Japsid suusamäel

Sügisturniir - Atsuko vasakult teine, Hiroshi kolmas.

Meil käivad karates kolm jaapanlast, kes Canadas praktikal. Oleme nendega päris headeks sõpradeks saanud. Huvitav on ise Jaapanis käinuna esitada veidi arukamaid küsimusi kui, et kas kõik Jaapanlased on karate meistrid või mis raha teil kehtib. Igatahes on jutu käigus jäänud mulje, et tavalise jaapanlase jaoks pole elu sugugi lust ja lillepidu, ehkki ametlikku statistikat vaadates tundub, et keskmisel jaapanlasel läheb õige hästi.

Selleks, et normaalselt ära elada peab sealmaal ikka oluliselt ruhkem tööd rabama kui see läänemaailmas kombeks. Töödistsipliin on õige karm, puhkused vaid nädala pikkused, tihtipeale ei võeta sedagi välja. Töökoha saamine väga suurel määral seotud tutvuste olemasoluga, aga eks see ole igas maailma nurgas samamoodi.

2014 Kagami Baraki trenni vaheajal dojos

Igatahes on kõik seni kohatud jaapanlased väitnud, et võimaluse korral jääks hea meelega Canadasse elama. Kinnitust leidis ka fakt, et nende inglisekeele oskus õige nõrk ehkki õpivad seda alates 4'st klassist. Põhjuseks olevat asjaolu, et paljud inglise keele õpetajad ei räägi inglise keelt. Õpetatakse vaid sõnu ja grammatikat, mõni ime siis, et keelt selgeks ei saa.

Igatahes otsustasime meie jaapanlastest sõpradele pakkuda miskit kanadapäraselt eksootilist, ehk võimalust meiega koos mäesuusatamist proovida. Jaanuari keskel lubas ilusat suusailma, võtsin päeva töölt vabaks, lapse koolist välja ja ühe Jaapani preili kaasa.

Suusad jalga

Esimesed katsetused, Kiki õpetab

Kuna ta elab linna teises otsas kutsusime ööseks meile, et saaks mugavalt hommikul minema. Varustuse sain ise pakkuda, pisikest kasvu jaapanlannale sobis Kiki üleeelmise aasta varustus nagu valatud, ainult saapad kübe suured. Hea et polnud jõudnud laiali jagada või kaltsukasse viia.

Tõstukiga üles

Tõstuki toolil Tom, Atsuko, Kiki

Talle oli see esimeseks korraks suusamäele saada, olin veidi mures, et peame kõvasti vaeva nägema. Lootsin siiski, et sportliku inimesena peaks tal piisavalt koordinatsiooni olema, et saab põhinipid kiirelt kätte. Algul muidugi viisime laugele algajate nõlvale ning lasime seal tunde sisse saada. Nagu ikka uue asjaga, oli õpetamist palju rohkem kui jõudis meelde jääda aga vähehaaval me alla saime. Sõitsime lõunani lastekal kusjuures õpetasime kordamööda pisema plikaga. Üks sõitis alla teine jäi Atsukot juhendama ja kui ringiga järgi jõudis vahetasime kohad.

Kiki ja Atsuko ...

... Blue Mountaini tipus

Lõunasöögiks võtsime restost tuntud Canada või õigemini Quebecki rahvustoidu, Putini nimelise kolesterooli pommi, mis koosneb rammusa soustiga ülevalatud freekartulitest. Et kalorite hulgaga rekordit lüüa on kõige peale kuhjatud riivitud juustu hunnik. Ebatervislikumat toitu annab välja mõelda aga lastele see meeldib ja kuna iga päev nad taolist saasta ei saa siis las võtavad. Ise kulistasin õllekese kodust kaasa võetud külma pitsalõigu kõrvale.

Juba hakkab kiiremini minema

Peale lõunat proovisime ka keskmise tasemega mäel sõita aga Atsuko otsustas peale paari laskumist, et tunneb end lihtsal nõlval mugavamalt. Suusatasime hämardumiseni välja, kauem ei jaksanud ta mäel olla, jalad lihtsalt enam ei kandnud. Täitsa arusaadav, ikkagi esimene kord elus sihukest sporti proovida. Tegime ise veel mõned kiiremad laskumised, võtsime kerge näksi ja asusimegi koduteele. Jaapanlanna oli küll surmani väsinud aga üliõnnelik, et sai suusatamise ära proovida.

Lumevallid üle auto katuse

Eelmine esmaspäev viisime 22 aastase troopiliselt Okinawalt pärit noormehe Hiroshi Blue Mountainile. Seekord said mõlemad lapsed koolist ära, pisem emme kirjaga, suurem niisama, sest ülikoolis ju kedagi ei huvita palju kohal käid, peaasi et maksad. Hiroshile sain pakkuda oma vana varustuse, kuna ta on Jaapanlase kohta harukordselt suure kasvuga, nii pikkuselt kui laiuselt minuga samas mõõdus. Mu vanad saapad olid pigem natu väikesed, suuskadeks valisin tuttava vanad slalomi võistlus Rossid, veidi lühemad ja lihtsamad harjutada.

Tom ja Hiroshi

Lumi on libe, lapsed õpetavad

Paari päeva eest oli kõvasti lund tulnud, teed reede ja laupäev põhja pool kinni tuisanud. Maantee äärsed lumevallid andsid tunnistust kui õieti tegime, et reedel suusatama ei sõitnud. Hiroshiga tegime sama triki, nagu Atsukoga, esiteks lastekale paariks sõiduks ja siis raskemale nõlvale. Noormees õppis veidi kiiremini ja nagu meestele tüüpiline ei muretsenud eriti kukkumise pärast. Nägi küll välja kui lumememm aga see-eest julges kiiremini libiseda ja sai tänu sellele ka põhitrikid kiiremini kätte.

Kerge näks ja õlled ...

... ja kohe läheb suusatamine paremini ;)

Seekord lasime poole üheksani välja, lumi oli mäel super, samal tasemel milelga oleme Mt. St. Annes harjunud. Sõita lausa lust, mõnus tehnikat lihvida või vahepeal niisama pea täiskiirusega alla kihutada. Kuna vanem plika roolis, võisime ka õllega veidi vabamalt ringi käia. Hiroshile ei julgenud palju pakkuda, pilud ei kanna palju ja hakka pärast ta konte mäe pealt kokku korjama:)

Asume tagasiteele, kõik ühes tükis :D

Tagasiteel õppis pisem plika agaralt jaapani keelt, lasi noormehel enda harjutusvihikut kontrollida ja näpunäiteid anda. Maja ette jõudes oli jaapanlasel tegemist et kangete jalgadega autost välja saada. Hiljem kuulsime, et oli pool järgmisest päevast voodis vedelenud ja lihaseid valutanud. Karates ma talle vastu ei saa, ometigi üks ala kus olen parem :D Kokkuvõttes olid mõlemad japsid kole õnnelikud, et said suusatamist proovida ja tulevad hea meelega uuesti. Ainult piletihind pani neid mõtlema, sest koos maksudega on täispäeva pilet $82, mis ikka jube soolane kui minu $200'se hooajapiletiga võrrelda.