Karate trenn ja rukkilill

Natuke räsitud aga vist ikka elus.

Olen peale Torontosse tagasi saabumist 2 korda trennis käinud. Polnudki nii hull kui kartsin, ilma suurema vaevata jaksasin kaks tundi uhada. Järgmisel päeval olid lihased natu valusad ja kanged, aga muidu täitsa normis. Teisel korral võtsime ujukad kaasa ja kalpsasime dojo basseini, mis just hooajaks avatud. Väga mõnus oli end peale trenni maha jahutada. Nagu laps mainis, kus mujal on selline dojo kus shihan pakub võimalust oma basseini hüpata. Meeldiv tõdeda, et Eestis veedetud pooleteise kuuga polegi vorm ja lihased liiga kängu jäänud.

Naabrite juures tehakse iga aasta mingi maastikukujunduse projekt. Enamasti seisneb see peenarde nihutamises ühest kohast teise ja aia üles panemises või maha võtmises. Seekord uuriti kas tahaksin panustada meie vahelise suure plankaia ehitusse. Vastasin eitavalt, minu pärast olgu vana võrkaed, aga ega ma teid keelata saa kui tahate kahemeetrist planku ehitada. Juhtisin tähelepanu asjaolule, et lõunapoolne aed varjaks nende poolt ja vaevalt seal aia varjus miskit hea meelega kasvama hakkaks.

Teisipäeval käisid töömehed ja olid minu meelehärmiks meie sõiduteel asfaldipraos kasvava rukkilille välja kiskunud. Kurb oli, sest kavatsesin seemneid korjata. Õhtul nägin naabriperenaist, ajasime juttu ja mainisin muuseas lille. Naabriproua ütles, et oli selle päästnud ja kenasti juurikaga välja sikutada lasknud ning garaazhi pannud, et hiljem sobiv koht leida. Pakkus välja idee, et istutame meie piiri peale tee äärde, muidugi olin nõus. Järgmine päev tuli lill potis ulatades selle mulle, maastikuarhidekt olla väitnud, et lill sinna ei sobi. Istutasin rukkilille maja taha rooside juurde, eks näe kuidas taimele seal meeldib. Äkki liiga rammus ja niiske koht, neile lilledele meeldib vist kuiv rohkem. Naabriks panin talle teise pisema lillaka, mis maja taga betoonipraos kasvas.