Vets, Grill ja Matk

Uus pott paigas ja funksib

Teisipäev sai uus vetsupott paika pandud. Ootasin lapse koju, et oleks mugavam tõsta. Oleks ka üksi jõudnud aga milleks punnitada kui abiline käepärast. Vana poti lasin eelnevalt veest tühjaks, võtsin põranda küljest lahti ja keerasin sissevoolukraani kinni. Tõstsime vana poti tänava äärde aga enne kui uut sisse tuua vaatasin torustiku ühenduskoha üle. Poti väljavoolu ja torustiku vahelisse osasse pannakse mingi paks tavotiga sarnaneva möksi ring, et pott kindlalt ja tihedalt õigel kohal oleks. Ma olin unustanud seda osta, läksin koukisin puupulgaga vana poti küljest plöga ära ja panin põrandale õigesse kohta augu äärele. Poti välisäärte alla, mis vastu põrandat, lasin paksult silikooni olles enne ajalehega ääre kuju shablooni teinud.

Tõstsime uue poti kohale, nagu sobis aga millegi pärast üks äär veidi üleval. Kuradi jama, kõike olin mõõtnud, et ilusti läheb paika, aga polnud osanud arvata, et uue poti veepaak nii madalal, seinast tulev vasest veetoru jäi ette. Tüüpiline Murphy seadus: ehkki kõik mõeldav on üle mõõdetud ja sobivaks kinnitatud siis üks enesestmõistetav asi, mis peaks sobima, ei istu nagu peab. Natuke vandumist ja mõtlemist, lihtsaim lahendus toores jõud. Näitasin lapsele all põhiveekraani asukoha juhuks kui peaksin kogemata toru puruks murdma ja asusin kätega painutama. Füüsilisest trennist on kasu, vask punnis vastu aga vähehaaval paindus, suuremaks mureks et liiga suure jõu all järsku järgi ei annaks ja lömmi või katki ei keeraks.

Julge liblikas

Sain toro piisavalt väänata ning parasjagu poti paagi alla ära mahutada. Ühendasin painduva sissevoolu vooliku kraanist paaki ja oligi käes "tõemoment" - kas ja kuidas sissevool tööle hakkab. Kraani lahti keerates elasin üle paraja ehmatuse, sest vee jooksma hakkamisel tekkis sama hull maja väristav vibratsioon kui enne. Keerasin kraani nii lahti kui andis ja vibra kadus. Hingasin kergendatult, kuid nüüd ootas järgmine test, kas kogu kupatus ka vett peab. Tegelt on sihukesel ühest tükist portselanpotil ainsaks kriitiliseks kohaks sissevoolu toru auk paagi allosas, mille olin enne parandanud. Igaks juhuks alla pandud topsikusse ei tulnud tilkagi ja nüüdseks on kaks päeva täiesti kuiv olnud, ilmselt tihend peab. Ventiil töötas kenasti ja paak voolas üllatavalt siva täis. Vaid vee pealetõmbamisel on vaja kangi harjumuspärasest veits kauem all hoida, et piisav hulk vett potti voolaks. Istuda on äärmiselt mugav nagu ma veidi aja pärast "töökatsetuse" käigus võisin tõdeda. Kokkuvõttes arutasime lapsega. et inseneri amet on igati kasulik ja praktiline: nii palju töid suudad ise ära teha, sest tundes füüsikaseadusi saad pisikese ajupingutusega igasugu aparaatide tööpõhimõttest aru ja oled võimeline neid parandama või paigaldama. Insener on insener sõltumata konkreetsest erialast.

Mis see nii hästi lõhnab?

Kolmapäeval tõin uue gaasiballooni ja grillisin kohe koju jõudes liha ning kartuleid. Ei suutnud vastu panna kiusatusele üks Grolshi õlu askeldamise kõrvale avada - küll maitses hea. Koerad muidugi ei püsinud toas nõudes kriipimise ja vingumisega aeda saamist. Väljas oli esimene asi teha käik grilli juurde veendumaks, et seda eesmärgipäraselt kasutatakse. Kuni liha küpses vestlesin läbi Skype Eestimaal pesitsevate pereliikmetega. Vahepeal jooksin pilti tegema ilusast pirakast liblikast, kes juba mitu päeva on lille peal noosi võtmas käinud. Päris julge oli teine, sain teda õige lähedalt fotografeerida. Kui liha valmis lasin hea maitsta, palju ei võinud süüa, sest trenn ees ootamas.

Õhtul panin Algonquini pargis matkamiseks kolmeks päevaks kohad kinni. Selles mõttes, et rahvusparkidesse lubatakse ainult kindel hulk inimesi korraga, suvel kipuvad kõik telkimisplatsid broneeritud olema. Meil vedas, sest "backcountry" ehk "kõnnumaale", teedest kaugele palju rahvast ei viitsi matkata ja isegi nädalavahetusel oli paar vaba telgiplatsi. Nüüd peab varustuse üle vaatama, aga meil peaks kõik vajalik olemas olema. Koerad võtame kaasa, natuke muretsesin kas nad vastu peavad pikka matka, aga laps ütles, et paneme seljakotti kui elukad ei jaksa enam jalutada. Ma arvan siiski, et enne väsime meie kui kutsad. Peame ju elamise ja toidu seljas kaasa vedama. Täna oli tööl hea uudis, sain veel kaks lisa vaba päeva, sest kontorist oldi üleaja pakkumisel unustatud mulle helistada. Tore, et sellisel juhul tunnistavad oma viga ja kingivad vabad päevad, nüüd siis selleks aastaks mul veel kolm pool nädalat vaba aega, millest kaks nädalat võin iga kell ette teatamata välja võtta.