, muud hullu ei juhtunud kui mõned merevee pritsmed korpusel. Selliste lainete võimsuse näitamiseks tuli tingimata videot ka teha, ainus probleem, et moblaga ei saanud nii sügavale minna, kus enne möllasime ja kus lained veel ägedamad olid. Mina läksin välja, sest pildistades hakkas külm, laps jäi veel pooleks tunniks lainetesse mässama.

 
 

No comments:

Post a Comment