Grillikatastroof

Vist sai natuke palju :-P
Heleda leegiga põlevad viimased pekitükid.

Kõik sai alguse momendist, kui märkasin kohaliku poe reklaamis ilusa sealiha käntsaka pilti, mis supersoodsalt müügis. Kohe ilmus silmi ette jõulupraad praetud hapukapsaste ja verivorstiga. Oli selge, et sellist maiuspala ei õnnestu kodus välja kaubelda, mitte niivõrd toidu keerulisuse kuivõrd seetõttu, et teised pereliikmed toda tervislikuks ei pea. Aga ehk saab mõningase mangumise peale vähemalt sashlõkki välja nuiata, eriti kui liha juba ostetud. Ilma pikemalt mõtlemata krabasin reedel koduteel mõnusa kolmekilose kamaka poest kaasa.

Noh veidi vingus nägu tehti, vihjates liha pekisisaldusele. Mis mõttes, kas siis ei mäleta millist liha me õndsal nõuka ajal sõime. Kui inimeste toitu suurt saada polnud siis sead olid tol ajal korralikul nuumal, vähemalt kui otsustada lihatükkide pekikihi paksuse järgi. Liha pekisisalduse üle nurisemine tundunuks täieliku snoobitsemisena, hea kui üldse miskit said. Ka polnud kombeks pekki järgi jätta, isegi kui ei maitsenud pandi see nahka või vähemalt kasutati teiste toitude praadimiseks. Ega mu juttu suurt tähele pandud, aga liha võeti siiski pühapäeva hommikul ette.

Pilt pole liialdus, liha nägi tõepoolest selline välja.
Eurodesse konverteeritult umbes 2.80 Eur/kg. 

Käntsakas lõigati vardasse ajamiseks parajateks juppideks ning pandi miskisse kummalise välimuse kuid hea maitsega möginasse laagerdama. Mulle tundus kuidagi kahtlaselt vähe seda liha olevat ja kui uurisin, et kas jäeti teiseks korraks ka, sain vastuseks, et ei, kõik on vardas. Lõuna ajal panin grillile tule alla ja viisin vardad välja. Koer tiirutas köögis ringi nagu tavaliselt söögitegemise ajal, kuid ilmutas tavatult suurt huvi prügikasti vastu. Mul tekkis kuri kahtlus, mis sai kinnitust kapiust avades. Prügikastist vaatas vastu hulk kenasid sealihatükke, ehkki tuleb tunnistada, et rasvasepoolsed olid teised.

Loom vaatas mulle ärevalt otsa ja saatis telepaatiliselt geniaalse idee, mõistsin teda silmapilkselt. Võiksin pea vanduda et muigasime Kokoga teineteisele vandeseltslaslikult. Teadsime mõlemad, et kaasa ei luba pekitükke grillile panna, aga koer oli mu teadvusse suunanud Napoleoni tasemel militaarse pettemanöövri. Ma viin prügiämbri välja, pakkusin vabatahtlikult. Kaasa oli kergelt üllatunud, sest tavaliselt tuleb sellist kohustust mulle paar korda meelde tuletada, enne kui jalad alla võtan. Koer muidugi tikkus tuliselt kaasa, kui ämber näpus välja läksin.

Asetasin ämbri aialauale ja laususin koerale, vaatame mida siit päästa annab. Õnneks polnud lihatükkide peale miskit solki visatud ja nende all oli ports juurviljakoori ning niisket teepuru, mis käega ära pühkisin. Lihatükid grillile panemiseks tipp-topp konditsioonis arvasin. Koko aga leidis, et mis me ikka molutame, paneme kohe toorelt nahka, mille kinnituseks krabas ahvikiirusel mu näppude vahelt piraka pekikäntsaka. Röögatasin ta peale, aga mitte eriti kõvasti, et mitte liigset tähelepanu aias toimuvale tõmmata. Elukas kimas eemale kugistades jooksu pealt lihatüki nahka, ime et see söögitorust alla mahtus, loodetavasti ei tekita soolte ummistust oli mu ainus mure.

