Thursday, August 23, 2012

Awenda 2 päev - maod ja sõit Kotkajärvele

Vaatamata suht kõvale küljealusele oli uni mul haruldaselt hea, enne hommikut ei ärganud kordagi üles ja polnud vist asenditki vahetanud, millest veits kange kere tunnistust andis. Kiiret polnud kuhugi, nokitsesin veidi lõkkeaseme ääres. Eelmisest õhtust jäänud jäme halg hõõgus ikka veel alumisel küljel tehes uue tule süütamise lihtsaks kopsumahu harjutuseks. Kolme nelja puhumisega süttisid telkimisplatsilt korjatud peenikesed raod särinal põlema.

Kohvi tegin ärahellitatud eurooplase kombel kaasavõetud kohvimasinaga. Kaasa muigas, et selle pärast polegi uues autos palju ruumi, et tarin taolisi mugavusasju endaga metsa kaasa. Aga värske oakohv hommikul otse masinast ja külm õlu õhtul lõkke ääres on minu jaoks taolised naudingud, mille nimel olen valmis pingutama. Eriti kui see muud ei eelda kui masina ja kohvi kaasa võtmist ning jää ja õlu teel poest haaramist.

Krõbestasin lõkkel paar bagelit, mille lõhna peale nii koer kui lapsed liigutama hakkasid. Philadelphia juust kuuma lõkkel röstitud saiaga sobis suurepäraselt äsja valminud aromaatse kohvi kõrvale. Nii mõnus oli toolis lesides hommikueinet nautida, et ei viitsinud isegi raamatut kõrvale lugeda. Natu segavaks elemendiks olid ärkava telklaagri hääled, aga kõike head ju korraga ei saa.

Kui ülejäänud pere söönud pakkisime kraami kokku ning toppisime autosse. Telk jäi lahtiselt, sest plikad pidin õhtul Kotkajärve metsaülikooli viima, kus elamine nädal aega samuti telkides. Enne lahkumist kasutasime kohalikku luksmugavust kuuma dushi all käimise näol, Canadas on riiklikes loodusparkides telkimine ikka eriliselt tsiviliseerituks muudetud.

Rannas selgus, et tuul oli eelmise päevaga võrreldes tugevam ja lained asjalikumad. Võis oodata, et süstaga sõitmine sellejagu lõbusam. Vastulainet tuli olukorda jälgida, et nina ees lainest üle minna. Küljega lainesse jäädes oli oht, et murduv laine võib aluse ümber pöörata. Samas kaugemal lahel olevad suuremad lained olid piisavalt lauged tekitamata mingeid probleeme. Tuuleiilid surusid kohati süsta üllatavalt jõuliselt maa poole tagasi. Allatuult ja laineid ranna poole tulles sai vahepeal mõnuga lainel surfata mõla vaid juhtimiseks kasutades. Madalasse sattudes tuli päris tähelepanelik olla, et mitte kivide otsa kihutada. Nüüd sain täpselt aru miks meresõitjad tormiga randa mitte aga merd kardavad.

Vanem laps oli vahepeal rannast mao leidnud ja tuli seda õnnelikult mullegi näitama. Tegu pisemat sorti mustrilise Fox snake ehk "rebasemaoga", pole aimugi mis tolle ametlik eestikeelne nimi võiks olla. Kivide vahel jalutades märkasin kollakat siugu roomamas, gartersnake meeldib tüdrukule rohkem ja ta lasi eelmise lahti. Uue mao püüdmine võttis oma pool tundi kuna too peitis end vahepeal suurte kivide vahele. Laps pidi kannatlikult ootama kuni lihtsameelne madu uuesti välja puges ja nii end kätte andis. Ega miskit muud kui roomaja pidi taluma tunnike solgutamist kuni uuesti kivide vahele lahti lasti.

Tegin viimase süstasõidu ja viie paiku pakkisime asjad autosse, et metsaülikooli sõita. Tee peal käisime Tim Hortonist läbi, aga tuleb tunnistada, et nende kuulus kohvi on alla käinud ja pontsikud liiga magusad eestlase maitsele. Lapsed võtsid kumbki miski jääpuruse mahla - freezieks vist kutsutakse seda. Otsustasime mitte sõita igavat GPS'i poolt soovitatud marsruuti, võtsime hoopiski kaardi alusel valitud pisikesed veidi otsesemad metsavahelised teed. Vanem tüdruk oli roolis ja mina kaardilugejaks.

Tee oli tõepoolest eriliselt nauditav, sarnanes tõelise rallirajaga pidevate kurvide, tõusude ja langustega. Tüdruk kohanes peagi ning hakkas kurve paarkümmend kilti kiiremini võtma kui märgid soovitasid. Universaalkerega pereauto pole üldiselt taoliseks sõiduks ette nähtud ja kui algul olin veidi pinges sõtkudes ise kõrvalistel automaatselt "pedaale" siis harjusin peagi nähes, et plika kontrollib olukorda. Ainult vahel kippus liiga teeserva minema kui kitsal teel mõni vastusõitev auto ootamatult kurvi tagant välja ilmus.

Kokkuvõttes sõitsime ainult iidset kaarti kasutades vaid kahes kohas veidi mööda ning jõudsime varem kohale kui oodata oskasime. Rahvas oli parasjagu õhtusöögil kui saabusime ja ma oma lapsed-lastehoidjad üle andsin. Telk sai kiirelt püsti, mina enam vahele ei seganud, aitasin ainult kotid kohale tassida. Natuke askeldamist, lobisemist, kerge kohv ja asusingi koduteele jättes lapsed nädalaks metsa teiste lapsi valvama. Eriti tore kui suvelaagris olemise eest ei pea mitte ise maksma vaid hoopis lastele makstakse. Tegelikult muidugi pole rahaküsimus oluline, peaasi et nad linnas molutamise asemel metsas saavad olla.

No comments:

Post a Comment