Jaanipäev

Paeplaatidest laotud kirst kivikalmes

Jaanipäeva hommikul magasin muidugi mugavalt sisse aga tänu eelmise õhtu vaoshoitud õlletarbimisele oli olemine super. Peale hilist hommikukohvi otsustasime lähemas ümbruses veidi ringi vaadata, sõitsime ranniku äärde Käsmusse. Tee peal viskasime pilgu peale ligi 3000 aastat vanale kivikalmele, kust leitud mitmeid luustikke ja iidseid ehteid ning sõjariistu. Kummaline mõelda, et seisad kohal kus rohkem kui sada põlve tagasi inimesed askeldasid.

Kuidas nad välja nägid, mis tegid, kuidas elasid, mis mõtlesid, kui sarnased või erinevad meist olid - seda võib vaid aimata nende üksikute jälgede põhjal, aga mitte kunagi teada saada. Õige selgelt tunnetad taolises kohas inimese tühisust ja ilmaruumi kõikvõimsust. Inimesed tulevad ja lähevad enamasti endast jälgi jätmata, universum on alati või peaaegu alati hoolimata meie mõtetest ja soovidest rahulikult ja ükskõikselt edasi eksisteerides sõltumata mis meie ette võtame või mõtleme.

Juhtus ka pisike intsident koertega, kes läksid mööduva peniga tutvuma, mis mingil põhjusel kiirelt kakluseks üle kasvas. Koerte lahutamine polnudki nii lihtne aga huvitav, et muidu rivaalitsevad hundikad hoidsid võõra välja ilmudes kiivalt kokku. Käsmus jalutasime randa mööda. Mereäärsed külad on nüüd väga kenasti korda tehtud, eriti kui võrrelda isegi ainult 10 aasta taguse ajaga. Heas asukohas lobudikud on ära ostetud ja üles viksitud, mõnes kohas paadikuurist häärber ehitatud. Ilus ja hooldatud välimus, iseasi kui legaalne taoline tegevus on. Samas parem kena ja korrashoitud poolseaduslik välimus kui täiesti seaduslik mahajäetud majade kogum. Käsmu ja Võsu vahel on isegi kena kergliiklustee ehitatud.

Üksik "hunt" nimega Varg

Tagasiteel käisime veidi metsas ringi. Paraku pole seoses külma kevadega mingitest marjadest või seentest veel juttugi. Pohlad ales õitsevad, rohelisi mustikaid võis vartel märgata. Kõnnus sõime lõunaks traditsioonilist ülimaitsvat borshi ning oligi aeg minekule asuda. Ilmaga läks jube hästi, sest alles paarkümmend kilti enne Talinnat hakkas sadama. Tee peal sain kinnitust auto heale seisukorrale kui ühe BMW taha sõites avastasin mingil momendil, et spidokas näitab 135 km/h kusjuures mootor ümiseb rahulolevalt ja auto ise liigub sujuvalt ilma mingi pingutuseta. Igaks juhuks lasin siiski 120 peale alla, pole vaja politseiga sekeldusi.

Tütar oli tuttavate jaanipeolt ammu kodus, nad polnudki kuhugi välja läinud. Puhkasin veidi ja lakkisin siis kappidele viimase kihi peale, et järgmisel päeval saaks voodi kõrvale omale kohale asetada. Muidugi oleks palju odavamalt ja väiksema vaevaga saanud öökapid taaskasutuskeskusest või isegi uued mööblipoest, aga need on ikkagi isetehtud! Hea et pühapäev alles ees, samas tean juba ette, puhkuseks seda kasutama ma ei hakka.