Meie suhe tolle kassiga sai alguse aastate eest kui lapsed veel väikesed olid. Vanaema üllatuseks paistsid lastele viinerid hirmsasti meeldivat. Veidi aja pärast avastati, et viinerid rändavad eriliselt kõhna pisikese kiisu kõhtu. Kass pugis hämmastava isuga end luksumiseni täis - tollest episoodist saigi ta nime.
Alul oli loomake õige metsik ja kartlik, pikapeale hakkas meid usaldama lastes lastel isegi pai teha. Hiljem ei pelanud ka oma järelkasvu kaasa võtmast. Seekord ei möödunud poolt tundigi kui kass end näole andis. Peale maiustamist vanaema pakutud lõhekonservi kallal tuli ise ligi ja hõõrus kerge nurrumise saatel oma lõhna mu püksisäärte külge.
Ilus päikesepaiste meelitas jalutuskäigule randa. Läksime seekord läbi metsa, kass jooksis päris pikalt kaasa tundes end suurte puude all õige koduselt. Metsa vahel oli päris jahe, vaid vesti kandmine paistis viga olevat. Rannas tundus vaatamata külmale merele palju soem olevat. Päike oli nii liiva kui kivid kuumaks kütnud, paras rannailm. Rahvast siiski polnud hingelistki, liival vaid üksikud jäljeread.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!