Seapraad

Külmkapis ringi luurates avastasin, et polegi eriti miskit mõnusat hamba alla panna. Kuna laps polnud saia küpsetanud ei saanud ka võileibu teha, millega muidu enne naise kojujõudmist nälga kustutan. Jogurtite tagant leidsin toore sealiha kamaka ehk “kinkku” nagu seda sommid kutsuvad. Viimases hädas panin tolle pannile ja suskasin ahju olles enne konsulteerinud küpsetustemperatuuri koha pealt – järgisin soovitust 165ºC. Aja keerasin ahjul täitsa suvaliselt 3 tunni peale, eks ole lõhnast tunda kui kärssama läheb.


Siis meenus, et soola peaks ehk kah lisama. Sikutasin panni välja ja raputasin lihale tunde järgi, igaks juhuks mitte liiga palju lähtudes põhimõttest, et juurde saab alati lisada mitte aga vähemaks võtta. Kui nii poole tunni pärast vaatama läksin paistis asi veidi liiga kuiv ja kallasin pannile vett lisaks. Kolme tunni pärast nägi liha hea välja, viskasin kartulid, kaalikatükid ja porgandid kõrvale, veidi vett juurde ja lasin veel tunnikese haududa. Tulemus oli üllatavalt hea, naine isegi arvas, et võiksingi toitu tegema hakata. Eks järgmine kord pean põhja kõrvetama, muidu ülendatakse veel köögitööliseks:)