LakePlacid3: Lõpuks mäel

Tom tütrega, tagaplaanil Whiteface mountain, ilmastik -20C ja tuuline

Enne seitset ärkamine lootuses viimaks ometi mäele saada. Õhtul oli lisandunud kaks neiut, kellest hommikusöögile napilt ette jõudsime. Toit sama nagu eelmisel päeval aga

Jääkosk langeb karmimates kohtades

ilmaennustus oluliselt parem. Kiiruga lõpetasime söögi ja kimasime mäele, juba autost oli näha et gondel liikus - hurraaaa!!! 8:46 sõitsime üles. Gondliga sai kiirelt vasakpoolsele 1120m kõrgusele Little Whiteface tipule. Tuuline ja külm aga ei miskit erilist. Siit viis hulk ekspertide "black diamond" nõlvasid ja üks "blue" tippude vahele, kust erinevate tooltõstukitega saab kahe kõrgema mäe: 1486 meetrise Whiteface ja 1220 meetrise Lookout mountaini tipule. Tegu on Idaranniku kõrgeima mäe ja suurima, üle kilomeetrise kõrguste vahega suusamäega. Nõlvasid on 86, pikim rada 3.5 km. Raskusastme poolest jagub kõigile maitsetele alates lastekast kuni kahekordse "black diamondini".

Ronk ettevaatamatut suusatajat ootamas

Esimese laskumise teeme sinist rada mööda tipuliftide juurde. Need veel ei käi, sõidame alla välja. Suurim üllatus on heas olukorras nõlvad, peale pühapäevast vihma olime hirmuga oodanud täielikku jäämäge. Mõni üksik laik siin-seal aga enamasti täiesti korralikult "groomitud" pind. Veebilehel nimetati seda loose granular ja frozen granular, tegelt pigem lume ja jää segu. Värskelt teritatud randid haakisid kindlalt ja raginal. Jää oli libe kuid teravad kandid andsid kindlustunde madalate pöörete võtmiseks, täielik nauding kihutada.

Pilvelõhkuja (Cloudsplitter) Gondel

Järgmise gondlisõiduga põrutasime "Lookout" mäele, et suusatada soovitatud "Wilmingtoni" nimelist pikka sinist rada. Osutus veidi liiga lihtsaks, samas tõepoolest ilusad vaated. Ilm oli kohati pilvine ja udune, palju pilte ei teinud. Lihtsa sõiduga on see häda, et lihased suurt tööd tegema ei pea, külm hakkab, eriti sihukese jäise tuulega. Gondlis sai üles soenetud, kiirelt musta rada pidi alla ja uuesti üles. Nüüd otsustasime kõige kõrgema tipu "vallutada". Igavene pikk tooltõstuk liikus aeglaselt, lonks külmarohtu kulus hädasti ära. Üleval pilte ei hakanud tegema, liiga külm et kätt kindast välja võtta. Otse tõstuki kõrvalt viis alla hirmuäratavalt pikk järsk ekspertide nõlv.

Whiteface Mountain tipuosa

Laskusime sinise raja lõpuni välja, varbad hakkasid külmuma, läksime sisse soendama. Kohvikus närisime kaasavõetud kaerahelbe pulka, niipea kui otsa sai kibelesime mäele tagasi. Sihukese külmaga tuli alati allajõudes saapa klambrid lahti teha, et veri labajalgades ja varvastes pääseks vabalt liikuma. Riietus oli mul just paras: t-särk, pikkade käistega õhuke termo särk, õhuke fleece, paks fleece ja fleece vest. Karboni ilmastikukindel suusajope kõige peal. Jalas pikad termo liibukad ja Fisheri suusapüksid. Jalas õhukesed villase ja nailoni segu "work socks" töösokid, mis mulle sobivad paremini kui spets suusasokid.

Tooltõstukiga Whiteface tippu!

Jõudsime gondliga paar korda ülal käia kui ühel laskumisel tuulepööris oleks mu lagedamas radade ristumiskohas pea metsa visanud. Laps oli õnneks tagapool, nägi tuisupöörist ja pidurdas ootamaks millal võimsam puhang möödub. Tuul tõusis ning järgmisel ülessõidul jäi gondel kümneks minutiks seisma. Astusime korraks kohvikusse aga välja minnes selgus, et liftid ei tööta. Sõitsime bussiga beebimäele, seal kah kõik seisis - üleüldine elektrikatkestus. Ootasime veits restos, timmisin oma konjakit, paraku elektrit see tagasi ei toonud. Peamaja juurde tagasi sõites saime kokku ühe Kasahstanist pärit tüübiga, kellega lobisesin vene keeles.

Lake Placid järv tagaplaanil

Mäeteenistusel polnud jällegi aimu, millal tõstukid tööle hakkavad. Kui poole kolmeks käima ei panda sõidame hotelli. Gondel hakkas liikuma kui suundusime saapaid ära võtma. Padavai välja, suuskadele ja gondlisse. Jõuame veel mõned laskumised võtta enne kui päev lõppenuks kuulutatakse. Ilm oli selgeks läinud, sain hulga ilusaid pilte Little Whiteface tipust. Lõpupoole hakkas kõva jää pikemalt välja tulema, isegi meie kandid ei lõiganud enam korralikult. Puhta jää peal lasime otse üle, hoo maha võtmiseks kasutasime purusemaid ja lumisemaid kohtasid. Enne nelja viimane sõit, suusad autosse ja hotelli. Üle silla auto järgi jalutades tegin paar pilti jääkaane all sulisevast maalilisest jõekesest.

Suusakeskuse eest läbivoolav mägijõeke

Mul alles liharoad ees,
laps juba magusa kallal

Õhtusöögiks hiina restosse, meid juba tunti ja juhatati kohe lauda. Võtsime korraliku kõhutäie nautides täiega igasugu mereande ja liharoogasid. Jällekord soodne õhtusöök: kere head-paremat ääreni täis $30 eest mille hulgas ka viiekas jootraha. Kodus panime sauna peale. Seni kui kuumaks läks lebotasime kamina ees, lehitsesin raamatuid kuna netis surfamine tundus kuidagi kohatu nii hubases kohas. Peremees oli kõrva taha pannud mu eelmise korra kurtmise, et saun na jahedavõitu põhjamaalastele. Seekord saime korralikult kuumaks ilma et oleks pidanud ise termostaati sudima.

Välibasseini ei viitsinud minna, tütar tegi vannitoas tund aega privaat mõnulemist ja veeprotseduure. Lebotasin hommikumantlis voodis, korkisin õlle ja surfasin netis. Sihuke elu on elamist väärt. Mõnus rammestus tuli peale, jäin tukkuma kuni laps mu üles ajas.

Lebotamas voodis

Kamina ees chillimas

Seekord olin sunnitud ise üles narile minema, sest plika oli seal sipelgad avastanud. Ta muidu putukaid ei karda kuid sipelgaid ei salli. Kui uurisin miks, sain selgituse, et ämblikud on aeglased aga sipelgad sihukesed neurootiliselt ringi siblivad, ei lase magada kui näo peal sprindivad. Mul oli saunarammestusest ja kahest õllest tingitult savi, ronisin üles, nipsutasin paar kuklast tekilt maha ja keerasin magama. Enne uinumist jõudsin vaid imestada, mida kurat sipelgad südatalvel majas teevad.