Kõrvits ja kuritegevus

Nagu teada, on Halloweeni möödapääsmatuks aksessuaariks kõrvits. Kõik muu võib olemata olla aga vähemalt üks kõrvits peab maja ees olema. Räägitakse isegi lugusid, et vahel võib kivi aknasse lennata kui pumpkin trepil ei ilutse. Teisipäeval astusin toidukast läbi, et aedvili ära osta. Ei leidnud teist kusagilt ja minu uurimise peale teatas poemüüja, et täna on otsas, homme tulevad uued. Eile polnud aega poodi minna, seega jäi tänasele.

Lähen poodi ja mis selgub, kõrvitsaid pole ja minu küsimise peale vastati, et ei olevat tulnudki, ehkki oli tellitud. Mis ikka kirusin veidi ja sõitsin järgmisse poodi. Polnud sealgi, juba kahe päeva eest olevat viimased müüdud. Mis mõttes, alati on ju kõrvitsaid lademes, peale halloweeni leiad poodide tagant hunnikute kaupa müümata jäänud kollaseid palle. Kuri kahtlus hakkas vähehaaval juuri ajama. Aga põrutasin järgmisse poodi, sellisesse viisakamasse, kus kunagi miskit otsa ei saa, ehkki hinnad oluliselt kallimad.

Täitsa hambad, sealgi ei hakanud ühtki silma. Uhkes poesaalis juhtusin kogemata lausa manageri peale ja otsustasin temalt küsida. Proua vastas, et see aasta olevat hirmus kõrvitsapõud. Nemadki olevat ette tellinud suure hulga aga kui hommikul auto järgi läks avastasid tühja lao, ehkki selle laadungi eest juba makstud. Kahtlustas, et laomehed olid seoses defitsiidiga mingile pisemale poele hingehinnaga maha müünud, vahekasu taskusse susanud ja nüüd ajasid udu, et farmist polnud konteinerautod kohale tulnud. Proua vabandas ette ja taha, sihuke asi olevat nende poes harukordne, aga äkki asendaks arbuus, annan sama hinnaga. Korraks jäin mõttesse, aga ma olin ju tahtnud kõrvitsa salatit, arbuusist seda paraku ei saa.

Minu õnnetu näo peale lohutas tädi, et tegelikult võivat veel hullemini minna. Mis mõttes ei saanud aru. No ta olevat pidanud juba hulga selliseid kliente tühjade kätega tagasi saatma, kes teise kõrvitsa järgi tulid. Ahnepäitsid jõudsin vaevalt mõelda kui järgnes hoopis ootamatu selgitus. Nimelt olevat neil inimestel kõrvitsad öösel lihtsalt minema veerenud, hommikul trepp puhas. Vat kuhu me oleme jõudnud selle kaubanduslikkusega, seoses defitsiidiga on tekkinud heaolu ühiskonnas uus kuritegevuse vorm - kõrvitsa virutamine. Täiskasvanuil suht pohhui, ajab niisama närvi aga lastel võib ju lausa trauma tulla kui kaks päeva suure vaeva ja armastusega voolitud aedvili pihta pannakse.

Hüvastijätuks andis ta head nõu, kui ma peaks kusagilt kõrvitsa leidma, ärgu seda enne homset pärastlõunat välja pangu. Jalutasin auto poole kui poe ukse kõrval jäi silma pirakas paari kuupmeetrine pappkast, milles tavaliselt sihukest kraami välja pannakse. Küünitasin üle ääre vaatama, paarkümmend pisikest hallitama läinud junni oli põhja peal, kõige otsas üks sabata ja veidi lõhkine suurem. Jalutasin edasi aga äkki turgatas pähe, kõrvitsasalatiks ei pea ta ju kaubandusliku välimusega olema. Ümberpöörd, koukisin rebukollase kergelt kuivanud poriga kaetud kera kastist välja ja piinlikkust alla surudes läksin tagasi poodi. Sama proua oli ikka seal, astusin ligi ja mainisin, et hädaga võtaks sellegi, palju maksab. Kaupluse juhataja vaatas õnnetut aedvilja ning teatas et selle eest oleks piinlik raha küsida, saan tasuta. Nii siis on meie trepil kaks kollast kera, pisema tõi kaasa juba nädala eest. Igaks juhuks siiski ööseks tõstan mõlemad tuppa, pimedas äkki pätid ei märka, et üks neist katki.