Wednesday, March 13, 2019

Vähemusvalitsus silmapiiril ???

Kui kohe peale valimisi tulemuste teada saamisel oli päris eufooriline tunne siis mida päev edasi seda kummalisemaks olukord läks. Tükk aega ei saanud üldse aru mis toimub. Vähehaaval on siiski olukord selginenud ja võimalik sündmuste kulg erinevaid allikaid kasutades ning nende usaldatavust arvestades kild haaval kokku panna. Ma ei arva, et järgnev oleks 100% täpne aga põhipunktides siiski suht lähedane tegelikkusele.

Esimesed kontaktid (rõhutan et kontaktid mitte läbirääkimised) algasid parteide vahel juba valimisööl, juba enne lõplike tulemuste teada saamist. Mitmetele allikatele toetudes (Helme, Kaljulaid, ...), võib üsna kindlalt väita, et juba kolmapäeval leppisid kokku Kesk, EKRE ja Isamaa, et teevad ära Reformile. Reform pidas konsultatsioone kõigiga peale EKRE, mille tulemusel otsustas koalitsioonikõneluste alustamise ettepaneku teha Keskile. Väidetavalt põhjuseks Sotside ja Isamaa omavahelised suhted, mis pealtnäha tundub üsna tõenäoline, ehkki poliitilistelt vaadetelt on parlamendiparteidest just Isamaaga Reformil kõige rohkem ühist.

Ettepaneku käigus eeltingimusi ei seatud, ehkki oli selge, et peaministri koha saab võitnud erakonna juht, ehk siis Kaja Kallas. Keskerakond küsis täiesti ebarealistlikult peaministri kohta ja 500 euro maksuvabastusest loobumist ilmselt ette eeldades, et neid ei saa. Paistab, et sellel esimesel ametlikul koalitsioonipakkumisel olid osalised üksikud esindajad kummastki parteist, võimalik et ainult Kallas ja Ratas. Ratas suutis esitada Reformi pakkumist Keskerakonna juhatusele nii, et esialgu valdavalt läbirääkimisi toetav juhatus hääletas lõpuks selle vastu. Mis täpselt koosolekul toimus, keelduvad asjaosalised rääkimast, kuid ilmselgelt ei suutnud Ratas kõiki veenda oma käigu õigsuses. Häältega 15 : 4 lükati Reformi pakkumine tagasi. 

Järgmine loogiline käik oli Reformi ametlik pakkumine Sotsidele ja Isamaale. Esimesed võtsid selle vastu, Isamaa käitus eriti veidralt ja lapsikult, Seeder ei vastanud tükk aega isegi telefonile. Raske uskuda, et põhjuseks lihtsalt solvumine, nii tited meie poliitikud ehk ikka pole. Pigem peeti kibekiireid läbirääkimisi Keski ja EKRE'ga pigistamaks neilt Isamaa jaoks välja võimalikult soodsaid tingimusi. Tulemuseks oligi hommikune Keski pakkumine, kes oksjonil Reformi üle lõi, järgnes äraütlemine Reformile. Eesti rahvas vaatas ammulisui pealt küsides endalt, mis kurat toimumas on, me ju ei hääletanud valimistel sellise variandi poolt. Usun, et enne valimisi ei kujutanud pea keegi ette taolise valitsuskoalitsiooni võimalust.

Läbirääkimised käivad aga suurt usku mul selle kolmikliidu tekkimisse pole. Esimene ühisavaldus tehti võtmaks maha pingeid ühiskonnas. Kinnitati välispoliitika prioriteetidena NATO ja EL liikmelisuse toetamist, väidetavalt olla isegi sel iseenesestmõistetaval teemal vaidluseks läinud. Kuna poliitilised vaated on niivõrd erinevad peavad leppe sündimiseks kõik tegema olulisi järeleandmisi oma põhimõtetes, samas on kõik rõhutanud, et seda ei juhtu. Kõige raskem saab olema EKRE ja Keski omavaheline asjaajamine, kumbki pool ei saa lubada suuri järeleandmisi, sest valijad seda ei andestaks.

