Awenda 1 päev - Tähistaevas.

Randa jõudes tervitas meid vihmapilv

Sain endale pika nädalavahetuse, laupäevast teisipäevani vaba. Ilmad paistsid eriliselt mõnusad olevat, mistõttu ei saanud jätta kasutamata võimalust telgitamise ja rannamõnude nautimiseks. paraku oli Awenda telkimisplats laupäeva õhtuks paksult täis, alles pühapäeva ööseks leidus vabu kohtasid. Tegelikult kulus laupäev niisama kodus lõdvestumiseks parasjagu ära, vanem laps sai ka sõbra sünnarile minna.

Pühapäeval polnud erilist kiiret lahkumisega, sest liiklusummikud on laupäeval kaheksast kolmeni põhjapoole viivatel teedel. Pühapäeval hakkab rahvas juba tagasi tulema. Seekord võtsime ühe süsta kaasa, plikad tahtsid niisama rannamõnusid nautida. Eks teine kord sügise poole teeme pikema süstatuuri lähedalasuvaile (10 - 12 km eemal) tühjadele kaljusaartele.

Koer oli nii ärevil meie sagimisest, et ei tahtnud isegi süüa. Ilmselt sai aru, et plaanis kuhugi sõita. Ma ei imestaks sugugi, kui pakitavate asjade või pigem nende lõhnade järgi otsustades teadis loom täpselt, et plaanis randa sõit. Ja kuna sealt nii meeldivad mälestused, siis pidas kutsa ukse juures vahti. Täielikuks üllatuseks ei aetud isegi kassi toidukausi juurest minema. Igatahes nii pea kui ta uksest välja sai, kimas loom otsejoones auto juurde ja hakkas ümber selle jooksma otsides lahtist ust. Alles siis rahunes kui sai tahaistmele pisema plika kõrvale, vaatas veidi õnnelikult aknast välja ja lasi õnneliku ohkega pikali.

Ilma lubas just parajat, 23 kraadi sooja ning päikesepaiste. Vedasime süsta ja rannatoolid randa aga just kui olime end mõnusalt sisse seadnud saime ootamatult ilmunud pilvemüraka käest sahmaka vihma kaela. Süsta enam tagasi ei viitsinud vedada ja nii jätsin vanema plika vihmavarju ülesannet täitva päikesevarjuga randa lugema, seniks kui pisemaga telgi üles paneme. Telgiplatsile jõudes oli vihm järele jäänud, saime oma elamise ilusti kuivalt sisse seatud.

Koeraga vee peal, kaldast kaugel ei kippunudki ta paadist lahkuma :)

Rannas läksin mina süstaga vee peale sel ajal kui lapsed koeraga kividel hulkusid ja raamatut lugesid. Vesi oli tänu meretuulele (tehniliselt õigem ehk järvetuul) üllatavalt soe ja laine mõnus. Kaldast eemal sai parasjagu kõikumist laineid pidi üles-alla liueldes. Kaugemal avavee peal paistis ka veidi murdvat, kuid ettevaatlikult sõudes ei visanud vett sisse. Tegin paarikildise tiiru ja lasin siis vanemal plikal laineid katsuma minna.

Kohe jõuame kaldale, niimoodi esikäpad äärel ta enamuse ajast oligi.

Lõpuks otsustasin ka koera vee peale viia. Tollele olid sellise suurusega lained ja õõtsumine uudseks kogemuseks. Loom avaldas esialgu soovi paadist lahkuda, aga kaldast kaugemale jõudes leppis oma saatusega, hoidis ainult kramplikult esikäppadega äärest kinni. Eriti kaugele temaga ei läinud, pole mõtet looma ära hirmutada, äkki muidu teinekord enam ei tahagi. Randa jõudes ootasin veidi ja lasin tal alles oma käsu peale paadist välja hüpata.

Telgi juurde läksime varem kui muidu, et kõht täis süüa ja puhata veidi. Vaja ju öösel tähtede vaatamiseks virge olla. Lõkke tegime osaliselt laagriplatsilt ostetud puudest, osaliselt järve äärest leitud nottidest. Kodust ei tohi puid kaasa võtta, et mitte soodustada miskisuguste metsakahjurite levikut, aga pamp halgusid maksab päris kobeda $6.50 ehk kolm õlut kohapeal. Metsa alt ei tohi ise puid korjata, mis on arusaadav, sest muidu tehtaks natukese ajaga telkimisplatside ümbrus lagedaks. Järgmine kord võib osta eramüüjalt, kes paar kilti enne pargi väravat pakub sama koguse küttepuid ainult $3 eest.

Pimedaks läheb siinsel laiuskraadil õige siva, kümne ajal sõitsime randa. Kui auto seisma jäi ja tuled maha lülitasime oli kottpime - ei mingit vahet kas silmad kinni või lahti. Hea, et pealambid kaasas, muidu oleks päris keeruline järve randa jalutada. Vee ääres siiski veidi valgust tähtedest, linnuteest ja veepinna peegeldusest. Panime kerged toolid lamamisasendisse ja pöörasime pilgud taevasse. Lõuna Ontarios pole palju kohti, kus asustuse valgusreostus ei segaks tähistaeva vaatamist. Ehkki pole meteoriidivoolu aeg nägime kohe ka esimesed "langevad tähed".

Olin ettenägelikult mobla kaasa võtnud, nüüd super hea võimalus kasutada Google Sky Map rakendust. Tõepoolest lahe, lülitad selle peale ja mobla ekraanil tähistaeva pilt koos kõigi suuremate tähtede, tähtkujude, planeetide ja isegi galaktikatega koos nimetustega. Meteoriidivooludki oma radiantidega olid märgitud, iseäranis mugavaks teeb tähistaeva jälgimise mobla juurde kuuluva GPS'i, asendianduri ja kompassi kasutamine - tähistaeva pilt muutub vastavalt sellele kus suunas ja mis nurga all moblat keerad. Allapoole suunates võid soovi korral ka oranzhi joonega märgitud horisondi taha jäävat taevast uurida. Oluline, et rakendus töötab ilma võrgulevita kuna kasutab asukoha määramiseks GPS'i ja tähistaeva pildi jaoks sisemälu.

See pilt pole pooltki nii hea, kui rakendus tegelikult välja näeb, eriti korraliku resolutsiooniga nutika ekraanil.

Soovitan soojalt igaühele, kes kunagi huviga tähistaevasse on vaadanud. Kaasas oleva pisikese binokliga veendusime kui palju tähti isegi taolise minimaalse 8 kordse suurendusega juurde ilmub kui palja silmaga võrrelda, mis siis veel teleskoobist rääkida.

Oleks ilm veidi soem olnud oleksime ilmselt randa tähistaeva alla magama jäänud, aga 15 kraadi oli natsa jahe eriti kui arvestada, et mul peale õhukese pusa muud seljas polnud. Korra nägime ka portsu meteoriite korraga pea samas kohas, kõigepealt kaks pisemat ja siis paarikümne sekundi pärast veel kahte heledamat samas suunas alla sähvatamas. Kokku sai umbes kaks tundi rannas veedetud, linnainimesele elamus missugune. Uni tuli telgis kiirelt, oravate ja hiirte askeldamine ei suutnud isegi koera erutada. Too oli tervest päevast ringijooksmisest nii kutu, et kukkus külili ja jäi sinnasamasse magama, pidin ta meie jalgade juurde lohistama, et ise mugavalt ära mahuksime.