Eile oli omaette huvitav situatsioon. Mängisin parasjagu arvutil Battlefieldi kui telekast (mis jookseb kõrvaloleva arvuti ekraanil) teatati, et ÜRO võttis vastu otsuse kaitsta Liibüa tsiviliste Gaddafi jõudude eest igasuguste (kaasa arvatud sõjaliste) vahendite abil. Taustaks näidati videolõike lahingutest. Nii siis jooksiski kahel arvutil paralleelselt sõjateemaline video, ühel virtuaalne mäng, teisel tegelik lahing.
Laps jäi huviga uurima ja teatas, vaata issi, nemad kasutavad sarnaseid õhutõrje raskekuulipildujaid mis meiegi. Tõepoolest, aga samas pani see vaatepilt mõtlema. Vastasin, et pisikeseks erinevuseks on asjaolu, et nemad ei saa "respawnida" ehk 10 sekundi pärast uuesti ellu ärgata kui pommi või mürsuga pihta saavad ja see tegi plika veidi tõsisemaks kui ta asja üle järgi mõtles. Kõrvaloleval pildil põmmutab noor neiu tankikomandörina virtuaalvenelasi:)
Samas on aga igasugune laskmisemäng äraütlemata põnev ja nakkav. Oleme nüüd uuel arvutil kumbki päris palju oma aega klaviatuuri, hiire ja joysticki liigutamisega magama pannud. All toodud ekraanipiltidele toetudes võib veenduda, et laps minust selle koha pealt tublisti osavam on. Oma sõdurinimeks võtsin asjakohaselt "Kobakäpp", et kaasmängijate näägutamist ennetada, kui ei jaksa piisavalt kiiresti reageerida.
Aga Liibüa teemale tagasi tulles tekitas telekast nähtud teade pigem muret. Mida küll ameeriklased seekord on venelastele maha müünud, et ÜRO's nende hääl osta. Nii see ju teatavasti suures poliitikas käib, alles eelmisel päeval olid nii Venemaa kui Hiina täiega vastu tollele resolutsioonile. Mitte ei usu, et nad oma meelt südameheadusest muutsid. Loodetavasti pole telgitagune tehing seekord Ida-Euroopaga seotud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!