See raamat sai juhuslikult riiulist haaratud. Üheks põhjuseks ka hiljuti meediast läbi jooksnud uudis, et autor lasti tiirus mingi hullu poolt maha. Tegu on USA suurima täistabamuste arvuga snaipri elulooga, "tõendatud" surmavaid tabamusi kogus ta üle 150. Võib jääda mulje, et mehe hingel on seega rohkem kui 150 elu. Professionaalse sõdurina ei tunne ta sellest mingit koormat. Tegelikult ongi sõduri kohuseks "mitte surra oma riigi eest vaid teha nii, et vastane sureks tema riigi eest" nagu USA II maailmasõja kindral Patton ütles. Muideks tol sõjaväelasel on terve hulk muidki huvitavaid tsitaate, mille eest praegu vist pandaks vangi :)
Chris Kyle läbis edukalt USA mereväe eriüksuse "Navy Seals" katsed ja sai nende allüksuse snaipriks. Lisaks sõjaväe eluolu ja lahingute kirjeldusele pakuvad huvi ka tema üldised arusaamised elust. Jälle kord leiab kinnitust, et suurtel rahvastel kipub see kole sarnane olema. Kui venelased üritasid omal ajal maailmarevolutsiooni eksportida siis nüüd proovivad ameeriklased sama teha demokraatiaga. Kumbki ei vaevu aga küsima, kas teised seda ka tahavad. Meie oleme suuremad, tugevamad ja targemad ja meie teame mis teil vaja on:) Ja ollakse väga imestanud, kui "metslased" sõrgu vastu ajavad. Metslasteks peavad ameeriklased vastaseid seetõttu, et nood astuvad vastu teiste meetoditega, sest tehnikat neil pole ja muud üle ei jää. Sama moodi pidasid sakslased venelasi metslasteks ja venelased afgaane metslasteks, jne ...
Sõdur paistab siiralt uskuvat, et võideldes Iraagis kaitseb ta USA'd ning tal ei teki mõtetki et huvitav, mida kaitsevad iraaklased, kes oma maal tema vastu võitlevad. Paaris kohas tuleb siiski välja, et vastaste jõulisemad grupid pole sugugi mitte usul põhinevad vaid hoopis rahvuslased, mis mulle oli teataval määral üllatuseks. Religioossed arusaamised on omaette teema, need on ju läbi aegade kõige suuremate ohvrite põhjustajad olnud.
Parasjagu irooniline on lõpuks fakt, et ühe parima võimaliku treeningu saanud sõjamees, kes lahingus mitmed korrad surmaga silmitsi seisnud, tapetakse kodumaal kohaliku hullu poolt.
Kui poliitiline ja religioosne udu välja jätta siis huvitav lugemine neile, kes sõjaasjanduse vastu huvi tunnevad.
P.S. Siinkohal tahan rõhutada, et toetan Eesti sõdurite osavõttu NATO välisoperatsioonidest. Kuid ainult seetõttu, et nii on meil mingigi õhkõrn lootus ja moraalne õigus häda korral abi saada. Tegelikult muidugi peaks piisama NATO liikmelisusest, et suuremaid probleeme ära hoida, aga kuidagi imelik oleks ise abi oodata kui midagi vastu ei paku.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!