LakePlacid5: Imeline ilm

Varahommikul pilvedest kõrgemal äsja silutud rajal

Hommikul ärgates paistis päike ja lumi sätendas, auto kaetud paraja kihi koheva külma ilma lumega. Seadsime end hommikusöögilauda, enne veel jõudsin masina lumest pühkida ja portsu asju autosse tassida. Traditsiooniline hommikusöök, kahju et veel üheks päevaks ei saanud jääda, õhtul pidi peremees Bavaaria stiilis einet pakkuma lisaks ähvardasid mäeolud terve nädalavahetuse ideaalsed tulema. Välja registreerimise juures surusime kätt nii peremehe kui tema kaasaga, oleme oodatud "korduvkülastajad" järgmiseks aastaks.

Lonks vapruserohtu enne tipust laskumist

Mäe all oli parkla rohkem täis aga gondli saba ei paistnud ikka olevat. Ju vist suudavad liftid suure hulga rahvast sujuvalt teenindada, enne kui olukord umbe läheb. Lumepinna kirjelduseks "packed powder", meie suuskadega sõitmiseks parim võimalik. Järgijäänud õllesid ei julgenud autosse jätta, parklas oleks ära külmunud ja korgid pudelitelt maha visanud või isegi põhja alt löönud. Kus selle kahju ots, lisaks annaks lapse autole raskelt eemaldatava tunnuslõhna. Tassisin kilekotiga üheksa pudelit kaasa ja jätsin meie saabaste juurde. Kui keegi virutabki ära, tühja kah, peaasi, et autot tuksi ei keera. Ühe pullo suskasin taskusse, selle jagu vähem kadu.

Hommikused "rehajäljed" rajal

Sõitsime kohe kõige kõrgemasse tippu, viimasel tooltõstukil olime kahekesi, libistasin õlle kiirelt nahka, pudel taskus oleks ohtlik suusatada. Must rada ei tundunud enam üldse nii hull kui eelmsiel päeval, ei tea kas olime harjunud või aitas tõstukil lonksatud kesvamärjuke. Järgmiseks Lookout mountaini tippu ja alla mööda pikka Wilmingtoni rada. Tütar tahtis metsas sõita. Kahjuks olid kõik metsasisesed kahe musta rombi rajad ametlikult suletud aga meie raja kõrval oli siiski võimalik puude vahel ukerdada. Ise ei hakanud oma GS suuskadega metsa ronima, need mõeldud ikka kõva ja sileda pinna jaoks.

Veidi metsasõitu raja ääres

Järgmisel sõidul läksime Lookout mountaini just avatud musta raja peale. Tuult pea polnud, päike paistis ja õhus sätendasid tillukesed lumehelbed. Ilmselt kondenseerus õhuniiskus tasapisi välja moodustades jääkristalle. Pilt oli imeline, ümberringi valgussähvatused. Proovisin foto peale saada, aga millegi pärast ei õnnestunud. Takkajärgi mõtlen, et ilmselt tegu eredast päikesepaistest tingitud lühikese säriajaga, ei tulnud pähe seda käsitsi pikemaks muuta. Video peal ikka mõni sähvatus jääb silma, samas ei saa lähedalegi ilule, mida oma silmadega võisime kogeda. Lihtsalt seisad ja vaatad ja naudid külmunud metsa vaikust.

Kui teraselt jälgida on mõningaid jääkristallide sähvatusi märgata

Laps läks üheks ringiks sisse sooja, järgmine kord koos Whiteface tippu. Tõstukilt tegin pilte metsast moblaekraani tausta jaoks, sihuke piisavalt ühtlane, tumeda tooniga ja relaxing. Vahepeal pikemate postide vahega pole isegi tõstuki undamist kosta, ainult liigud vaikselt lumekorra alla mattunud metsa kohal nagu muinasjutus.

Tütar uhab uuest mustast rajast alla, nõlv inimtühi.

Mobla ekraani taust

Kohe jõuame Whiteface tippu

Talvine mets (ja üldse mets) on mulle oma vaikuses, salapäras ja mingis kummalises tarretunud sünguses alati meeldinud, ju vist avaldub tavapärasest suurem hulk ürg-eurooplasest küti-korilase geene.

Suusatame erinevaid radasid, rahvast on meeldivalt vähe nagu võite ka fotode põhjal veenduda, tihtipeale oleme ainsad inimesed nõlval. Sellist privaatsust kohtab ilusa ilma puhul väga harva suuremates suusakuurortites, justnagu viibiks privaatklubi mäel. Tütrel vaja miski konventsiooni piletid osta, tulevad kell kaks internetis müügile. Nats enne kihutame alla, mina kasutan momenti, võtan õlle ja istun väljas põleva lõkke äärde. Saranac IPA maitseb oivaline, naudin pisikeste lonksudega lõkke soojas ning päikese käes silmi kissitades. Jällekord tuleb tõdeda, et sihuke elu on ilus ja elamist väärt.

