Tõbise Nädalavahetus

Juba samal ööl suusamäelt naastes ei tundnud end enam kõige paremini. Laupäeval jäin koju vedelema kui ülejäänud pere Eesti majja sõitis, kes tööle, kes Gaididesse, kes lasteaeda kasvataja abiks. Kuna õhtul olime kesklinna külla kutsutud otsustasime sealkandis viibimise ära kasutada ja Royal Ontario muuseumis käia kuhu meil tervele perele aastapilet on võetud.

Olemine oli nadi võitu aga peale koeraga jalutamas käimist läks paremaks, värske õhk mõjus hästi. Jõin kohvi ja surfasin veidi netis, see tegi täitsa normaalse tunde sisse. Lootsin, et tegu on ehk vaid kofeiini puudusega. Kolmeks olime leppinud kokku kohtumise ROM`s, metroosse jalutades oli veel enam-vähem aga vagunis istudes tikkus väsimus ja uni peale.

Linnas käimiseks (nii harva kui seda teeme) kasutame enamasti metrood, sest elame nii lähedal metroojaamale ja autoga on kesklinnas liikumine üsna vaevaline ning aeglane, lisaks veel parkimise otsimine ja selle eest maksmine. Ajaliselt tuleb umbes sama aga mugavuse poolest ja rahaliselt on isegi nelja pereliikme puhul Metrool eelis.

Muuseumi juures olevasse St. George ehk Püha Jüri peatusse jõudes käis peast läbi mõte, et sõidaks tagasi. Kõrvalepõikena mainiks meie kommet nalja pärast kohalikke nimesid otse eesti keelde tõlkida, aeg-ajalt tuleb ette igasugu koomilisi sõnaühendeid. Omavahel kasutades harjume nii ära, et ei märkagi enne kui mõni tuttav teeb suured silmad saamata aru millest jutt. Näiteks kohalikku tehnikakaubamaja "Canadian Tire" kutsume Kanada Kummiks, milline nimi võiks asjasse pühendamatul seostuda pigem apteegi või erootikapoega.

Kõigepealt tegime tuuri veeteemalisel eriväljapanekul, kus sai teada hulka huvitavaid fakte. Praegu mõtlema hakates aga ei tule ühtegi meelde:), ju siis aju mälukeskus ei töötanud nii kui vaja. Mäletan vaid seda, et päris põnev oli, ehkki nii väsitav, et peagi suundusin kohvikusse oma valusat kurku ravima jättes ülejäänud eksponaate uurima. Võtsin kuuma kohvi ja topsikese mett kõrvale, kohv oli üllatavalt hea ja mesi võttis kurguvalu. Olen küll lugenud, et ei mett ega muud magusat ei soovitata, sest suhkur on ju mikroorganismide meelistoit aga tunde tegi see vähemalt ajutiselt paremaks.

Siis jalutasime Kaug-Ida osakonnas ja sel ajal kui imetlesin Hiina mütoloogia põrgu piinaja savikuju teatati valjuhääldajast, et muuseum suletakse peagi. Jalutasime veel suveniiri poest läbi, kus oli päris palju huvitavaid vähe teistsuguseid kudinaid, mis sobiks hästi kingituseks. Mulle jäid eriti silma kivististest ja mineraalidest väja lõigatud esemed.

Tuttavate, tegelt sugulase (kes töötab U of Tś) ja tolle sõbranna poole jalutades viis tee Toronto Ülikooli campuse juurest läbi. Olen seal ise aastakese töötanud ja vanem laps sihib toda asutust edasiste õpingute plaaniga. Terve hulk hooneid on mulle väga meeldivas vanas inglise stiilis justkui oleks sattunud Oxfordi või Cambridge. Samas kõrval hulk uuemaid hooneid, millest mõned üsna koledad. Pakkusin võimalust sisse astuda aga lapsed ei viitsinud ja nii suundusime Elm Streetile, kus too korterimaja asub.

Mul meenub alati Elm Streeti nime kuuldes mingi vana õuduka pealkiri "Elm Street strangler" ehk "Jalaka tänava kägistaja":) Maja on ise super vinges rajoonis, otse kesklinnas, aknast avaneb "miljoni dollarine" vaade CN Towerile ja teistele pilvelõhkujatele. Üle tänava asub kaugliinide bussijaam, mis umbes sama suur kui Tallinna oma andes muljet kui vähe Kanadas ja Ameerikas üldse busse sellisel otstarbel kasutatakse.

Meie vastuvõtjaid vaadates tuleb alati meelde kui ise kahekesi saabusime siia ainult paari kohvriga. Korter oli just sama armsalt tühi nagu meil, olulisemaks mööbliks arvutilaud ja arvuti, jällegi samuti kui meil 20 aastat tagasi. Ainult, et minu arvuti oli tol ajal suht kõvaks sõnaks peetud 286, kui keegi veel mäletab millest jutt. Hea lihtne koristada sellist elamist, ärge ainult rohkem mööblit muretsege soovitasin kui sõime kõik koos kenasti põrandal istudes, traditsioonilise Jaapani toaga võrreldes puudusid vaid roomatid põrandalt.

Kurguvalu vastu võtsin kohvi ja paar õlut, mis ajutiselt igatahes aitas. Olime saabunud just sel päeval kui tähistatakse Earth Hour tulede mahalülitamisega. Päris huvitav vaadata kuidas pilvelõhkujatel ükshaaval ja terve hoone kaupa aknad pimedaks läksid. Lõpuks paistis linn päris hämar aga võrreldes aastatetaguse totaalsest elektrikatkestusest põhjustatud täieliku pimendamisega polnud see midagi nagu juhtumit üle elanud kaasa teadis rääkida. Siis sai Toronto kesklinnas pilvelõhkujate vahel tähti näha!

Öösel ei saanud korralikult magada, sest päris paha oli olemine, kurk valus, nina tatti täis ja pea paks - tüüpiline gripitundemärkidega tõbi. Aga samas leidsin positiivse aspektina, et ajastus oli super hea, suusahooaeg sai just läbi, kahju oleks ju päevakestki ilusast talveilmast kaduma lasta. Hommikul peale kohvi joomist läks olemine nii palju paremaks, et sain õues viinamarja vääte lõigata - töö, mis juba hilja peale jäänud aga vajas hädasti tegemist. Ilm oli ilus aga külm, katusel päikese käes sulav lumevesi jäätus varju jõudes ja oli terve pisikese elupuu maja ees jääga katnud. Emme käis samal ajal pisema lapsega tolle lõpukleiti või kleidiriiet otsimas, lõpuks saidki viimasest poest sellise, mis mõlemale meeldis.

Õhtul veel mängisime suurema lapsega arvuti taga sel ajal kui pisem võttis telekat vaadates viimast. Nimelt otsustasime teleka kaabli lahti ühendada, peale pisema lapse pea keegi enam suurt ei vaata ja temalgi oleks vaja rohkem tähelepanu õppimisele või raamatutele pühendada. Uudised ja mõned rohkem huvi pakkuvad saated saab alati internetist maha tõmmata ja vaadata just siis kui selleks isu ja aega. Telekaga on nii, et lülitad selle peale ja jääd siis lollaka näoga vahtima, enne ei märka ära tulla kui paar tundi ajast raisatud. Interneti ühendus sai igaks juhuks vingemaks keeratud, et kiirusest ja mahtu väheks ei jääks kui mitu arvutit paralleelselt täiega tõmbab.