Alustaks sellest, et ilmataat kinkis meile märtsi lõpus ootamatult pea nädala jagu ilusaid külmasid ja päikesepaistelisi ilmasid. Kirsiks koogi peale nagu siin maal tavatsetakse öelda oli sellele eelnev lumetorm, mis suusamäe jäise pinna värske lumega kattis. Oleks olnud patt seda kasutamata jätta, seega helistasin tööle ja teatasin, et seoses ilmastikuoludega võtan neljapäeva ja reede vabaks.
Kodus laste käest uurimisele, kas nad peavad olulisemaks kooli minemist või viimast korda suuskade alla panemist, järgnes vaimustuskisa, et hädasti vaja mäele minna. No vastasel korral oleks pidanud nad psühhiaatri juurde viima, pole veel kuulnud, et terve mõistusega laps eelistaks koolikohustust millelegi muule:)
Igatahes ärkasid nad ilma igasuguse sundimiseta kell kuus hommikul, ajasid riidesse ja võtsid kiire hommikusöögi. Kolmveerand seitse panime ajama, et jõuaks ikka tõstukijärjekorda enne kui see avatakse nagu mu tuttav meie varakut väljasõitu irooniliselt kommenteeris. Mina jälle tunnen, et kui juba midagi teha siis ikka täie rinnaga, niigi on õhtune suusatamine nüüdseks lõpetatud nii, et tõstukid suletakse juba 4:30.
Noh kohale saime küll enne tõstukite avamist, isegi kuu oli veel taevas:) Järjekorda ootama ei jõudnud, sest natuke aega kulub alati varustuse selga ajamisele. Varase saabumise üks eeliseid on see, et parkimise saime lausa kõige lähemale platsile. Ilm oli üllatavalt külm ja vaatamata päikesepaistele hea, et lastel fleece vestid kaasas. Rahvast meeldivalt vähe, sabasid tõstukite juures sisuliselt polnud, ilmselt on paljud juba oma varustuse kokku pakkinud. Laps mainis mulle kohvikus, et issi vaata meie oleme ainsad noored siin, tõepoolest polnud hommikul näha rohkem õnnelikke koolist ära viilivaid lapsi. Suur enamus suusatajatest hoopiski heas vormis penskarid, kes oma vanaduspõlve mugavalt veedavad - justkui kujutluspilt minu pensioniunistusest:)
Suusatamisest on juba nii palju kirjutatud, et ei oska enam miskit lisada. Kokku võtab seda sõna NAUDING, ja selleks me ju elame, et võimalikult palju ennast mõnusalt tunda. Lihtne vastus keerulisele küsimusele, mis on elu mõte - mis muud kui võimalikult palju nautida seda lühikest aega mis meile tolle Maa nimelise kosmoses kihutava märja kivitüki peal antud. Muideks all oleval pildil on näha, mis juhtub siis kui kiirus ületab oskused. Mäeteenistus lööb suusad risti püsti mäele, et teised suusatajad neile otsa ei kihutaks kui "langenu" "kirstu" veeretatakse.
Puhkepausi ajal avastasin veel ühe naudingu. Istusin õues päikese käes ja sõin banaani, mingi moment mõtlesin, et peaks veidi põuetaskus olevat konjakit rüüpama, hiljem enam ei saa, sest vaja kainelt rooli istuda. Polnud veel banaanitükke alla neelanud kui pisikese lonksu võtsin - maitseelamusest läksid silmad punni. Küps banaan konjakiga on tõeline hõrgutis. Suskasin järgijäänud pooliku banaani klaasi ning kallasin hea sortsu konjakit otsa. Siis võtsin kahvli, lögastasin banaani ja segasin selle kraami ära - tulemus oli kergelt pruunika varjundiga kreem, mis maitses oivaliselt, soovitan südamest teistelegi. Naaberlaudade poole ei julgenud vaadata, loodetavasti ei ajanud taolise barbaarse aktiga kellegi südat pahaks. Retsept muideks väga lihtne: Küps banaan ja konjak, segada kokku, kogused vastavalt maitsele - hea tulemus garanteeritud!