Little Whiteface tipp allpool

Kiirlaskumisrajal, kaitsevõrk kuristiku ees

Järgijäänud pooleteise tunni jooksul sõidame veelkord enamuse radasid läbi. Saan kena tundrapildi metsast ja teise kaugetest lume ja jääga kaetud püramiidjatest mägedest. Tütar uhab slallisuuskadega kiirlaskumisrajal, tulemusena hakkab külm vaatamata paksule vammusele.

Kaader videost tõestuseks, et mina ka ikka Whitefacel suusatasin 😉

Filmib mind tõstukipostide vahel suusatamas ja otsustab siis sisse minna näppe soendama. Võtan viimast tehes veel neli laskumist, viimasele sõidule saan tõstukitoolile eelviimasena. Ülal juba rajateenistus ootab. Heidan viimase pilgu Whiteface tipule ja uhan alla nautides iga viimast pööret.

Siin on laviinid jälje jätnud

Viimane pilk Whiteface'le, hämardub

Chalet juures kiirelt suusad jalast, saapaid ei malda võtta, sest tahan esmaspäeval kasutamata piletite eest tasuta pääsmed saada. Klienditeenindus on juba suletud, kolistan saabastes administratsiooni ruumidesse, kus mult uksel imestusega küsitakse, mis tahan. Selgituse peale trükitakse ilma pikema jututa kaks piletit järgmiseks hooajaks. Nüüd on põhjust tagasi tulla. Asjad autosse ja minema. Esimene peatus toidupoes, kust võtan kaks kasti õlut ja kasti siidrit, toidukraamist mitu juustu, mis USA's hulga odavam. Kahjuks läheb jogurt meelest. Hiina restosse sõites hüppavad äkki metskitsed auto eest läbi ja jäävad metsa passima. Jõuan isegi paar pilti neist plõksata. Loodetavasti pole metsloomadel kombeks pidevalt pimedal ajal üle maanteede joosta.

Ameerika metskits

Kõhu pugime ääreni täis ja asume veits peale kuut koduteele. Google kaart ajab millegi pärast jama, pole hullu teame kuidas sõita, ikka põhjapoole 😁 Pimedas natu tülikas, sest pole kindel kiirusepiirangutes, loodetavasti siiski 55 miili tunnis, lasen sajaga, seda muidugi kilomeetritesse arvestatult. Bensu võtan Cantoni nimelises linnakeses kui paak pea tühi, kasutan edukalt ära enamuse järgijäänud USA peenraha. Google suunab teise piiriületuspunkti, sobib hästi kuna peale seda vaid kiirtee Torontoni välja.

Siilisoenguga Kanada piirivalvur käratab minu tervituse peale karmilt: "Mis tegite USA's?". Refleksina käratan ühesõnaliselt vastu nagu sõjaväes: "Suusatamas". Vestlus jätkub justkui rivis seeru ja reamehe vahel:

Ametnik: "Kaua olite?"

Tom: "Viis päeva"

Ametnik: "Palju raha eest kaupa toote?"

Tom: "Saja dollari"

Ametnik: "Alkohol, tubakas?"

Tom: "Neli kasti õlut"

Ametnik: "Mida ??????"

Tom: "12-packs, no tobacco"

Killuke ajalugu, 1993 Lake Placidis
Mina kaasaga vasakul

Tüüp ulatas passid tagasi sõnadega "Move on", ei mingit "Welcome back to Canada". Vestluse ajal ehmunult vait olnud laps piiksatas, et see tüüp vajab klienditeeninduse koolitust. Ta olla käitumise põhjal arvanud, et me alles USA'st lahkumas kurja jänki piirivalve küüsis. No näete siis, stereotüüpe ei maksa uskuda, ei kurjade ameeriklaste ega viisakate kanadalaste koha pealt, meil juhtus täpselt vastupidine olukord piiril.

Edasisest polegi miskit põnevat kirjutada. Kuulasin 4 tunnisel koduteel mobla pealt Elisa raamatut läbi auto raadio. Ettelugev tehishääl ei seganud nii palju kuna tegu ulmekaga "Uurimismeeskond". Tütrele tegi nalja tooni monotoonsus ja kummaline kõla, ahvis seda minu kiusamiseks järgi. Korra kohvi ja kakao peatus bensukas, koju jõudsime paar minti peale keskööd. Kokkuvõtteks võib väita, et suures osas õnnestunud suusapuhkus. Oleks vaid ilm algusest peale ilus olnud aga see pole kahjuks inimese teha. Meeldiv üllatus, et Lake Placid ja Idaranniku suurim suusamägi on hästi hooldatud ning Torontole lähemal kui Mont Tremblant või Mt St Anne. Kui järgmine aasta läände Kaljumägedesse suusatama ei lenda siis ilmselt sõidame tagasi.