Juttu tuleb ühest huvitavast kirjanikust, kui kolme reisikirjelduse autorit selleks pidada saab. Nagu nii mõnigi kord enne, sattusin tema peale tänu kaasale, kes mingil seletamatul põhjusel oli raamatukogust paberist trükise koju tassinud. Viimasel ajal ta põhiliselt kuulab raamatuid kas oma mobla või siis tahvelarvutiga. Vanem laps on ka leidnud, et parem silmi säästa millegi kasulikuma nagu arvutimängude jaoks. Minu jaoks on lugemise protsess ise suur osa sellest, mis raamatut nautima paneb, aga kes teab mis juttu ajan kui ükskord viitsin ka enda moblale vastava "appi" peale panna.
Igatahes on Maarten Troost Euroopa päritolu Ameerika reisukirjanik nagu seda googeldades teada saada võib. Kõik tema kolm seni ilmunud raamatut on päris intrigeerivate pealkirjadega: "Inimsööjate seksuaalelu" (The sex lives of cannibals), "Metslastega narkotse panemas" (Getting stoned with savages) ja "Eksinuna planeedil "Hiina"" (Lost on planet China). Viimased kaks olen läbi lugenud ja momendil ootan huviga millal minu raamatukogu tellimuse järjekord esimeseni jõuab.
Mulle meeldib tema kirjutamisstiil, mille puhul poliitilisele korrektsusele suurt tähelepanu pole pööratud. Esimese kahe raamatuga saavad nii mõnedki müüdid lõunamere saarte (vähemalt mõnede) puutumatust loodusest ja rikkumata inimestest ümber lükatud. See oli ka üheks põhjuseks, miks me detsembrikuu reisunimekirjast Fiji saared välja arvasime. Paistab, et maailmas on vähe tõepoolest puutumata loodusega kohti järgi jäänud ja need vähesedki ainult seetõttu, et ligipääs eriliselt ebamugav. Varsti ei aita enam seegi, isegi Antarktikasse ilmuvad juba prügimäed, enam pole maailmameres saari, mille randadelt ei leiaks sinna hoovustega kandunud inimtegevuse rämpsu.
Hiina raamat oli õige hirmuäratav. Sealne saastatuse tase 5 aastat tagasi lausa meeletu ning otseselt tervisele ohtlik. Vahepeal muidugi ainult hullemaks läinud, äsja lugesin uudistest, et isegi valitsus tunnistab niinimetatud "vähilinnade" olemasolu, kus suur hulk inimestest meeletu saastatuse tõttu sellesse surmatõppe haigestunud. Ka oli huvitav lugeda inimeste käitumisest, suhtumisest ning eluolust.
Kokkuvõlik hinnang oli üsna negatiivne, mis kutsus esile hulgaliselt kriitilisi kommentaare, eriti muidugi hiinlaste poolt. Kui enne võiski kahelda, siis tüüpilise nõukoguliku kriitika stiil muutis kirjeldused üsna usutavaks. Parandamatu skeptikuna küsisin igaks juhuks töö juures paari hiinlase käest üle mõningate eriti kummaliste või jäledate kommete ning faktide kohta - vastuseks sain, et kahjuks on see tõsi. Hiinast emigreerumise kaheks suuremaks põhjuseks ongi ettekujuteldamatu saastatus ja korruptsioon.
Kokkuvõttes on tegu soovitava lugemisvaraga kõigile reisuhimulistele, kelle sihiks lõunamere saared või siis Hiina. Saate teada hulga huvitavaid ja kasulikke fakte, mida turismifirmade broshüüridest ei leia.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!