Sel ajal kui oma jubedat ollust mõnuga limpsisin jäi silma konstruktsioon, mis oma mõttetusega tõsiselt üllatas. Nimelt oli kohviku kõrvale ehitatud lõbustuspargi tüüpi pisiraudtee, millel sai miniautos kahekesi 10km tunnikiirusega mööda relsse mõnikümmend meetrit alla laskuda. Oleks see ainult lastele aga ei, täiskasvanu ühe sõidu pilet maksab $15, lapsel $5 aga laps ei tohi üksi sõita:) Samas kõrval on mitukümmend korda kõrgem suusamägi, millel saad oluliselt suurema kiiruse ja sõidad just selles suunas kus meeldib.
Mõnulesime väikeste vaheaegadega poole viieni kuni vaatamata entusiastide lunimisele lülitati tõstukid kinni põhjendusega, et mäetöötajad on ka inimesed ja tahavad koju minna. No mis jutt see on, kas suusatajad siis pole inimesed, et ei taha koju minna:)
Tagasiteel lasin vanema plika rooli, too sai esimest korda veidi pikemalt kätt harjutada, muidu on juhtinud vaid paar korda parkimisplatsil ja korra lühikese jupi põldudevahelisel kruusateel. Plika oli juba mitu korda küsinud, mis seal ikka, eks üks kord peab alustama, parem juba sellise vanema autoga, mis niikuinii varsti surnuaiale kolib. Keerasin suurelt maanteelt maha, panin käsipiduri peale ja vahetasime kohad. Plika istus rooli, tõmbas käigu sisse ning liikumas olimegi. Esialgu suht aeglaselt, aga peagi hakkas ta end kindlamini tundma ja lasi sirgetel lõikudel 70-ga. Isegi tee ääres einestav metskitsepere ei seganud tüdruku kontsentreerumist:)
Kohe algul pidime pisikesest asustatud punktist läbi sõitma, paistis et laps närveeris aga sai kenasti hakkama. Unustas vaid ristteel suunda näidata, polnud häda - taga kedagi momendil ei passinud. Plika vabandas end välja, et rallimängus, kust enamus tema sõidukogemust pärit, suunda ei näidata. Tuletasin igaks juhuks meelde, et meie autoga ei maksa hakata proovima kuidas külg ees kurvist läbi minna:) Olin valinud kurvilise tee, mis harjutab roolitunnetust, muidu siin ju enamus sirged justkui joonlauaga üle kaardi tõmmatud nagu ülevalolevailt piltidelt võib näha. Kokku sõitis tüdruk 15-20 km läbides kaks pisemat ja ühe veidi suurema asula ilma, et oleks ohtlikku situatsiooni tekitanud. Vahepeal kippus ainult kiirust ületama, mida märkasin seetõttu, et taha kogunenud autod hakkasid äkki maha jääma. 
Hooaja lõpetamise puhul tegime eine Tim Hortonis, kus lapsed ilgelt magusaid pontsikuid võtsid - nii magusaid, et kaks tükki jäi järgi. Minul igatahes kippus süda pahaks minema, kui glasuuriga kaetud ja siirupist nõrguvaid kulinaarseid koletisi nägin. Neile kuuele pontsikule kulutatud suhruhulk vastas julgelt nõukaaja kuu normile. Vanasti olid nende küpsetised söödavad aga viimastel aastatel on kahjuks mindud ameeriklaste jälgedes varjates toote maitsetust ja viletsat kvaliteeti meeletu magusahulgaga.
Viimastel kilomeetritel lennuväljast möödudes avanes huvitav vaade pilvega osaliselt varjatud loojuvale päikesele, mis jättis mulje nagu oleks tegu ulmekaga, kus UFO lennuväljale maandub. Loojanguteemaline pilt sobib ka hästi kokku suusahooaja lõpuga.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!