Vahelejäämine on surmapatt!

Järgmine postitus pidi tulema suusatamisest, aga mitte selle nurga alt. Mis on doping spordis: ei miskit muud kui sohitegemine. Mängus sohitegijate (parandus: vahele jäänud sohitegijate) vastu on alati ülejäänud seltskond karmilt käitunud. Metsikus läänes lasti tüüp kaardilaua taga maha, lapsed ajavad sohitaja liivakastist välja või ignoreerivad kambaviisiliselt, ... jne ... Tsiviliseeritud täiskasvanute maailmas maksad trahvi, lähed kinni või saad üldsuse hukkamõistu osaliseks. Ei maksa unustada, et võtmesõnaks on siin VAHELEJÄÄNUD. Sohitegijad, kes pole vahele jäänud elavad edasi kuulsuses, austuses ja rikkuses. Edukad ärimehed on ju kõik petturid: kasumi teenimine on iseenesest kliendilt või konkurendilt tegelikust kõrgema hinna välja meelitamine.

Kui nüüd karva lõhki ajama hakata siis usutavasti pole meie hulgas inimesi, kes poleks oma elus sohki teinud. Isegi soodsa juhuse korral bussisabas ette astumine või kiiruseületamine on ju sohitegemine. Eelnevaga ei taha ma õigustada sportlaste käitumist, lihtsalt juhtida tähelepanu asjaolule, et keegi meist pole kristallpuhas. Muidugi on vaks vahet kas sõita 10 km/h üle lubatud kiiruse ja trahv peale ebaõnnestunud õigustusi mossitades politseile ära maksta või sporditähena keelatud ainete või võtetega vahele jääda. Esimesel juhul tead, et riskid trahvi või halvemal juhul lubadega, teisel juhul karjääri ja rahvusvahelise hukkamõistuga.

Teeme siinkohal klassikalise riskianalüüsi. Enne veel tahan mainida, et moraalse aspekti jätan välja, sest igal inimesel on oma "hind". Kaine kaalutluse korral peab risk vastama eeldatavale tulule, täpselt nii nagu laenuprotsendi otsustab tagasimaksmise tõenäosus, otsustab iga riskikäitumise tulu suurus. Sohitegemise korral on riskifaktoriks vahelejäämise tõenäosus ja karistuse karmus, tuluks kuulsus, au, materiaalsed hüved, ... mis iganes kellelegi tähtis on. Seega pole väikese tulu ega suure riski korral mõtet sohki teha. Võimaliku tulu kasvades ollakse valmis järjest suuremaks riskiks. Heaks ehkki vananenud näiteks pangarööv, vaatamata väga kõrgele riskile leidub ikka üritajaid. Viimasel ajal järjest vähem, sest vahelejäämise võimalus oluliselt kasvanud ja võimalik tulu kahanenud. Kui aga risk minimaalne ollakse tihtipeale valmis ka suht pisikese tulu puhul sohki tegema. Pea olematu riski korral oleme valmis palju kergemini sohki tegema, näiteks radaridetektoriga kiirust ületama.

Edasi astun täielikult personaalse spekulatsiooni maailma pakkudes välja võimaliku stsenaariumi:

Sportlane saavutab väga häid tulemusi, paraku absoluutsest tipust jääb nõks puudu. Esialgu loodab mahukama ja läbimõelduma trenni läbi tippu jõuda dopingu peale mõtlemata. Kui aga mitme aasta jooksul silmnähtavat arengut tulemustas ei toimu hakkab paratamatult kuklas toksima mõte, et tegu pole mitte minus vaid teistes, kes teevad osavalt sohki. Siis ilmub välja tunnustatud autoriteet, kes kinnitab su kahtlusi teiste sportlaste osas pakkudes samas välja võimaluse nendega samale tasemele jõudmiseks. Risk tundub pea olematu, kuna tüübiga seotud sportlased pole vaatamata kahtlustustele kunagi ametlikult vahele jäänud. Muidugi ei tea ma kindlalt aga kaldun arvama, et konkreetsel juhul langes otsus eelkõige riski petlikult madala taseme tõttu.

Pean tunnistama, et erinevalt paljudest ei tulnud see lugu mulle shokina, kõik ju teavad et dopingu kasutamine tippspordis on õige laialdane. Aeg-ajalt jäädakse vahele aga ilmselgelt on medalisära ja auahnus suuremad motiveerijad kui hirm vahele jääda. Esimene reaktsioon oli pettumus, ja seda siiani, ikka ju tahad uskuda, et meie poisid/tüdrukud on paremad ja puhtad. Loogiliselt võttes muidugi ei pea selline mõtteviis paika. Vähemalt väikeriikide puhul on tegu sportlasepoolse otsusega, mitte riikliku survega nagu meie suure idanaabri või mõne teise totalitaarse riigi korral. Samas on moraalselt taolisel juhul tegu vaata et suurema ämbriga: sind ei sunnitud riiklikul või koondise tasemel, ise otsustasid täie teadmise juures haprale jääle ronida.

Viimastel andmetel on enamus asjaosalisi end süüdi tunnistanud ja pea võimatu ette kujutada, et nad seda süütutena teeksid. Tammjärve puhul tuleb tunnustada tema julgust ilmuda pressikonverentsile. Rasked ajad ees nii meestel endil, Eesti võistlussuusatamisel kui ka ülejäänud tippsportlastel ja endistel tshempionidel, kellele kõigile heidab see lugu kahtluse varju. Samas nagu näitavad soomlaste kogemused on võimalik üle saada ja uue põlvkonnaga tagasi tulla.