Kiki sõit ja lahkumispidu.

Reedesel juunikuu viimasel päeval oli õige hull ilm. tantsupeolistest oli kahju, ise ei kippunud sugugi sinna ligunema. Kasutasin aega ära, et Mustamäel viimaste pisiremontidega ühele poole saada. Natuke elektrijuhtmetega judimist, et vetsu lüliti ikka ventilaatori ka käima paneks. Üllatuseks oli uus ja eriti mugav juhtmeühenduse vidin, mida piinlik tunnistada, et elektriinsener pole varem näinud. Iseenesest lihtne ja geniaalne, tõmbad juhtmel isolatsiooni jupike maha, suskad auku ja vajutad klambri kinni, ei nõua mingeid abivahendeid. Testeriga sai pinged enne kontrollitud aga nagu kõik asjad, siis ka testri klemmid olid aja jooksul pikast seismisest korrodeerunud ega andnud ühendust, vajasid veits puhastamist. Sama iga aasta teleka puldiga, kui pikalt ei kasuta lähevad kontaktid mustaks ja ei funksi. Ukselukule panin väljaspoole viisaka vineeritüki lõhutud koha ette.

Käisime garaazhist läbi vaatamaks, leidub seal miskit, mida oleks mõtet alles hoida. Tegu 70'tel ehitatud garaazhikompleksiga, kus kunagi isa oma esimest Ladat hoidis. Praeguseks pole juba kümmekond aastat muud kasutust leidnud kui külm ja niiske kolikamber. Lae alla oli riputatud kaks täitsa heas korras ratast: Turist ja vabariigi algul ostetud naisteratas. Need tasub hoida, kui mitte sõitmiseks siis vähemalt hipsteritele maha müümiseks. Põnevaim leid oli pronksist käepidemenupuga ja pooliku roostes teraga mõõk, kust kes ja millal leidnud polnud meil kellelgi aimu, Poisikesena enda tehtud õhupüssi maha ei jätnud. Õunamahlapurgid paistsid vaatamata roostetanud kaantele heas korras olevat, panin mõned autosse. Hiljem kui avasime maitsesid nagu oleks eelmine aasta kaane alla saanud ehkki tegelik vanus võib lausa 10 aastani ulatuda. Mõned tööriistad oli mõtet võtta aga enamus tasub jätta ja isegi mitte näha vaeva prügisse vedamisega. Kui kord garaazhid ostetakse lükkab niikuinii arendaja buldooser kogu kupatuse kokku.

Otsustasime õhtul sauna teha, võtan eestimaal olles viimast selle koha pealt. Sel ajal kui isa sauna küttis viisin noorema tütre esimest korda manuaalkäigukastiga autoga sõitu proovima. Kohalikel pisikestel teedel hea harjutada, kiirused pole suured aga raskem osa ongi ju madalate käikude vahetamine. Seletasin 10 minti teooriat kasutades analoogiaks jalgratast, millega ta tuttav. Esimese raksuga sai ilusti minema, vahetas käike kolmandani aga kui ristmikul seisma jäi ei vajutanud sidurit alla. Masin muidugi suri välja. Sõitsime oma pool tundi, plika sai esimese korra kohta üllatavalt hästi hakkama. Nagu ise ütles, ega ta naudi, aga hea omada sellist oskust. Noh oskuseks veel vara nimetada, enne peaks ikka nädalakese minuga harjutama kui suurele teele julgeks lasta. Saun sai korralik, esimest korda proovisime ära Jaanipäeval tehtud vihad. Isegi plika oli päris korralikult vihelnud nagu laval vedelevate lehtede põhjal võis otsustada. Enne lahkumist käin võimaluse korral veel korra saunas.

Laupäeval Canada 150'dal sünnipäeval oli ilm veidi parem aga tantsupeole ikka ei kippunud. Laps oli pool ööd üleval olnud ja põõnas pikalt sisse, ei hakanud teda segama. Tegin endale kohvi ning blogistasin paar tundi. Otsustasime, et sobiv päev poodides käimiseks nii minule viimaste asjade kaasa ostmiseks kui ka temale kraami muretsemiseks, mida autoga kergem tarida. Sõitsime Rimisse, Järve Selverisse ja siis Mustamäele kus vaatasin kiirelt vanemate arvuti üle ja paigaldasin vajalikud uuendused. Seda aega kui viirusetõrje skännis, kasutasime koos garaazhist läbi käimiseks, kust panin peale kirjutuslaua klaasi ja veel mõned mahlapurgid. Prismast saime lõpuks linnasejahu, mida kaasa oli tellinud ja mida kusagilt mujalt ei leidnud. Ananassi kommid olid ka vaid 5Euri kilo tavalise 11 asemel, võtsin terve kilo.

Õhtul sain kokku lapsepõlve sõbra, tema venna, poja ja tolle tüdruksõbraga. Pidasime maha parajalt ägeda olengu nii, et kostis Torontosse välja nagu mu kaasa võis kinnitada, kes vahepeal tütrega üle Skype lobises. Pole enam mitu aastat nii ägedat "ärasaatmispidu" pidanud. Hommikul igatahes suu kuivas ja vesi tundus kõige parem jook olevat. Magasime pikalt sisse ehkki oli kavas laulupeo rongkäiku vaatama minna. Kuna lauluväljaku üritus pidi alles 2 ajal algama suundusime "porgandiga" 12'ks linna. Paraku oli selleks ajaks kõik läbi, lauluväljakule jalutamiseks polnud ma eriti vormis. Omaette naljakas, et kuue nädala jooksul jõudsin linna vaid viimasel päeval, ehkki ise elan Pässas. Bussiga tagasisõitmine oli omaette trikk, sest kesklinna teed olid terrorismiohu tõttu massiivsete betoontõketega blokeeritud, raske oli aru saada, kust bussid sõidavad.

Kodus tegin pooletunnise uinaku ja sõitsime Mustakale vanaisa lastud ja vanaema tehtud põdrapraadi nautima. Õhtuks uuesti Pääskülla kooki kohviga võtma ja viimast sauna kaifima. Isa saatsin hilisõhtul jalutades eelviimasele bussile. Tagasitulles astusin naabrinaise juurest läbi, kellega pool tundi lobisesime enne kui tuppa tulin viimaseid asju pakkima. Kaalu kippus veits üle olema, sest piletiga üle interneti check-in tehes selgus ootamatult, et 23kg asemel on kohvri kaaluks lubatud 20kg. Paar kommi- ja kohvipakki panin käsipagasisse viies kaalu 21 kilo peale. Käsipagas seevastu oli julgelt üle 12 kilo lubatud 8 asemel. Loodetavasti ei panda kaalule, suuruse kontrolli olen näinud aga mitte käsipaki kaalumist. Magama sain alles kahe ajal, äratuse sättisin 6:10 peale.