Haigusepäev

Ega nädala algul polnud tõbi üle läinud aga otsustasin siiski tööle minna. Mingi imelik kohusetunne nagu sunnib kui just pole voodihaige. Töökaaslased küll imestasid, miks ma tööle tulen kui köhin ja nina nohune, see pidavat olema piisav põhjus koju jäämiseks. Kurguvalust ei julgenud rääkidagi ja palaviku kohta valetasin, et üldse ei ole, no tegelt oli sihuke tühine 37.2. Kui teisipäeval ka välja ilmusin siis vaatasid ja raputasid imetades pead. Kolmapäeval aga lubasid mulle ametiühingu liinis kere peale anda kui ma järgmine päev peaks ka kohale ilmuma.

Ei jäänudki muud üle kui tööle helistada ja esimest korda aasta jooksul haigusepäev välja võtta. Ülemus küsis kohe kas ma olen ka reedel haige. Esimese pauguga ütlesin, et ei tea ju kas olen haige, proovin ikka välja ilmuda. Alles pikale veninud vaikuse peale sain vihjest aru aga ei osanud sõnu leida ja nii lõppes kõne soovitusega mitte liialt pingutada ja teisi nakatada. Ei tea kas ta on näinud seda naljapilti, kus tohter soovitab patsiendil bossi peale köhida kuna patsient on ületöötamisest kurnatud:)

Pergel küll, nüüd ei teagi kas on viisakas kohale minna või mitte isegi kui end paremini tunnen. Tänane päev igatahes oli hea kodus põdeda, enamuse ajast sai voodis vedeleda ja kuuma teed juua. Kui parasjagu ei maganud siis vahtisin telekat või istusin läpaka taga. Nüüd tean mis tunne on kassil, kes 18 tundi ööpäevas magab:)