Ronimas Ontario paeklindil

Pisem plika kaljueendi äärel see kõige julgem :)

Lubasin eelmise pühapäeva matkast kirjutada, aga praegu piirdun lühikokkuvõtte ja piltide üles riputamisega, ei viitsi eriti pikalt jahuda. Käisime samas kohas, kus eelmine kevad sai ronitud. "Lõgismao nukk" on mõnusalt lähedal, nats üle poole tunni sõitu.

Matkaseltskond puhkehetkel

Vanem plika oli roolis ja sai kiirteel sõitu harjutada. Nimelt on lennujaama poole sõites üks ebamugavamaid kiirteelõike, kus mõnesaja meetri jooksul pead rohkem kui 100 km/h kiirusel 5 korda rida vahetama, et õigele teele saada. Siin olin tüdrukule lisasilmapaarina ja nõuga abiks, ta on seni ju ainult paar korda kiirteedel sõitnud. Plika on asjalik, ei sattu pabinasse ja käitub tasakaalukalt ka kiiret reageerimist vajavates olukordades.

Kaasale oli esimene kord sellele matkarajale tulla. Ta ei tahtnud suurt ronida ja nii jalutaski koeraga paekaldapealsel sel ajal kui meie kaljupragudes ja kalda alla varisenud rahnudel turnisime.

Kaljupragu uurimas

Prao põhjas lumi ja jää

Sügavamatest pragudest tuli külma hingust, selgus, et seal oli lumigi sulamata. Orgu jõudes ületasime purret pidi pisikese jõekese, Koko kasutas juhust ja kargas vette. Sai jahutada ja esimest korda sel aastal ujuda, loom õnnelik kui pisike laps.

Paealda all

Kaljupragu läbimas

Veidi erinevat rada pidi ronides avastasime paekalda alt mitmed põnevad koopad ja lõhed kaljus. Loomulikult oli vaja kõigisse sisse piiluda ja võimaluse korral ka ronida :)

Pirakas lõhe klindis

Vaade otse üles samas kohas

Tagasiteel leidis vanem laps mao, keda tahtis koju kaasa tuua. Tema kurvastuseks ja kaasa rahustuseks kasutas siug momenti kui lapse tähelepanu momendiks hajus, roomates kivide vahele, kust teda enam kätte ei saanud. Kokkuvõttes igati mõnus pühapäevane väljasõit.