Ma ei taha ära sõnada, aga rohkem ei julge küll enam loota vaatamata sellele, et Eesti võistlejaid ikka veel tules. Kaks medalit ja seda kahe päevaga on niigi üle minu ootuste, ehkki enamasti just sellist numbrit ennustati. Isiklikult nägin ülioptimistliku maksimumina nelja ja miinimumina ei ühtegi, reaalselt ootasin Kanterilt medalit. Takkajärgi paistab, et kolmas oli õige lähedal sõudjate puhul, tulid nad ju neljandaks kusjuures kuuldavasti Austraallased polnud miskit sorti ületamatult tugevad tegelased.
Aga nüüd medalite juurde. Järjekorras esimesena minu kui asjatundmatu jaoks üsna ootamatult maadluse hõbe. Kui kuulsin töö juures uudist, et Nabi finaali jõudnud uurisin kiiruga järgi, millal see toimub. Õnneks piisavalt hilja, et sain otseülekandes CTV'st vaadata, mis pakub olümpia ajal pea 20 otseülekannet internetis.
Matshi algus venis, mistõttu sain ka hulka kergemate kaalude pronksi ja kullamatshe jälgida. Pole selle ala asjatundja, aga enamasti olid vastased liiga kogenud, et keegi oleks suutnud mingit võtet teha. Tulemused otsustati parteris kusjuures kaitsjail (alumisel) paistis eelis olevat, sest too sai punkti kui ründaja ei suutnud võtet teha. Nabi jäi oma suurfavoriidist vastasele paraku alla mõlemas raundis, aga viisakalt punkti ja kahega vastavalt. Lõppkokkuvõttes supersaavutus, üle 60 aasta eestlastele esimene maadlusmedal olümpialt.
Kettaheite finaali jõudsin samuti koju jälgima. Seda sai juba Eesti TV otseülekandena vaadata, kaasa mainiski, et sihuke tunne justkui polekski Eestist ära tulnud. Võistlust pikalt ümber jutustama ei hakka, eks igaüks kes jälgis, peab tunnistama, et nii põnevat ja tasavägist heitlust tipptasemel saab harva näha. Kanter paugutas esimesed neli enamvähem ühte auku nagu isegi hiljem ütles - vähem kui meetri sisse: 65.07, 65.79, 66.02, 65,96. Iseenesest väga head tulemused aga siin ei anta ju autasusid täpsuse või stabiilsuse eest, isegi mitte keskmise tulemuse järgi.
Enne viiendat katset tõin fotoka ja ütlesin kodustele, et kui miskit tuleb siis nüüd tuleb. Gert astus ringi, tegi pausi ja siis kiirelt pöördesse. Sain vaevu pildi klõpsata ja jäin lummatult ketta lendu jälgima unustades, et tahtsin ka maandumisest foto teha. Jessss!!!!! ... Ketas maandub esimese kahe tulemuse joonele, rõõmukisa kodus ja peale pingsat ootust selgub, et meie mees läks soorsoosik Hartingist mööda teiseks. Veel mõni heitja ja siis on Hartingi kord, tolle heide ei tundu eriti hea, kisub sektori äärele aga kandub kaugele, ... liiga kaugele - 68.27'ga liidriks. Järgneb iraanlase Hadadi superheide veel vähemalt meetri jagu kaugemale, aga too astub ringi servale, sooritust ei loeta.
Viimane voor on närviline: tagant ähvardavad reaalselt poolakas ja legendaarne leedulane Alekna, kelle ette Kanter pronksi positsioonile astus. Samas hõõgub lootus, et äkki meie mees põrutab viimasega ära, kõik on veel võimalik. Gerdi viimasest heitest teen foto momendist kui ketas langeb staadioni murule - 66.99'ga tulemus ei parane. Pildil on näha kui lähestikku esimesed kolm tulemust on, nagu Kanter hiljem intervjuus ütleb: "Pronksi ja Kulda eraldab vaid ketta laius"! Õnneks ei suuda keegi enam parandada ja lõppkokkuvõttes igati tubli kolmas koht, hõbedast jääb puudu 15, kullast 24 sentimeetrit - nii ühtlane on momendil kettameeste tase!
Suured tänud nii Heikile kui Gertile medalite ning haarava ja meeldejääva vaatemängu eest!
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!