Kui vaadata parteisid, siis kes võitnud, kes kaotanud. Reform on maine osas kindlasti kõvasti võitnud ja kui peaks areng viima erakorraliste valimisteni eeldaks nende veelgi suuremat edu. Keskerakonna ja eelkõige peaministri maine on saanud ainuüksi EKRE'ga läbirääkimistele minemisega kõvasti kannatada ja seda nii venekeelse kui eestikeelse toetajaskonna hulgas. Ratas on end nurka mänginud: läbirääkimiste ebaõnnestumise korral oleks trumbid Reformi käes. Seda teavad nii EKRE kui Isamaa ning suruvad oma agendat jõuliselt peale. Kesk ei saa endale lubada erakorralisi valimisi, häältekaotus enam kui kindel. Valikud on neil halvad (koalitsioon või opositsioon) ja veel halvemad (erakorralised valimised). Koalitsioonis on sunnitud tegema põhimõttelisi järeleandmisi, opositsiooni minnes pole meeletu maine kaotuse eest midagi ette näidata, erakorralistel valimistel ootab ees erakorraline toetuse kaotus.

EKRE on ilmselt võitja nii või teisiti. Ainuüksi läbirääkimistesse astudes näitas end avalikkusele tõsiselt võetava parteina, kellega teised peavad arvestama. Oma põhimõtete eest võib julgelt seista, sest läbirääkimiste läbikukkumine neid ei kahjusta. Ainus oht, et võimule pääsemise pimestavas lootuses tehakse selliseid järeleandmisi, mida radikaalsed tuumikvalijad reetmiseks tembeldaks. Isamaa käitumine paneb silmi pööritama. Hetkel tõepoolest on neil kaalukeelena võimalik ebaproportsionaalselt häid tingimusi koalitsioonilepetes läbi suruda. Samas on karta, et Reformile äraütlemine ja eriti selle viis peletas nii mõnegi leigelt rahvusliku paremliberaal-konservatiivse valija eemale, kellele ei EKRE ega Kesk ei sümpatiseeri. Sotsid on momendil mängust kõrvale jäänud.

Viimaste uudiste põhjal selgub, et Reform pole sugugi vaikselt arenguid äraootav. Nad on hakanud varjamatult tegelema koalitsiooniläbirääkimiste õõnestamisega. Esiteks avalikustasid oma pakkumise Keskile, mis olevat valimistulemusi arvesse võttes olnud äärmiselt suuremeelne pakkudes nii eelarvelist kui ministrikohtade võrdset jagamist. Kas see ka tõele vastab on iseküsimus, kindlasti aga muudab Ratase positsiooni Keskerakonna juhatuses ja valijate silmis äärmiselt ebamugavaks. Teise käiguna on võetud kontakte nii Keski kui Isamaa valituks osutunud parlamendiliikmetega, kes võiksid koalitsioonikõnelustes pettununa toetada Reformi ja Sotside vähemusvalitsust. Keskerakonnast on kindlasti juba praegu mitmed, kes ainuüksi protestist EKRE vastu on valmis toetama Reformi-Sotsi liitu. Isamaa puhul ma nii optimistlik poleks, aga kes teab. Igatahes on kerkinud esile reaalne võimalus toimivast vähemusvalitsusest, sest esimese pakkumise saab presidendilt Kaja Kallas. Vastuvõtmine oleneb ilmselt momendi olukorrast: kui palju toetushääli parlamendis teistelt parteidelt loota oleks. Arvatavasti selgub viimasel momendil. Praeguse kolmikliidu puhul (kui koalitsioon moodustatakse) ei saa kindel olla, et parlamendis enamuse saavutavad, sest pole selge palju oma parteidest tuleb vastuhääli.

17:11 13 Märts

Täiendus:
18:07  Tuli ERR's uudis, mis kinnitab mu arvamust kolmikliidu kokkuleppe raskuste ja võimaliku vähemusvalitsuse asjus. Nii Sotsid kui Keski Kaljulaid arvavad, et loodaval koalitsioonil ei pruugi sugugi vajalikku 51 häält parlamendis olla, 57'st rääkimata. Seega valitsuse moodustamise ettepanekut pikisilmi ootav härra Ratas ei pruugi seda saadagi kui Kallasel õnnestub enne edukalt vähemusvalitsus kokku panna. Või siis jooksevad läbirääkimised sootuks liiva.

