Kevadine Koolivaheaeg

Mulle algas see töiselt, reedel laupäeval ja pühapäeval käisin tööl teenides veel kuus vaba päeva juurde. Sobis oivaliselt, sest ilm oli soe ja kohati vihmane. Esmaspäev ja teisipäev see eest ennustuse kohaselt suusailm - paar miinuskraadi ja päikselised. Võtsingi need töölt vabaks, et lapsed mäele viia.

Esmaspäev sai ebatavaliselt vara lapsed üles ajada, juba pool seitse sikutasin neid varbast. Veidi enne poolt kaheksat autosse ja peale tavapärast sarvesaiade ostu täistuuridel mäe poole teele. Ilmaennustus oli täppi läinud, päike, värske lumi ja mõned miinuskraadid. Vaatamata koolivaheajale polnud palju rahvast hommikul mäel aga poole kaheteistkümneks tekkis tõstuki juurde tõsisem saba. Meie kobisime kohvikusse keha kinnitama, mina istusin õues päikese käes ja lasin euroopa õllel hea maitsta. Pildile on jäänud ka külmarohi, milleks minule meeldib kõige rohkem korralik brändi.

Keskpäevaks saabusid eesti tuttavad, kellega tavaliselt koos suusatamas käime. Nüüd täitsime terve kuuekohalise tõstukitooli enda kambaga. Lapsed kimasid vahepeal omaette aga siis avaldasid soovi, et teeksin neist hüppe pealt pilti. No mis mul üle jäi, kõik said igatahes õhus fotole.

Ise oskasin suurel kiirusel pöördeid harjutades momendiks tasakaalu kaotada ja avastasin end oma suureks üllatuseks peale paari akrobaatilist trikki selg ees mäge pidi alla kihutamas. Ei tundunudki liiga paha aga kaua ei saa ju nii sõita, kes teab millele või kellele otsa põrutad, seljataha ei näe ju. Kui proovisin end uuesti õiget pidi pöörata, selgus et trikisuusatajat minust pole. Mis täpselt juhtus ei tea, vist lõikas suusa välimine kant jäässe ja sooritasin tahtmatult tagurpidi salto. Maandudes puutus esimesena lumepinnaga kokku õlg ja siis kohe hea raksuga kiiver. Peale paari rullimist lendasid mõlemad suusad jalast. Ilma varustuseta mäge mööda alla lohisedes tundsin kuidas jope selja alt lumepuru sisse lendas, õnneks osa sellest vuhises uuesti krae vahelt välja:) Lõpuks pidama jäädes tundsin end päris reipalt ja vaatamata valulikule õlale hüppasin entusiastlikult jalule. Õnneks ei jäänud sellises asendis lumele vedelema nagu too punases kostüümis preili keda minu pisem laps suusakepiga torgib üritades kindlaks teha kas too ikka elus on:)

Ootamatult kostis hindavat huilgamist ja plaksutamist, paistab et tõstukitoolidel üles sõitvatele teismelistele olin jätnud oma "esitusega" soodsa mulje. Kahju, et sellest kukkumisest videot ei saanud, hiljem oleks olnud põnev vaadata, mis täpselt juhtus. Üks suusk oli nii kõrgele jäänud, et pidin ootama kuni heatahtlik lumelaudur selle kaenlasse haaras ja minu juurde tõi. Liigutasin jäsemeid ja liikmeid ning miskit ei paistnud katki olevat, vaid õlg tegi veits valu.

Ilm oli nii hea, et enne lumetraktorite mäele ilmumist polnud kellelgi isu sisse minna. Puhkus ja söömine toimus viie paiku, vanem laps valis toiduks kanada prantslaste "Putiniks" nimetatud praekartulitest, soustist ja juustust koosneva roa. Paistab, et oli päris maitsev, sest kahele portsule "Putinile" tehti paari minutiga ots peale.

Peale sööki otsustasime sõita nii kaua kui viitsime. Mäel kohtasime vanu tuttavaid karate trennist, nende kolmest plikast kaks käisid mitu aastat koos meie omadega dojos. Tänu nädalavahetuse kella nihutamisele kestis valge aeg seitsmeni, kui saabus ilus loojang. Päike laskus mäeharja taha heites kiired puude jääga kaetud okstele, mis sätendasid nagu muinasjutu mets. Enne lõplikku loojangut värvus taevas põnevatesse toonidesse, millest lapse pealekäimisel pilti tegin.