Ülejäänud tükke valvasin terasemalt asetades need ilusti grillile varraste kõrvale. Paraku tundus kuumus pekile sutsu kõrge olevat, hakkas teine kole hoogsalt sulama ja särisema, tõstsin igaks juhuks ülemisele restile. Siis meenus, et soola pole muidugi teragi. Sebisin toast vaikselt soola ja olin just peale raputanud ning grilli kaane sulgenud kui kaasa ukse pealt hirmunult hüüdis, ära sa lihale soola lisa, mul juba küllalt pandud. Pole hullu, ei jõudnud veel, rahustasin ja viisin soolatoosi tagasi. Korkisin õlle ning relaksisin sel ajal kui koer grilli ümber ilastas.

Kolmsada kraadi tundus paras olevat, liha pruunistus kenasti minemata kõrbema. Keerasin nii vardaid kui pekitükke, mis olid aktiivselt sulama hakanud ja mõnusalt krõbedaks tõmbuma asunud. Sain Kokolt tulise heakskiidu ideele proovida kas mõni pisem tükk juba valmis on. Oi kurat, tahavad keele alla viia oli meie ühine otsus. Liha kah juba parajalt küpse, võtsin vardad tulelt ning panin kandikule, et tuppa viia. Kuna suuremad pekitükid polnud veel parajalt krõbeda välimusega, otsustasin õige natuke kuumust lisada.

Toas sai liha varrastelt maha lükatud, natu veel askeldatud ja paar musta leiva käärikut haaratud, kulus mitte rohkem kui viis minti. Leivataldrikuga maitseelamuse ootuses ust avades ja välja astudes sain esimese hoiatuse kui kuulsin praksumist. Kurat mis toimub, maja nurga tagant tõusis sinakasmust suitsusammas. Tormasime koeraga tahaaeda kus meile avanes katastrofaalne vaatepilt. Grill nägi välja nagu vene tank mis on ukrainlaste tankitõrje kahurilt otsetabamuse saanud. Terve aparaat sõnaotseses mõttes põles punaka leegiga, kuna kaas oli suletud vuhisesid leegid grilli alt igas suunas välja limpsides ka gaasiballooni.

Reageerisin ennastohverdavalt ja ülikiiresti, vältimaks pommiplahvatuse läbi maja taga sõjaoplukorra teket. Esimene asi oli muidugi gaas kinni keerata, tormasin grilli juurde, lükkasin käe leekide vahele ja krabasin kraanist keerates seda ahvikiirusel päripäeva. Alles sel momendil tuli pähe mõte, et kurat kraan oleks võinud ju tulikuum olla. Õnneks oli ta suht hästi grilli põhja poolt varjatud nii, et ei põletanud end ära, ehkki käekarvad kärssasid. Järgmine moment tõstsin grilli kaane nii kaugelt kui ulatasin vaadates ise eemale ja hüpates tagasi. Lahmakas helekollaseid leeke lõi välja, ulatudes kolme meetri kõrgusele kõrvetades kiwi lehti.

Kogu kupatus lõõmas vägeva leegiga mitu minutit, pekitükid restil põlesid eriti heleda leegiga. Noh selline saatus siis ootab tankimeeskonda kui masin pihta saab, mõni ime et tüübid teadmata kadunuks kuulutatakse. Esialgu tahtsin vett peale pritsida, aga kuna ilmselgelt pekitükkidest asja enam polnud otsustasin lasta rasval lihtsalt ära põleda, hiljem on tahma lihtsam puhastada kui hangunud rasva maha hõõruda. Alles siis kui leegid vaibuma hakkasid tuli pähe mõte sündmus pildile jäädvustada. Kurat ja põrgu aga mu hõrgutised haitusid suitsuna taevasse, koerale otsa vaadates nägin seal sügavat etteheidet peegeldumas. Anna andeks sõber, toon homme uue tüki, mida koos küpsetame ja valvame, et miskit õnnetust ei juhtuks, lubasin talle lohutuseks.