17 comments:

  1. Tundub, et praeguse olukorra üks suuremaid põhjuseid on Ratase ambitsioonikus:
    https://www.delfi.ee/news/rk2019/toointervjuu/delfi-toointervjuu-juri-ratas-mina-sobin-ainult-peaministriks-teist-plaani-ei-ole?id=85334031

    Intervjuu on veebruari keskel tehtud, ka ühes raadiousutluses kuulsin, kuidas Ratas välistas enda puhul kõik teised positsioonid peale peaministri puki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Peaministrina tundus ta üllatavalt talutav, aga sellest toolist ei raatsi mingi hinna eest lahti lasta. Paistab et soliidselt kaotada kohe kuidagi ei oska.

      Delete
  2. Ms näen seda, et keskpartei on pööramas keskmisest peremale ja ref kes ennem oli parmpoolne on jäänud pehmete väärtustega sotsidega hoopis kindlalt vasakule.
    Meedia võimendab sotside hüsteeriat ja oravate agooniat. :)

    ReplyDelete
  3. Kui vaid oleks võimalik uskuda, et oli reformi "äärmiselt suuremeelne" pakkumine keskile. Võidujoovastuse haripunktil. Reformarite käitumine on praegu olnud väga rabe, Siim K püüab kulisside taga ja vaiba all tegutsedes midagi päästa, aga kui nad alguses panid paika, et "kellel hääled, sellel õigus", siis on loogiline, et nüüd nad selle otsa komistavadki. Kui sotsid ja ref praegu oma mängu huvidest lähtuvalt asuvad Eesti mainet rahvusvahelise avalikkuse silmis alla kiskuma, siis see isegi väga ei üllataks, aga vihastaks küll. (Igaks juhuks olgu mainitud, et ma ei valinud ei keski, ekret ega isamaad.)

    ReplyDelete
  4. Kuna me keegi juures ei olnud, siis jääb vaid üle uskuda või mitte uskuda mida see või teine poliitik räägib. Personaalselt mulle tundub Kallaste jutt usaldusväärsem (ja loogilisem teadaolevate faktide valguses), aga nagu ütlesin, mürki selle peale võtta ei julge.

    ReplyDelete
  5. Minu silmis oleks praegu 2 head varianti:

    reform ja sotsid lepivad kokku vähemusvalitsuse loomises, saavad parlamendis heakskiidu; aga kuna see heakskiit saab arusaadavalt olla ainult napp, siis on reform sunnitud oma arrogantsi väheke kärpima;

    või õnnestub ikkagi teha reformi+keskerakonna (või kasvõi reformi-sotside-keskerakonna) koalitsioon, aga kuna see on nii hapralt sündinud, siis on reform sunnitud oma arrogantsi kärpima.

    Isegi kui sul on õigus ja Kallas räägib õiget juttu, siis nende ebadiplomaatilisus oli küll alguses kisendav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vähemusvalitsusega on muidugi sihuke jama, et keski ja võibolla isamaa protestijate peale lootmine muudaks valitsuse töö õige ebatõhusaks. Mulle tundub juba, et erakorralised valimised on isegi parem variant.

      Delete
    2. Ma ei usu, et ka pärast erakorralisi valimisi mingit väga ühtset ja ühtlasi demokraatlikku valitsust kuskilt paistaks.

      Delete
  6. Mind paneb natuke muretsema vene saadiku ettevaatlikkus, EKRE kohta intervjuus ei ainsatki paha sõna ehkki tavaliselt pritsitakse tuld ja tõrva "fashistide" poole. Kui nii edasi läheb viskab kogu kamp suvel Sinimägedes koos viina :D

    ReplyDelete
  7. Keda huvitab siis järgnevale lingile https://kajakallas.ee/postitus/alternatiiv-valedele-ehitatud-koalitsioonile/ klikkides saate näha mida Kaja Kallas ise oma blogis ütleb. Kui see on tõsi (mulle igatahes tundub usutav ja loogiline) siis on praegu koalitsioonikõnelusi pidavate parteide juhtkond mädam kui oskasin arvata.

    ReplyDelete
  8. Mõtle nüüd järele – miks sul oli EUFOORILINE tunne kui valimiste tulemused selgusid?

    Eks ikka sellepärast, et sa ei uskunud reformi niivõrd head tulemust. Eufooria on tundeseisundi drastiline muutus väga madalast väga kõrgeks.
    Paljudel inimestel oli samasugune tunne kui sinul – võimatu! Kas tõesti?! Kas tõesti on see veel võimalik?!

