Tänaseks sai kenasti kaks nädalat täis sellest ajast kui otsustasin hommikujooksu tegema hakata. Kui esimene jooks oli hull punnimine ja enda sundimine, siis vähehaaval on kergemaks läinud. Eile tegi tütar kodus tööd ning otsustas koos minuga hommikujooksule tulla. Temal esimene katse, võtsin rahuliku tempo. Paraku oli natukese ajaga näha, et plikal läks raskeks. Tema müta-müta sammudega jooksmine tuletas vägagi selgelt meelde mu esimest katsetust, nüüd lasin selle tempo juures õige lõdvalt. Tegin tavapärasest lühema tiiru aga kui kodupoole hakkasime liikuma, pigistas tütar ähkides: issi teeme ühe pisikese ringi veel. Tubli, et sihuke kange ja ei anna alla. Koju tagasi jõudes näitas Google Fit, et olime 3.28 km läbinud keskmise tempoga 5:45 km peale. Tundus natuke liiga pikk kui võrrelda mu tavaliste jooksudega, samas pisike lisaring andis mõnisada meetrit juurde. Kuna tempost polnud kuumaks saanud otsustasin ühe kiire lisaotsa joosta. 1.69km uhasin Fiti põhjal 5min km peale.
Tekkis soov saada aimu millises üldises vastupidavusvormis olen. Kusagilt mälusopist meenus Cooperi test. Googeldasin ja saingi uudishimu rahuldatud. Tegu on Cooperi nimelise tüübi poolt USA sõjaväe jaoks kasutusele võetud vastupidavuse hindamisega. Test ülimalt lihtne: kui pika maa jaksad 12 minutiga läbida. Pikamaa jooksu puhul kasutab inimene enamasti oma "aeglaseid" muskleid. Hinnangu puhul on oluline nii sugu kui vanus. Tabeleid on mitmeid, võtsin esimese, mis wikipeedias ette jäi. Kolmapäevane jooks oli Fiti alusel 3.34 km läbitud keskmise kiirusega 5:15 kilomeetri kohta. Natu matemaatikat annab tulemuseks 2.28km 12 minutiga. Ilmselt jookseks veidi rohkem kui ainult 12 minti distantsi peale. Kõik see muidugi eeldusel, et Google Fit suudab distantsi ja aega korrektselt mõõta, milles on mul tekkinud teatavad kahtlused. Isegi mõningast ebatäpsust silmas pidades võisin sportlaste (kelle hulka kuuluvaks end küll ei pea) tabeli põhjal rahuldusega veenduda, et oma vanuse juures klassifitseerub tulemus "heaks". Tore tulemus kui arvestada, et vastupidavus on alati olnud mu nõrgemaid külgi.
Täna hommikul jurasin jupp aega pulsikellaga. Tütar võitis Sony SmartBand2 eelmine aasta suvel Eestis mingi Elisa telefonikaardi pakkumise käigus. Paraku pole ta seda kordagi kasutanud. Küsisin endale ja üritasin installida moblaga ühendusse. Ladisin kenasti, lugesin juhendit aga kuidagi ei suutnud ei NFC ega BlueToothiga neid kahte nutikat ühendada. Tegin oma viis korda täpselt juhendi järgi, ei miskit. Lõpuks tõstsin käed üles ja palusin tarkvara insenerist tütre appi. Kurat küll, Bluetoothi ühendamisel oli lihtsalt vaja veidi kauem nuppu all hoida, et sinine tuluke süttiks, seda polnud aga poole sõnaga juhendis mainitud. Igatahes sain ühendatud ja sellesamuse smartbandi Google Fitiga ühendatud. Lisaks laadisin ka tema enda aktiivsusmonitori moblasse.
Täna tegin trenni ja uhasin jooksma, lootes veelgi paremat Cooperi tulemust teha. Jooks iseenesest sujus üllatavalt mõnusalt, lõpuks ometi olen leidnud õige kiiruse ja rütmi, mille juures parasjagu koormust kuid liiga hullult ei väsi. Koju jõudes uurisin pulsisagedust: kell polnud võimeline mõõtma, lõpuks viis minti hiljem hüppas 113'le ja langes siis kiirelt 70 peale. Hommikul enne jooksma minekut oli 60. Jooksutulemused paraku andsid kummalised ja vastuolulised numbrid: Fit väitis, et jooksutempo aeglasem kui kolmapäeval 5:20 kilomeetrile 3.2 kildi läbimisel. Sony Lifelog väitis et 5:34 kilomeetrile 2.9 km läbimisel. Oleksin võinud vanduda, et jooksin kiiremini kui kolmapäeval, ega vist muidu kindlaid numbreid saa kui staadionil stopperiga joostes. Google jooksujälg kaardil oli kah sihuke jupiline, paaris kohas lõikas suvaliselt diagonaalis üle kvartali nurkade. Kokkuvõttes eks üks mänguasi ole, aga kui paneb mind trenni tegema, siis on tast igatahes kasu.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!