Ukraina valimised

Praeguseks (esmaspäeva õhtu) on loetud 75% häältest ja nagu oli oodata esinevad võimsa ülekaaluga läänemeelsed jõud - kõik kolm suuremat, alles neljandal kohal 9.63% opositsiooniline partei. Teatava üllatusena juhib napilt Peaminister Jatsenjuki Rahvarinne (21.93%) president Poroshenko bloki (21.50%) ees, kolmas Lääne-Ukraina "Eneseabi" (11.10%). Hoopis tähenduslikum on aga olukord tagumises otsas. Parempoolsed on saanud hääli pea poole vähem oodatust, Timoshenko partei väljakukkumise piiri peal ja kommunistid suure tõenäosusega parlamenti ei pääse. Selle tulemuse põhjal võib kindlalt väita, et Ukraina rahvas on jäädavalt pööranud selja nii kommunismile kui ka Venemaale.

 

Minu jaoks valmistas kõige suurema üllatuse hoopiski Venemaa, kes tunnustas valimistulemusi ja seda nii kiirelt, isegi enne kui lõplikud numbrid välja hõigatud. Venemaa ei saa samas kuidagi rahul olla tulemustega, mis nii selgelt Ukraina rahva läänemeelsust ja venevastasust väljendavad. Mis võiks siis olla Lavrovi teadaande taga. Esiteks meenuvad muidugi mässuliste peadsed "valimised", suure tõenäosusega kuulutab Venemaa ka need kehtivaks viidates kohe Ukraina valimistele, üritades nii separatismile seaduslikku alust sisse puhuda. Samas on selge, et ainult Donetski ja Luganski piirkonnaga, mis momendil mässajate kontrolli all, ei saa Venemaa kuidagi rahulduda. See oleks tegelikult allaandmine Läänele ja Ukrainale, nii näeks taolist lahendust enamus Putini praegusest toetajaskonnast, kelle vaimusilmas terendab Suur-Venemaa endise NL piirides.

 

Ukraina valimistulemused peaks panema mõtlema tavalisi venelasi (niinimetatud fashiste ju ei toetatud). Selge, et nüüd on Ukraina Venemaa mõjusfääri tagasi toomise ainsaks võimaluseks otsene ja massiivne sõjaline sissetung ning sellele järgnev okupatsioon. Ehkki Putini poliitikat toetatakse kahtlen kas tavaline venemaalane on valmis sõtta minema Ukraina rahva vastu, mis on oluliselt erinev eelnevalt propaganda poolt kokku luuletatud fashistlikust huntast.

 

Lavrovi avaldus on ka külmaks dushiks separatistidele, kellest mõnede peas ikka veel mõte kohe-kohe Kiievi peale minna. Separatistidel pole ilma Venemaa relvastuse ja mis põhiline väljaõppinud ja distsiplineeritud regulaararmee abita jõudu enda alasidki käes hoida, rääkimata uute juurde vallutamisest. Ukraina sõjavägi kogub pidevalt jõudu ja ma ei imestaks, kui enne külmade tulekut mõni väiksem aktiivne operatsioon ette võetakse. Talvel ei oota erilist lahingutegevust, sest külm saab olema katsumuseks Ukrainale, aga veel suuremaks probleemiks mässuliste poolt hõivatud aladele. Arvan, et suurem madin läheb lahti kevade saabudes. Selleks ajaks on Ukraina uue valitsuse all piisavalt kaua olnud ja omab täielikku mandaati kaotatud alade tagasivõtmiseks. Mis kõige tähtsam, sõjavägi peaks selleks ajaks ka valmis olema.

 

Ehkki mõnel pool väidetakse, et Kreml on Novorossia idee ja Ukraina allutamise maha matnud, mina seda ei usu. Lihtsal põhjusel, et tegu oleks Putini lüüasaamise tunnistamisena, mida ta endale lubada ei või, sest teab liiga hästi kuidas Venemaal kaotajate käsi käib. Aga olukorda, kus saadi Krimm, omatakse teatavat kontrolli suht väikese ehkki tähtsa ala üle Donetskis ja Luganskis samas kaotades kogu ülejaanud Ukraina, saab ainult nii vaadata, ükskõik palju sa propagandat üritad teha. Eriti kui lisada juurde lääne sanktsioonid, mis vähehaaval hakkavad järjest enam mõju avaldama ja mille lõpetamise tingimuseks on kogu Ukraina territooriumilt vene sõjaväe välja tõmbamine kaasa arvatud Krimm.

 

Seega jääb mulle mulje, et Putini seisukohast vaadates on ta nurka surutud mistõttu ainsaks lahenduseks miskit sorti agressiivne käitumine. Millisel kujul see avaldub, teab vaid tema ise.