    Uppuval laeval tunnetavad kõik rotid, et üldine olukord järjest halveneb. Konfliktid ja kriisid kasvavad igal pool maailmas. Mida rohkem koeri kausi ümber... Kõik teavad sisimas, et meie elustiil on keskkonna hävitanud. Lihtsalt kellelgi pole aimu, et kui kaua me veel sedamoodi loodust rüüstata saame.

    Reformi ajutine võit oli justkui unenägu möödunud aegadest – häh! Pole hullu! Kõik kestab edasi! Võtan laenu ja ostan maja! Looduskaunis kohas. Metsa lasen maja ümbert maha raiuda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei osanud tõepoolest loota nii head tulemust Reformile, polnud vähemalt üksi, ei osanud enamus kodanikke seda oodata.

      Keskkonna seisukohast ma ei kavatse pead vaevama hakata. Esiteks ei muuda üksikisiku, mingi pisikese nishipartei, Euroopa väikeriigi või isegi kogu läänemaailma suhtumine suurt midagi kui Hiinas iga nädal uus kivisütt põletav jõujaam avatakse. Teiseks väidab enamus uurimusi, et rong on juba läinud, naudime seniks kuniks jagub, nagu Titanicu peal lasti orkestrit mängida kuni vesi põlvini. Kolmandaks on loota, et muusika ei lõppe minu eluajal, ehkki viiulid võivad vaiksemaks jääda. Küünik nagu ma olen :P

      Delete
    2. to TT

      Ega ma ei mõelnudki et peaks keskkonda päästma:)
      Kommenteerisin seda, et südames me teame kõik, et nö ekrelased saavad paratamatult endale võimu juurde kõikjal maailmas.
      Kõikides riikides tõusevad radikaalsed jõud ning see on põhjustatud rottide sisetundest, et asjad lähevad kogu aeg halvemaks.

      Mul oli samuti eufooria kui kohe pärast valimisi Kaja Kallase mõisapreililikult uhket pilku nägin:)

      Delete
  9. Võiks mõelda sedagi mis asjad need protestihääled on kas inimesed protestivad tõesti euro heaolu vastu? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kaldun arvama, et lihtsaima selgituse annab protestihääletajate sotsiaalpoliitiline tagapõhi nii materiaalse, sotsiaalse, haridusliku kui rahvusliku tausta alusel.

      Protestijad (EKRE toetus) jagunevad mitmesse gruppi. Esiteks muidugi need kellel läheb keskmisest kehvemini, kes euro heaolu asemel tunnevad rongilt mahajäänuina. Nemad on igal ajal protestinud ja mis on lihtsam ning rahuldust pakkuvam kui enda probleemid teiste süüks ajada, igasugu "võõrad" on sobilik märklaud lisaks kapitalistidele, kommunistidele, liberaalidele, ... kõigile teistele, kes sinuga koos poe taga sarvikut ei rüüpa, mille valitsuse aktsiisipoliitika pealegi kuratlikult kalliks ajanud.

      Kõiki 100000 häält muidugi poe taha ei mahuta, eks suur hulk on pettunud poliitilise eliidi arrogantlikus mängus ja nüüd maksab kätte selle eest, et esimese Eesti hüved nendeni ei jõudnud. Maakondlik toetus peegeldab seda õige piltlikult.

      Osa ilmselt tõepoolest sügavalt mures Eesti käekäigu pärast ja näevad EKRE poliitikas lihtsat lahendust. Mingi hulk leiab, et päris vahva oleks pulli teha ja vaadata mis saab kui näpuviskajad parlamenti lasta.

      Delete
  10. Sa väljendad ennast nii nagu sa vihkaks neid inimesi ja lähed refi retoorikaga kaasa ja see ongi põhjus miks tuleb selline valitsus EKREga, sest seda saab teha. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti ei vihka ma protestihääletajaid, kust sa seda välja loed. Kahju on, et lastakse end avantüristidel nii lihtsalt ja labaselt lollitada. Aga demokraatias peegeldab valitsus rahva tahet ja iga rahvas on oma valitsust väärt. Oleme ise süüdi kui laseme end manipuleerida, ma vähemalt ei süüdista kõiki teisi nagu mõnel parteil kombeks ;)

      Delete