Tuesday, July 4, 2017

Pisiremonditööd ja linnupojad

Enda ja tütre käsitöö - hindamatu väärtus :P
Pühapäeval 25 juunil panin lõpuks viimase lihvi saanud öökapid magamistuppa voodi kõrvale paika. Järgmiseks ülesandeks oli katuse äärelaua parandamine ja majas asuvate oravaaukude lokaliseerimine ning kinni panemine. Laps nägi saabudes esimese asjana oravat suures toas vastu vaatamas kui ukse lahti tegi. Katuse ääre meetrine ots oli mingil põhjusel täiesti pehkinud ning tuli asendada uue lauaga. Paraja jupi saagimine ning paikapanemine oli 6 meetri kõrgusel alumiinimumredelil veidi närvekõditav ettevõtmine. Vana jupp tuli lihtsalt lahti ja pudenes alla uue kinnitasin kruvidega sarikate külge, akutrell on ikka jumalik leiutis.

Ümmarguse akna kohal panin liistu
Katusenurga juurest alla kukkunud laua sain lihtsalt tagasi panna aga kindlustuseks liistu lisamine osutus kõige keerulisemaks. Alt ei ulatanud redeliga ligi, ülalt ainsaks ligipääsuteeks otsaaken. Selgus, et napilt ulatan kuid pean tegema kõik operatsioonid ühe käega, sest teisega vaja end aknast väljakukkumise vältimiseks kinni hoida. Puurisin lauajuppi augud ette, panin kruvid sisse ja küünitasin aknast välja. Paremas käes hoidsin lauajuppi ja akudrelli. Surusin laua õiges kohas vastu katuse alaosa ning libistasin siis drelli tasapisi edasi kuni sain kruvikeeraja otsiku kruvipea sisse surutud. Kõike tuli teha äärmiselt ettevaatlikult ja tundega, et kogu kupatus alla ei kukuks. Mingi ime läbi õnnestus esimesel katsel altpoolt vaid puuriga kruvipea vastu toetades esimene kruvi just õigesse kohta sisse lasta.

Laps toidab naabrikassi juustumopsi viineriga
Edasi oli juba kergem, aga kahte kaugemat kruvi ei ulatanud, pidin katusele ronima. Seal selgus, et üks meetrine lauajupp on hoopis puudu, võimalik et algusest peale, sest seda kohta polnud alt näha. Veel tunnike täppissaagimist katuseharjal, sest puudu olev laud tuli õige keerulise kujuga teha, et pragu tihedalt katta. Panin ka tähele, et otsasein vajab järgmine aasta ülelakkimist või peitsimist. Isa oli eelmine aasta katust samblast puhastanud, praegu polnud häda, lükkasin paar suuremat männiokaste hunnikut maha. Vihmaveerennid olid üllatavalt puhtad, vaid paar kamalutäit sodi viskasin alla. Torontos on rennide puhastamine vajalik iga kuue kuu tagant, et ära ei ummistaks, lisaks on need alati hullult sodi täis. Õhtul tegime sauna, pesime higi ja mustuse maha.

Esmaspäev jäi mul ainult nädal puhata, aeg läheb Eestis alati arusaamatult kiiresti. Blogistasin hommikul ja hakkasin siis garaazhi pealset korrastama. Sealt võis ikka igasugu imekraami leida, millest väärivad äramärkimist vana kasvuhoone raamid ja klaasid, alumiiniumtorudest jahipukk, 15 aasta taguste poe kataloogide pakid, mahlapress, rattakummid, vana arvuti ja monitor, 25 liitrised veinipudelid, põdrasarved, ... jne ... . Osa sai lihtsalt korrastatud, osa minema visatud, hoobilt tekkis hulk ruumi. Õhtul astus vana pinginaaber oma kaasa ja koeraga läbi. Ajasime juttu sel ajal kui laps entusiastlikult noore koeraga õues mängis.

Vaikselt ema ootamas
Ema säutsatus kostis - süüa!!!
Teisipäev libises nii käest, et ei mäletagi, mis juhtus. Kolmapäev sõitsime suvilasse viimaseid toimetusi tegema. Võtsime vana riidekapi paneelideks, et oleks lihtsam transportida. Stalini aegne mööbliese oli õige raske ja kobakas kuid paneele hoidis koos väga huvitav lahendus - lukustatavad riivid. 
Veranda paremas ääres võsas oligi pesa
Suurimaks probleemiks oli vineerist tagumist seina hoidvate kruvide lahtikeeramine. Lapikute kruvide pead kippusid lagunema, mul polnud pirakas komplektis täpselt sobivat kruvikeerajat. Puit oli nii pehme, et osad kruvid käisid ringi niisama, need tuli jõuga välja lüüa. Mingil momendil jäi silma mingi närviliselt ringi lendav suur must lind. Kui einestasime verandal kostus äkki erutatud vidinat, ema oli pesasse lennanud ja poegi toitma asunud. Kikivarvukil moblat üles küünitades sain poegadest paar head fotot.

Sirelid täies õies juuni lõpus,
alumistel okstel õied avanemata
Metsas oleva suurema kuiviku langetamisest loobusime kartes, et see võtab lihtsalt liiga kaua aega. Pealegi on momendil piisavalt saunapuid ning ega kuivik aastaga kuhugi minema jaluta, kui just mõni naaber ei aita. Maja ees saagisin ühe sirelipõõsa jämedama tüve, mis sissesõidu teel segama hakkas. Suvilasse veetud õllekasti viskasin autosse, viis purki panin igaks juhuks trepi serva alla jahedasse varju. Äkki tekib moment, et saan rattaga tulla, siis hea jahedast võtta. Tagasiteel viskasin tee äärest kaks paelahmakat autosse, maja trepi ees kuluvad ära. Mustamäel proovisin ukselukku parandada. Esialgselt lihtne asi kujunes keerulisemaks kui oskasin oodata. Pidime ostma uued poldid, sest originaalid liiga lühikesed. Ehituspoes saime kohe õiged kätte.

Astusime siva toidupoest läbi, et näksi kaasa haarata. Äkki ilmus mu vaatevälja hea Kanada tuttav, kes pidi alles nädal hiljem tulema. "What the fuck are you doing here" oli esimene lause, mis automaatselt üle huulte tuli. Loodetavasti ei saanud kaasas olev vanem naine aru inglise keelest. Igal juhul jälle kord kinnitus äärmiselt haruldase juhuslikkuse võimalikkusele. Tüüp oli varasema lennukiga just saabunud ja otsustanud poest miskit meelepärast nämmi otsida. Õhtul oli sugulaste kokkusaaamine, pidasime tulevikuplaane.

No comments:

Post a Comment