Nojah, juhtus sihuke ebatavaline lugu, et olin sunnitud kokkamisega tegelema. Mingil põhjusel tekkis mul eile hirmus hakkliha ja kapsa isu, loodetavasti pole ma rase:) Kui seda mainisin kaasale, arvas ta et väga tore, siis saad ju homme kogu perele teha. Eeee ... päris nii ma seda ei mõelnud aga meenus, et olen meie rohkem kui 25 aastase kooselu jooksul mõned korrad ka varem toitu valmistanud ja ära pole sellesse keegi surnud. Pealegi oli naine äsja küpsetanud pähkli-kaneeli stritsli, millest enamuse olin jõudnud nahka panna. Loodetavasti suhtub ta positiivsemalt järjekordse pagaritoote tellimust kuuldes kui mul on ette käia endapoolne panus pere toitlustamisse. Seega nõustusin teeseldud entusiasmiga.
Täna koduteel hüppasin poodi, et hakkliha osta. Muidugi oli hakkliha eriliselt kallis ja samas tänase parim enne kuupäevaga, mitte just kõige kaubanduslikuma välimusega. Kaalusin millisesse teise poodi sõita kui lihaleti juurde saabus poetöötaja piraka käruga. Küllap toob uue hakkliha, aga ei, hoopis käis välja kanarinnad. Minu küsimuse peale vastas, et hakkliha on ka sisse tulnud, aga hakatakse alles tunni pärast pakkima. Kurat nii kaua ei viitsi oodata, võtan siis need kanarinnad, mis paistsid värskusest veel kergelt tõmblevat.
Igaks juhuks haarasin tagavara väljapääsuna kaks külmutatud pitsat juhuks kui mu kokakatsetus peaks mittesöödavaks osutuma. Kodus ei mõelnud pikalt, lõikasin kanarinnad juppideks ja viskasin pannile. Pagana dieetikud olid nii naha (minu lemmik) kui viimasegi rasvariba maha koorinud. Esialgu vabanes lihast kuumuse käes nii palju vedelikku, et jäi mulje nagu keedaksin pannil kanasuppi. Tekkis tõsine kahtlus, et nad süstivad tagaruumis kanarindadesse vett, eesmärgil seda lollidele klientidele kanaliha hinnaga maha müüa.
Muidugi ei leidnud ma paraja suurusega kaant, aga polnud hullu, oligi parem, et vesi sai nii kiiremini aurustuda. Kui vesi otsas lisasin igaks juhuks kõrbemise vältimiseks pannile mingit õli, mille kapist leidsin ja riputasin ka tagasihoidlikult soola peale. Vahepeal olin jõudnud kartulid viilutada ning hunniku kapsast lõigata. Kanaliha hakkas juba isuäratavat välimust omandama, igaks juhuks otsustasime maitsetesti teha. Koer katsejänesena sai esimese ampsu ja kui ta koheselt salmonella mürgituses külili ei kukkunud julgesin ka ise mekkida. Päris hea, aga kuidagi maitsetu ja tuima võitu. Oleksin lisanud pipart ja Kikkomani sousti, kuid teades kui pirtsakas pisem laps toidu koha pealt on, piirdusin paari lusikatäie hapukoorega. Nats veel hautamist ja liha oligi valmis.
Nüüd läksid kartulid pannile, neilegi tuli veits õli kallata, et põhja kinni ei kõrbeks. Vanasti lisasin alati hapukoort, mis andis kartulitele mõnusa mahlase meki, aga pidades silmas teiste maitseeelistusi otsustasin lihtsuse kasuks riputades vaid veidi soola peale. Kui kartulid kuldpruunid rändasid need pannilt kaussi ja järg jõudis kapsa kätte. Seda teised suurt ei söö, mistõttu uhasin julgelt hapukoort peale. Veerand tunnikest pannil praadimist - hautamist ja valmis mu roog oligi. Just õigeks ajaks, sest pisem plika astus uksest sisse, tõmbas üllatunult ninaga ja kiikas pliidi poole. Esimeseks kommentaariks oli tõsiasja nentimine, et kaas on liiga väike aga lõhnab hästi, mis tegid?
Saades vastuseks kanaliha ja kartul, viskas ta kooliasjad tuppa ning tuli maitsma. Kartul tunnistati täitsa heaks, kanalihal olevat mingi imelik mekk juures, kapsast keelduti proovimast. Kaussi lautis tüdruk hunniku kartulit ja kaks tükki kanaliha ning kadus siis oma tuppa. Meeldiva üllatusena ilmus veerand tunni pärast täitsa tühi toidunõu tagasi. Vanem plika oli sügavalt imponeeritud, kui kuulis, et toidu ise valmistasin. Maitses ettevaatlikult ja asus siis pliidi ääres otse pannilt pugima, ilmselt meeldib võisin rahulolevalt konstateerida. Endale ladusin kaustäie ette ja jäin tulemusega üsna rahule, nälga ma igatahes ei sure kui naispere peaks puhkusele minema ja pitsad poest otsa lõppevad.
Jääb veel üle oodata lõplikku hinnangut kaasalt, kes paraku alles hilja õhtul koju jõuab. Kui see ka positiivseks osutub võin julgelt kokkamise saate võistlusel üles astuda :D
No ikka ei saa minust meisterkokka, kaasa tunnistas linnuliha kuivaks, ehkki muidu pole ju söögil väga viga :( Aga samas käis lohutusauhinnaks pingutuse eest välja kommikarbi :D Takkajärgi mõeldes oleks vist mõistlikum olnud korralikult ebaõnnestuda, sest nüüd määriti mulle kaela teisipäevane köögitoimkond kui oldi veendunud, et pere sellest toidumürgitust ei saa :-P
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!